Süveneb see jama. Kohati tundub, et see on kestnud juba kaua, et mitte öelda vastikult kaua. Uudsuse võlu on haihtunud, inimesi haigestub ikka ja veel. Samas ei saa teatud kontingent ikka aru olukorra tõsidusest. Viirusega inimesed jalutavad teiste seas nagu poleks midagi. See on see Haljala näide. "Püsime kodus"- on isegi uudiste juurde kleebitud tekst.
Saaremaal sattus viirus eakate hooldemajja ja niidab nüüd sealseid asukaid - täna teatati teisest ohvrist. Ehkki 90 aastat on ikka suht kõrge iga ja siis veel, et ükskord me sureme nagunii.. aga seda poleks juhtunud just täna. Ja nii see elu otsa sai. Kuressaares on iga kümnest EMOsse pöördujast 8 koroonaga... Hetk hiljem on ohvreid juba 3....Ka Alutaguse hooldekodus on inimesed haigestunud.
India pildid sellest, kuidas politsei peksab keeldu eiranud inimesi.
Piiranguid on karmistatud - kaubanduskeskused on kinni. Näide meie materiaalse kasu mõjust mõistusele oli Sportlandi 50% allahindluskampaania Tallinnas, kus ootamatu ale tõi poe rahvast täis hoolimata 2x2 reeglist (kaks inimest ja kaks meetrit vahet). Ja nii see viirus meitel siin levib - haiglas on juba üle 50 inimese, kriitilisi 10 piires... Ratas hakkab näost halliks minema, koroonanaljad ära tüütama ja kevad keeras ka täna külmaks. Suht masendav.
Pommuudiseid ikka ka tuleb vahele - et näiteks inimõiguse harta punkt 15 peatamisest Euroopa Nõukogus Eesti poolt - see pani intelligents kihama, et miks ei arutatud ja kas see valitsuse samm kuidagi ka meie põhiseaduse osas miskit muudab... Juristid väidavad, et põhiseadus kehtib ülimuslikult.
Harisin end viiruse osas - Hodorkovski juttudest teadlaste prognoosideni, haigete inimeste kirjeldustest oma seisukorra osas kuni peaministri pressikonverentsini. Tahaks nii väga uskuda seda Nobeli preemiaga pärjatud teadlast ( biofüüsik Michael Levitt )
Et viirus kaotab oma jõudu, aga samas ei näita Itaalia surmade arv sugugi langust ja nüüd on ka Venemaa ja USA haaratud. Türgi väga lokku ei löö, sest Erdoganile pole see kasulik. Meie meedia tsiteerib mõnuga Helme väljaütlemisi : "Täna peaministri rollis olev Mart Helme rääkis, et külmetushaigus on nüüd siis ümber ristitud koroonaviiruseks. Ta tõi välja, et sümptomid on säärased, et tema nooruses poleks keegi nendest koroonaviirust või muud taolist välja lugenud. Tema hinnangul oli see ikka külmetus - soojad sokid jalga, hanerasv rinna peale, sinepiplaastrid ja muu. Nõnda läks mõne päevaga või nädalaga mööda. "Ei olnud mingit koroonaviirust. Tänapäeval kõik diagnoosimised teisel tasandil, antud juhul konkreetse viirusega, mis levib päris hästi piisknakkuse teel." Siis oli 27. veebruar 2020
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/video-mart-helme-kulmetushaigus-on-nuud-siis-umber-ristitud-koroonaviiruseks-mingit-hadaolukorda-eestis-pole?id=89066557&fbclid=IwAR22W7cWoa-k-d2HWw2f_sCzpis0O5U9aQcV8oY5E47SHJMNDbMyYae_D24
Keerasime taas kella - suveajale. Sestap sain silmad lahti alles kella poole kümneks. Liispet lausa 12.30...
Meedia ja sotsiaalmeedia pakub hulgi igasuguseid nõuandeid - 50 mängu, mida kodus mängida, kuidas looduses käia, mida teha puhkepäevadel, kuidas õppida, mida kokata ehk küpsetada. Tuuakse näiteid headuse levikust kurjas maailmas - EMO töötajatele kringlid ja salat ja muu söök, et nad jaksaksid, tasuta keeleõppeprogrammid, soodustused ja head näited nutikatelt inimestelt.
Loen masendavat raamatut Imbi Paju "Tõrjutud mälestused" ja revideerin oma arusaama Nõukogude korrast, õnnelikust lapsepõlvest ja õiglasest ühiskonnast. Ka praegune aeg on ülekohtune - poed kinni, meelelahutus kinni, reisimine kinni, haiglad ka kinni (et olla valmis koroonahaigete aitamiseks)... Hetkel on majandus veel miskit moodi toiminud, aga kaugel ei ole aeg, kus võrk rebenema hakkab... ja siis ei ole meil enam nii lõbus kui ei jagu toitu, esmatarbekaupu, ravimeid...
Tellisin endale kõnekäändude raamatu - paks nagu Piibel. Aga vanaema väljendit luksumise peale "Kelle mõsipingi peale sa sitnu olt?" seal sees ei olnud. Aga on muud lahedat - pane oma perse siiber kinni, jälle jutt, mida juula ei tea jne.
Pekki läks mu Kaunimate Aastate Vennaskonna pilet ka. Loodame, et sügisene Joala ikka toimub.
Ennustusvõistluses, et millal see kõik kord lõpeb, pakkus Madli et jõulukuusk tuleks välja vaadata, muidu võib jamaks minna ....Kõige raskemini ongi talutav see teadmatus, et kas plaanid jätta katki kuuks, kaheks või koguni pooleks aastaks.
Mis tuletab mulle meelde, et pean Ivanile saatma oma materjalid ära.... homme - nagu ka 12. klassi referaatide kontrollimine ja muu siuke.
pühapäev, 29. märts 2020
reede, 27. märts 2020
26. märts 2020
Esimene tõsiselt soe päev ja esimene kodumaine kollane liblikas.
Esimene Eesti koroonahaiguse ohver. 83-aastane hiidlane.
Esimene ujumine, kus veest ei pidanud välja kargama, sest hull külm on. Tulemus ka käes - nina kisub vesiseks.
Esimene päev taasorgutamist.
Esimene kord tunda, et oled täielik hobuemme -pesed valtrapi, aitad last hobuseselga, tassid sadulat, korjad maneežist junne jne.
Esimest korda kippus koer sel aastal minuga ujuma, aga loobus siis, sest jõe teine kallas tundus olevat põnevam Ja siis ei ole ju vesi külm ega midagi.
Esimene soe on toonud krookused välja.
Esimesed tomatiseemned mulda pandud.
Esimene kitsepaar teeservas - sokukene ja kitsepreili kenasti koos jalutamas. Ohtus kauguses ja ka mitte rohkem kui kahekesi :).
Koroonaviirusest saab jätkuvalt nalju - isegi covidiot sõna on käibele tulnud. Eks ikka nende suhtes, kes kodus ei püsi ja kampadesse kogunevad.
Viimane päev kaubanduskeskustele - reedest on suured keskused kinni.
Esimene Eesti koroonahaiguse ohver. 83-aastane hiidlane.
Esimene ujumine, kus veest ei pidanud välja kargama, sest hull külm on. Tulemus ka käes - nina kisub vesiseks.
Esimene päev taasorgutamist.
Esimene kord tunda, et oled täielik hobuemme -pesed valtrapi, aitad last hobuseselga, tassid sadulat, korjad maneežist junne jne.
Esimest korda kippus koer sel aastal minuga ujuma, aga loobus siis, sest jõe teine kallas tundus olevat põnevam Ja siis ei ole ju vesi külm ega midagi.
Esimene soe on toonud krookused välja.
Esimesed tomatiseemned mulda pandud.
Esimene kitsepaar teeservas - sokukene ja kitsepreili kenasti koos jalutamas. Ohtus kauguses ja ka mitte rohkem kui kahekesi :).
Koroonaviirusest saab jätkuvalt nalju - isegi covidiot sõna on käibele tulnud. Eks ikka nende suhtes, kes kodus ei püsi ja kampadesse kogunevad.
Viimane päev kaubanduskeskustele - reedest on suured keskused kinni.
pühapäev, 22. märts 2020
Karantiini esimene nädal
Ehh, kuulasin Hodorkovskit - jumalast kaduma läinud õpetaja. Nii lihtsalt tegi selgeks asja olemuse, et kadedaks teeb.
Aga hakkame algusest peale - kodus töötamine on selline otsatu asi, kus piirid töö ja puhkuse vahel hägustuvad. Alguses on ikka põnev, mõned ülesanded said just viirusega seotud, siis oli lõbusam. See pakutavate keskkondade paljusus teeb silmad kirjuks ja meele nõutuks, aga küllap on seda vaja, sest muidu jookseks üks osa kinni ning jama olekski majas.
FB rõõmustas lugejad meemidega, vetsupaberi kokkuostmisest sai üleüldine naljanumber. Prognoos on, et u 70% elanikkonnast põeb haiguse läbi.
Kaadrid Itaaliast on õõvastvad - tänase (20.03) päeva skooriks vikatimehel on ule 650 inimese, pühapäevaks juba 800 inimest. Seda on palju. Väga palju. Räägitakse, et sama on Hispaanias. Siinpool Euroopa servas on veel asi kontrolli all, aga politsei käib noortekampasid laiali ajamas ja kuna asi ei tundu tõsine, siis ei saa noored ka pihta probleemile.
Järgmine teema on libauudised - trollimised Venemaalt ja siis see klorivee joojate seltskond, kes MMS propageeris, õhutab nüüd üleilmse vandenõu teooriat. Et miski klikk on maailma üle võtmas ja see viib demokraatia maakeralt .. asendades selle nö juhitud demokraatiaga, kus me vabatahtlikult oma õigusi heaolu nimel valitsusele loovutame.
Majanduskriis kogub tuure. Tsiteerides hotellipidajate väljendit, siis 2008. aasta kriisiga sai ikka ilusasti ära elada, nüüd on korraga kõik lukus. Ja teadmata ajaks veel.
Lapsed alles avastavad koolis käimise rõõme - mu enda oma kurdab suhtlemise vähesuse ja igavuse üle. Kuskile minna ei ole mõistlik, parem on distantsi pidada. Elu on aga sotsiaalne tegevus - tahaks jagada emotsioone, tahaks rääkida inimesele, mitte masinale, tahaks kogeda seda fiilingut, et su kõrval on keegi, kes hoolib.. aga distants seab piirid. Sellega peab harjuma, aga harjumine on aega nõudev. Ja nii ongi...eks nad harjuvad üksi jalutama, olema iseenda mõtetega, lugema ja vaatama emotsioone jagamata. Ehk nad õpivad sellest ja oskavad nii rohkem väärtustada koosolemist. Edaspisi.
Juhtub ka imelikke asju nagu see Leito surm. 45 aastane inimene ei peaks ju kuidagi jala pealt maha kukkudes surema. Aga.. ma alles nüüd hakkan teadvustama, et eile 100. sünniaastapäeva tähistanud Georg Ots suri ainult 55 aastasena. Ma mäletan veel, kuidas diktori hääl värises ja ma püüdsin mõistada (10-aastane nagu ma siis olin), et kuidas seda nime ikka kirjutada - kas Geor Gots või Georg Ots. Miskipärast kirjutasin ma raadiost neid kuulutamisi üles. Eks ikka vist sellepärast, et internetti, kust üle vaadata, ei olnud:).
Igasugustest rahvakoguemistest on saanud bioloogiline pomm ja sestap on suht keeruline, et kui venemaal toimub 22. aprill rahvahääletus, siis mis hakkab saama... kuidas sealne suht nadi meditsiinisüsteem peaks hakkama saama? Ja ega nad ju ka väga ausalt oma riigi asju ei edasta infona.. nii et see saab olema ka küsimus. Türgi on ka teatanud ametlikust kolmest nakatunust.. mida on suht raske uskuda riigi suuruse ja turistide hulga tõttu. Suvi saab olema ilmselt selline reisimatu .. sest kui ühes kohas kriis vaibub, siis ometigi paisub ta muu maailma otsas.
Nalja saab ikka ka - näiteks kui muidu on raba suht üksildane paik, siis nüüd on see uskumatult rahvarohke. Mereäär samuti. Olen sel nädalal juba 4 korda ujumas käinud. Kui vähegi viitsimist, siis äkki täna ka - see oleks nüüd rekord.
Ilm püsib külm ja päikseline. Eile olla sadanud Tallinnas lund...
Aga hakkame algusest peale - kodus töötamine on selline otsatu asi, kus piirid töö ja puhkuse vahel hägustuvad. Alguses on ikka põnev, mõned ülesanded said just viirusega seotud, siis oli lõbusam. See pakutavate keskkondade paljusus teeb silmad kirjuks ja meele nõutuks, aga küllap on seda vaja, sest muidu jookseks üks osa kinni ning jama olekski majas.
FB rõõmustas lugejad meemidega, vetsupaberi kokkuostmisest sai üleüldine naljanumber. Prognoos on, et u 70% elanikkonnast põeb haiguse läbi.
Kaadrid Itaaliast on õõvastvad - tänase (20.03) päeva skooriks vikatimehel on ule 650 inimese, pühapäevaks juba 800 inimest. Seda on palju. Väga palju. Räägitakse, et sama on Hispaanias. Siinpool Euroopa servas on veel asi kontrolli all, aga politsei käib noortekampasid laiali ajamas ja kuna asi ei tundu tõsine, siis ei saa noored ka pihta probleemile.
Järgmine teema on libauudised - trollimised Venemaalt ja siis see klorivee joojate seltskond, kes MMS propageeris, õhutab nüüd üleilmse vandenõu teooriat. Et miski klikk on maailma üle võtmas ja see viib demokraatia maakeralt .. asendades selle nö juhitud demokraatiaga, kus me vabatahtlikult oma õigusi heaolu nimel valitsusele loovutame.
Majanduskriis kogub tuure. Tsiteerides hotellipidajate väljendit, siis 2008. aasta kriisiga sai ikka ilusasti ära elada, nüüd on korraga kõik lukus. Ja teadmata ajaks veel.
Lapsed alles avastavad koolis käimise rõõme - mu enda oma kurdab suhtlemise vähesuse ja igavuse üle. Kuskile minna ei ole mõistlik, parem on distantsi pidada. Elu on aga sotsiaalne tegevus - tahaks jagada emotsioone, tahaks rääkida inimesele, mitte masinale, tahaks kogeda seda fiilingut, et su kõrval on keegi, kes hoolib.. aga distants seab piirid. Sellega peab harjuma, aga harjumine on aega nõudev. Ja nii ongi...eks nad harjuvad üksi jalutama, olema iseenda mõtetega, lugema ja vaatama emotsioone jagamata. Ehk nad õpivad sellest ja oskavad nii rohkem väärtustada koosolemist. Edaspisi.
Juhtub ka imelikke asju nagu see Leito surm. 45 aastane inimene ei peaks ju kuidagi jala pealt maha kukkudes surema. Aga.. ma alles nüüd hakkan teadvustama, et eile 100. sünniaastapäeva tähistanud Georg Ots suri ainult 55 aastasena. Ma mäletan veel, kuidas diktori hääl värises ja ma püüdsin mõistada (10-aastane nagu ma siis olin), et kuidas seda nime ikka kirjutada - kas Geor Gots või Georg Ots. Miskipärast kirjutasin ma raadiost neid kuulutamisi üles. Eks ikka vist sellepärast, et internetti, kust üle vaadata, ei olnud:).
Igasugustest rahvakoguemistest on saanud bioloogiline pomm ja sestap on suht keeruline, et kui venemaal toimub 22. aprill rahvahääletus, siis mis hakkab saama... kuidas sealne suht nadi meditsiinisüsteem peaks hakkama saama? Ja ega nad ju ka väga ausalt oma riigi asju ei edasta infona.. nii et see saab olema ka küsimus. Türgi on ka teatanud ametlikust kolmest nakatunust.. mida on suht raske uskuda riigi suuruse ja turistide hulga tõttu. Suvi saab olema ilmselt selline reisimatu .. sest kui ühes kohas kriis vaibub, siis ometigi paisub ta muu maailma otsas.
Nalja saab ikka ka - näiteks kui muidu on raba suht üksildane paik, siis nüüd on see uskumatult rahvarohke. Mereäär samuti. Olen sel nädalal juba 4 korda ujumas käinud. Kui vähegi viitsimist, siis äkki täna ka - see oleks nüüd rekord.
Ilm püsib külm ja päikseline. Eile olla sadanud Tallinnas lund...
teisipäev, 17. märts 2020
Üks aasta
Lein ei tähenda mitte ainult kurbust, see tähendab aeglast ja valulist loobumist.
Aili Paju
Mis on muutunud? Kõik on muutunud.. Maailm on hüsteeriliselt segi paisatud. Kui sõda ja sõjalaadsed konfliktikolded seda ei suutnud, siis telefonid ja positsioneerimine näitavad jälgimist. Pensionisambad peatatakse, inimesi korjatakse koju, piirid pannakse kinni... uhh.
Kes jälgib? Kuidas nad tohivad? Kogu aeg juhtub midagi - eklektiliselt palju ja igal rindel. Pinged on inimeste ümber ja pinged on inimeste sees... uudiseid ei taha enam lugeda, sest nagu ma selle koolikriisi ajal avastasin, see kõik hullusti väsitab. Väsitab nii, et ühel hetkel tundub ignoreerimine parim lahendus olevat. Mitte et just kõige targem, aga mugavam. Panen pea liiva alla ja siis seda jama enam ei ole. Ma tundsin seda esimest korda siis kui Kassandra suri - ma ei taha sellesse maailma enam üles ärgata. Punkt.
Kassandra sünnist saab 5 aastat nüüd. Juba 5 aastat ja see seakõrv, kes kogu jama korraldas, saab vanglast välja.
Ma hakkasin hobuseomanikuks ja nagu ikka kui sa just miljonär ei ole, siis vaevled arvete küüsis... Lausa lust vaadata seda oma siplemist. Aga ka rõõmu nende suurte silmade üle, selle nina üle mis sind toksib, ja see kapjade klõbin, mis sulle tervituseks vastu tuleb. Googel on ka haisu ninna saanud mu hobusest, sestap pakutakse mulle nüüd igasugust kraami hobuse jaoks, videosid ja raamatuid.. muudkui lappad ja vaatad.
Inimesi sureb ja inimesi sünnib - see pole muutunud. Suured asjad on ikka need, mis meie hingele pidet pakuvad. Kuigi. Selle aasta talv jäigi tulemata, korda kolm ehk lumi maha tuli ja nädala lõpuks oli ta kadunud taas. Sestap jäi sel talvel jääpankadel ukerdamine ära. Aga kevad on, lindude kolmnurgad on taeva all, päike soojendab rohkem ning kevadlilled on oma ninad välja pistnud. Tuleb ka suvi, aga mida ta toob, see on üsna ennustamatu asi.
Oleme aastaksese vanemaks saanud - Suslik ja Helve ja isegi ma ise oma juubelit tähistanud. Jumala õige aeg - nüüd oleks see keeruline, Korjame naha vahele kilokesi, nii saab kortsud sirgeks.
Suvel käisime Gotlandil - Visby ilu imetlemas, keskaja päevi nautimas ja sõpradega lustimas. Sõin ja jõin seal minagi, ostsin keskaja kleidi ja pluusi, rootsi keelt ikka ei oska, aga keskaja hõngu oli ses linnas küll. Seekord siis 8 inimest ja Moosi norskamine ajas Liispeti põrandale. Seina taga laulsid Marko ja Enno, nii et raske elu oli su ristilapsel ..:).
Kindlasti on veel asju, aga mul on see eelis, et inglina oled sa leidnud võimaluse kindlasti meitel silma peal pidada. Aitäh sulle, et sa olemas olid ja oled.
Ma olen oma kirjutamises ikka takt taga. Võib-olla sellepärast, et aeg annab arutust ning päeva jooksul toimunud selginedes ja järgnevate päevade kontekstis omandab selgema raami. Võib -olla. Su kalmul oli päris palju küünlaid, selline hele ja valge laik süsimustas öös. Meie annetused said ka sinna sätitud, alpikannipott rõõmustamas sinu puhkepaika. Liispeti pisarad. Ja minu omad ei ole ka veel otsa saanud. Kurja küll. Me tunneme sust puudust, vahel kohe hullusti.
Kõigest 9 aastat tagasi kui Liisu kooli läks. Ja seekord on Sinu mineku ajaks juba karulauk ka uhkelt oma lehti pakkumas.
Aili Paju
Mis on muutunud? Kõik on muutunud.. Maailm on hüsteeriliselt segi paisatud. Kui sõda ja sõjalaadsed konfliktikolded seda ei suutnud, siis telefonid ja positsioneerimine näitavad jälgimist. Pensionisambad peatatakse, inimesi korjatakse koju, piirid pannakse kinni... uhh.
Kes jälgib? Kuidas nad tohivad? Kogu aeg juhtub midagi - eklektiliselt palju ja igal rindel. Pinged on inimeste ümber ja pinged on inimeste sees... uudiseid ei taha enam lugeda, sest nagu ma selle koolikriisi ajal avastasin, see kõik hullusti väsitab. Väsitab nii, et ühel hetkel tundub ignoreerimine parim lahendus olevat. Mitte et just kõige targem, aga mugavam. Panen pea liiva alla ja siis seda jama enam ei ole. Ma tundsin seda esimest korda siis kui Kassandra suri - ma ei taha sellesse maailma enam üles ärgata. Punkt.
Kassandra sünnist saab 5 aastat nüüd. Juba 5 aastat ja see seakõrv, kes kogu jama korraldas, saab vanglast välja.
Ma hakkasin hobuseomanikuks ja nagu ikka kui sa just miljonär ei ole, siis vaevled arvete küüsis... Lausa lust vaadata seda oma siplemist. Aga ka rõõmu nende suurte silmade üle, selle nina üle mis sind toksib, ja see kapjade klõbin, mis sulle tervituseks vastu tuleb. Googel on ka haisu ninna saanud mu hobusest, sestap pakutakse mulle nüüd igasugust kraami hobuse jaoks, videosid ja raamatuid.. muudkui lappad ja vaatad.
Inimesi sureb ja inimesi sünnib - see pole muutunud. Suured asjad on ikka need, mis meie hingele pidet pakuvad. Kuigi. Selle aasta talv jäigi tulemata, korda kolm ehk lumi maha tuli ja nädala lõpuks oli ta kadunud taas. Sestap jäi sel talvel jääpankadel ukerdamine ära. Aga kevad on, lindude kolmnurgad on taeva all, päike soojendab rohkem ning kevadlilled on oma ninad välja pistnud. Tuleb ka suvi, aga mida ta toob, see on üsna ennustamatu asi.
Oleme aastaksese vanemaks saanud - Suslik ja Helve ja isegi ma ise oma juubelit tähistanud. Jumala õige aeg - nüüd oleks see keeruline, Korjame naha vahele kilokesi, nii saab kortsud sirgeks.
Suvel käisime Gotlandil - Visby ilu imetlemas, keskaja päevi nautimas ja sõpradega lustimas. Sõin ja jõin seal minagi, ostsin keskaja kleidi ja pluusi, rootsi keelt ikka ei oska, aga keskaja hõngu oli ses linnas küll. Seekord siis 8 inimest ja Moosi norskamine ajas Liispeti põrandale. Seina taga laulsid Marko ja Enno, nii et raske elu oli su ristilapsel ..:).
Kindlasti on veel asju, aga mul on see eelis, et inglina oled sa leidnud võimaluse kindlasti meitel silma peal pidada. Aitäh sulle, et sa olemas olid ja oled.
Ma olen oma kirjutamises ikka takt taga. Võib-olla sellepärast, et aeg annab arutust ning päeva jooksul toimunud selginedes ja järgnevate päevade kontekstis omandab selgema raami. Võib -olla. Su kalmul oli päris palju küünlaid, selline hele ja valge laik süsimustas öös. Meie annetused said ka sinna sätitud, alpikannipott rõõmustamas sinu puhkepaika. Liispeti pisarad. Ja minu omad ei ole ka veel otsa saanud. Kurja küll. Me tunneme sust puudust, vahel kohe hullusti.
Kõigest 9 aastat tagasi kui Liisu kooli läks. Ja seekord on Sinu mineku ajaks juba karulauk ka uhkelt oma lehti pakkumas.
esmaspäev, 16. märts 2020
Koroonaviirus ja karantiini esimene päev
Kui elada sellist toimekat elu ja kogu aeg rahmeldada, siis tundub lausa ahvatlev, et saab teha oma tööd vaikselt ja rahulikult, kuhugi ei pea tõttama ja toimetada võib oma rütmis. uudised uutest nakatunutest on kusagil kaugel (eks nii kaugel kui su tahtmine delfi lahti teha), lapsed on ohutus kauguses (st kodudes), suhtlemine on trükkimise kaudu ja lühisõnumitega. Kolleegid on ka kodudes :). Niisiis - lõpuks ometi on täitunud õpetaja unelm, kool on, õpetada saab ja lapsi ei ole... silmapiiril.
Tundub, et lapsed võtavad asju ka sellise põneva võimalusena oma tempos toimetada. Ilja hakkas eile kohe oma ülesandeid tegema ja ajaloo töö oli saadetud 1.48. Uhh. On neil alles režiim. Ja see ka , et see ema konto alt tuli... icic.
Uljana oli juba ka hinde kätte saanud. Tegelikult peaks ehk ka hakkama hoopis testi koostama ajaloos. Et siis oleks homsed ülesanded olemas. Aga hetkel lasen veel oma laiskusel end kanda. mul on täna ikkagi ainult üks ühiskonnaõpetuse tund ja siis võib.
Lõuna ajal jagasid õpetajad virtuaalseid toidupilte, tegid nalja, et kelle juurde sööma minna. Rauno moodustas gruppe skype´i , et keegi end üksi ei tunneks...
Uus normaalsus on siis selle nimi... et oled päev otsa arvutis ja silmad on puhta punased ja väsinud, ja nagu polegi tunnet, et tööd oleks teinud.. Homseks on vaja tunnid paika panna.
Võttis oma tubli tunni ehk rohkemgi veel. Aga paika nad said ja hommikul olid ülesanded olemas, lapsed said hakata toimetama.
Ei saa väita, et mu laps oleks ülemäära rõõmus, et saab terve päeva ülesanded korraga kätte... pigem ikka selline masendus, et ohh kui palju ja ma ei saa neist ju aru.
Nüüd ta seal pusib ja nikerdab. Ja on ikka nii, et tublid tegid ära ja need, kes muidu ka viilivad, viilisid edasi.
Uudised on koroonast, pensionisambasse maksed peatatakse, piirid on kinni, inimesed on kuskil poola piiril kilomeetristes järjekordades, välismaalasi sisse ei lasta, valitsus ja terviseamet annab pressikonverentse... Kui oled kodus ja ei liigu kuhugi, siis tundub elu turvaline.
Sinililled ja paiselehed ja lumikellukesed ja paiselehed ja isegi karulauk on väljas.. ja täna on alles 16. märts.
Tundub, et lapsed võtavad asju ka sellise põneva võimalusena oma tempos toimetada. Ilja hakkas eile kohe oma ülesandeid tegema ja ajaloo töö oli saadetud 1.48. Uhh. On neil alles režiim. Ja see ka , et see ema konto alt tuli... icic.
Uljana oli juba ka hinde kätte saanud. Tegelikult peaks ehk ka hakkama hoopis testi koostama ajaloos. Et siis oleks homsed ülesanded olemas. Aga hetkel lasen veel oma laiskusel end kanda. mul on täna ikkagi ainult üks ühiskonnaõpetuse tund ja siis võib.
Lõuna ajal jagasid õpetajad virtuaalseid toidupilte, tegid nalja, et kelle juurde sööma minna. Rauno moodustas gruppe skype´i , et keegi end üksi ei tunneks...
Uus normaalsus on siis selle nimi... et oled päev otsa arvutis ja silmad on puhta punased ja väsinud, ja nagu polegi tunnet, et tööd oleks teinud.. Homseks on vaja tunnid paika panna.
Võttis oma tubli tunni ehk rohkemgi veel. Aga paika nad said ja hommikul olid ülesanded olemas, lapsed said hakata toimetama.
Ei saa väita, et mu laps oleks ülemäära rõõmus, et saab terve päeva ülesanded korraga kätte... pigem ikka selline masendus, et ohh kui palju ja ma ei saa neist ju aru.
Nüüd ta seal pusib ja nikerdab. Ja on ikka nii, et tublid tegid ära ja need, kes muidu ka viilivad, viilisid edasi.
Uudised on koroonast, pensionisambasse maksed peatatakse, piirid on kinni, inimesed on kuskil poola piiril kilomeetristes järjekordades, välismaalasi sisse ei lasta, valitsus ja terviseamet annab pressikonverentse... Kui oled kodus ja ei liigu kuhugi, siis tundub elu turvaline.
Sinililled ja paiselehed ja lumikellukesed ja paiselehed ja isegi karulauk on väljas.. ja täna on alles 16. märts.
kolmapäev, 26. veebruar 2020
Mille üle olla tänulik?
Täna algas paast. Aga kuna ma olen moodsa aja inimene, siis pole mul halli aimugi, kuidas üks korralik lihavõtte eelne paast peaks käima. No lihast saab ju loobuda, aga siis need piimatooted ja muu selline.. näiteks suhkur, mida ammustel aegadel iseäranis kasinalt oli. Et kuidas siis on.. kas balsamico äädikas kapsa peal on ok? Või siis kurgiga võileib?
Täna tuli lumi maha.
Kooli stendil rippunud plakat pakkus tänase kuupäeva peale, et mõtle sellele, mille üle tänulik olla...
Olen tänulik, et mu lapsed on terved;
olen tänulik selle teekonna eest, kus ma müttan;
olen tänulik nende lume all maani kummarduvate puude eest;
olen tänulik Lexy pehmete mokkade eest, mis haaravad porgandit;
olen tänulik selle eest, et auto on toimiv;
olen tänulik oma vahvate kolleegide eest;
olen tänulik nurruvate kasside ja rõõmust hüppava Spike´i eest;
olen tänulik oma laste eest, kes on mind kujundanud, pakkunud väljakutseid ja kasvatanud;
olen tänulik oma kodu eest;
olen tänulik oma õpetajate eest, kes laisaks ei lasknud minna;
olen tänulik julguse eest ujuda külmas (Sirle, aitäh);
olen tänulik selle haarava segaduse eest mu ümber, kus on palju võimalusi;
olen tänulik võimaluste eest, mis kuidagi iseenesest on mu juurde jõudnud;
heade raamatute eest tuleb müts maha võtta;
lilled vaasis kui märk sõpradelt;
teater ja selle võlumaailm;
kino põnevus ja efektid, usutavuse ja reaalsuskontrolli vahel balansseerimine;
sugulased-mugulased, kes kusagil oma olemasoluga turvatunnet tekitavad;
päikeseketas ja kõik, mis sellega seotud on - soojus ja sillerdus, tõus ja loojang, liblikad ja lilled ja tolm;
Eestimaa halluse 50 eri tooni sel aastaajal, mida me ennevanasti talveks nimetasime;
kitsekari metsavahelisel teel;
Ühesõnaga see on üks ütlemata suur nimekiri... mida lihtsalt otsast lõpuni ühe hingetõmbega ei kirjuta.
sõnad sõlmes
tunne kehatu nimetu
uitab närvilõpmeis
pühapäeva vaikus
kevade ootel
akna taga
Täna tuli lumi maha.
Kooli stendil rippunud plakat pakkus tänase kuupäeva peale, et mõtle sellele, mille üle tänulik olla...
Olen tänulik, et mu lapsed on terved;
olen tänulik selle teekonna eest, kus ma müttan;
olen tänulik nende lume all maani kummarduvate puude eest;
olen tänulik Lexy pehmete mokkade eest, mis haaravad porgandit;
olen tänulik selle eest, et auto on toimiv;
olen tänulik oma vahvate kolleegide eest;
olen tänulik nurruvate kasside ja rõõmust hüppava Spike´i eest;
olen tänulik oma laste eest, kes on mind kujundanud, pakkunud väljakutseid ja kasvatanud;
olen tänulik oma kodu eest;
olen tänulik oma õpetajate eest, kes laisaks ei lasknud minna;
olen tänulik julguse eest ujuda külmas (Sirle, aitäh);
olen tänulik selle haarava segaduse eest mu ümber, kus on palju võimalusi;
olen tänulik võimaluste eest, mis kuidagi iseenesest on mu juurde jõudnud;
heade raamatute eest tuleb müts maha võtta;
lilled vaasis kui märk sõpradelt;
teater ja selle võlumaailm;
kino põnevus ja efektid, usutavuse ja reaalsuskontrolli vahel balansseerimine;
sugulased-mugulased, kes kusagil oma olemasoluga turvatunnet tekitavad;
päikeseketas ja kõik, mis sellega seotud on - soojus ja sillerdus, tõus ja loojang, liblikad ja lilled ja tolm;
Eestimaa halluse 50 eri tooni sel aastaajal, mida me ennevanasti talveks nimetasime;
kitsekari metsavahelisel teel;
Ühesõnaga see on üks ütlemata suur nimekiri... mida lihtsalt otsast lõpuni ühe hingetõmbega ei kirjuta.
sõnad sõlmes
tunne kehatu nimetu
uitab närvilõpmeis
pühapäeva vaikus
kevade ootel
akna taga
esmaspäev, 24. veebruar 2020
Aastapäevakõne mannetus
Lootusetu, suht alla lati jne
Jahin juba oma tund ribasalati retsepti. Aitäh kallis Marje seal pilvepiiril, lipik minu kokaraamatu vahelt oli jalutama läinud, aga Sinu märkmik aitab. Nüüd raiun selle siia, siis on klaar.
RIBASALAT
sink 400g
peet 400g
kartul 1 kg
õun 600g
muna 8
porgand 200g
ja majonees peale - nii lihtne see ongi :)
OA ja PORRUSALAT
sink 250g
ube 1 purk
porrulauku 1 tk
õun 1 suuremat seltsi
Krabipulkadest ja kapsast saab ka kokku segada
240 g krabipulki
310 g kapsast
Nagu toidublogi kohe :)
Keefiritagna panen ka siia kirja, et meelest ei läheks.
500 ml keefiri
800 gr jahu
1 muna
50 ml õli
40 gr võid
2 spl suhkrut
1 tl soola
1 tl soodat
Jahin juba oma tund ribasalati retsepti. Aitäh kallis Marje seal pilvepiiril, lipik minu kokaraamatu vahelt oli jalutama läinud, aga Sinu märkmik aitab. Nüüd raiun selle siia, siis on klaar.
RIBASALAT
sink 400g
peet 400g
kartul 1 kg
õun 600g
muna 8
porgand 200g
ja majonees peale - nii lihtne see ongi :)
OA ja PORRUSALAT
sink 250g
ube 1 purk
porrulauku 1 tk
õun 1 suuremat seltsi
Krabipulkadest ja kapsast saab ka kokku segada
240 g krabipulki
310 g kapsast
Nagu toidublogi kohe :)
Keefiritagna panen ka siia kirja, et meelest ei läheks.
500 ml keefiri
800 gr jahu
1 muna
50 ml õli
40 gr võid
2 spl suhkrut
1 tl soola
1 tl soodat
- Keefir, muna, suhkur, sool ja sooda kokku segada ja jätta seisma kuni mullikeste tekkimiseni ehk seni kuni asi hakkab toimima.
- Siis valada juurde taimeõli, toasoe või ja jahu... ja masin muudkui uhmerdas (see uus Kitchenaid :))
- Ja siis veel u pool tunnikest lasta seista ja ongi valmis küpsetamiseks - pane aga täidis sisse ja lihapirukaid tuleb nagu vändrast saelaudu. Kahest portsust sai kokku u 6 plaaditäit ja see oli päris hea kogus.
Ja et nüüd jätkata Marje traditsiooni, siis panen kirja ka selle, et mis ilm eila oli. Oli selline kevadine. Kimasime Valastele ja seal oli tore. Tuuline ja sadas miskit ollust taevast, aga kui lipp lehvima sai, siis hakkas tasapisi klaarima ning lõpuks klaaris kohe päris pilvituks, aga tuul jäi. Temperatuur oli +2-+4 kraadi. Kirikuaias õitsesid lumikellukesed, pärnad olid ära nüsitud ja ei miskeid pärnaõisi enam.
Kogunemine Valatel oli armas - lühikesed kõned ja ehe lapselaul, tantsimine Aadu Kuke Kungla rahva laulmise taustal ning tee koos rahvusvärvides kommiga. Lihtne, südamlik, lühike... nagu õueüritus peab olema. Eesti riik valetati küll pisut vanemaks (120), aga see läheb keeleapsu juurde.
Üritasin mere äärde ujuma minna, aga puhkepäev oli toonud hordid loodusesse (ja päike ka) ning nii me Spikeiga ikka lustima ei saanud minna. Jäi ujumata, sest kuidas sa seal end ikka paljaks kisud... keset rahvast... Kolm autot oli kohe.
Ja külm oli ka, nii et las olla. Homme lähen.
Ja siis oli veel see, et käisime Marjet tervitamas ja tal oli kindlasti hea meel, sest küünlad jäid kenasti põlema. Ohvrisuits võeti vastu.
Ja siis Andrusele, kes juba 7 aastat puhkab oma pöörasest elust. Ja siis koju pannkooke tegema. Edasi juba Arma ja Liispet Lexyga jalutamas. Ja siis Luisa Rakverre ja meie koju. Siuh-vilks liha peeneks, taigen kerkima ja pirukaid meisterdama. Ja ainult kahe ja poole tunni pärast olidki kõik tehtud. Pidusöök vinks-vonks valmis. Kiluleivad jäid nüüd küll ära, aga pole midagi, ehk leiab veel miski puhu.
neljapäev, 13. veebruar 2020
Sünnipäev sinder tuleb ligemale ja jõuab kätte
Pagen Eestimaalt, aga ega vist päris pääsu ikka pole. Sel aastal on sünnipäevaks siis lilled oma aiast : loe ema aiast.
Olen võidelnud heaolumaailma toiduküllusega ja alla jäänud, ei jaksa kõike ära süüa;
Olen võidelnud tööorjusega ja ikka alla jäänud, ei jaksa kogu maailma tööd ära teha ning pean tunnistama, et ise tehtud ei ole alati parimal moel tehtud;
Minu nooruses lauldi, et maa tuleb täita lastega - sain neli valmis ja oligi täidetud mu maailm - servini;
Olen püüdnud end harida ja lugeda, lugeda, lugeda, aga ikka olen osanud kokku osta rohkem raamatuid kui ma lugeda olen suutnud;
Olen olnud ettevõtlik ja jõudnud Indiasse ja Ameerikasse, käinud Nuustakul ja Pariisis, ent nimekiri , kus tahaks käia, pole olulisemalt lühemaks kulunud;
Olen leidnud sõpru ja tuttavaid, eks päeva lõpuks Facebook näitab, kas saan sada täis, kuid õppinud tundma ka valu kui nad lahkuvad;
Olen õppinud ootama, aga millegipärast on aeg hakanud jooksma kiiremini kui oskasin oodata;
Olen olnud joobunud sookailust ja osoonist, vahel ka veinist ehk džinnist, aga mida vanemaks saad, seda enam meeldib just sookail ;
Olen otsinud ja leidnud ilu laias maailmas, kodumaal ning mõistnud lapselapse naeratuse ilu ülemaks olemist;
Mida vanemaks saad, seda enam hakkavad elama oma elu mu kangelasteod - karjas käimine, Tartu maraton, koolipõlve seiklused, hommikune loeng pärast koiduni kestnud jämmi, laste kasvamise lood ja muu selline kraam;
Mida vanemaks saad, seda rohkem sulab maailm üheks kulgemiseks aastast aastasse, kus enam ei tule meelde, mis aastal olid need lumehanged räästani ja millal üks ehk teine klass lõpetas, hea kui kümnendile pihta saad;
Mul on vedanud, mu õpilased pole lasknud vaimul vanaks saada, ikka pead teritama tarkust, et kuidas ennast arusaadavaks teha, aga nagu mu tööstaaž kuulutab - ka seda saab õppida nautima;
Vanuse määrajaks võib õpeaja töös olla ka elu kiirteel tähtede poole kihutavad õpilased, on hea olla uhke selle üle, et killuke kuskil võib olla ka minu suunamise teene, aitäh selle tunde eest;
Vahel tunned, et oled pisut vana magamaks klassiööl põrandal või kappamaks lastega kaasa mööda Porto tänavaid, aga kindlasti on vastupidavust veel mõneks matkapäevaks ja projektiks;
Olen imestanud, et millal saab otsa uudishimu, mis ajab valutavatest põlvedest hoolimata ringi löntsima mööda maailma ning kartnud, et seal lõppemise otsas on ehk vanadus;
Olen jätkuvalt kimpus värvikombinatsiooni sini-must -valge ning sõnadega "mu isamaa", sest siis kisub kuskilt sügavalt midagi silmad vesiseks, aastast aastasse, hea et ma eriti kosmeetikat ei tarvita;
Meeldib rohkem olla kaamera taga kui ees kindlas arusaamises, et kaamera ees on seda jäädvustamisväärset rohkem; üldse on parem rambivalgusesse mitte tükkida;
Ja mõtelda on mõnus, kõigest sellest, mis me ümber on ja mis veel tulemas, minevikust ja möödanikust, paristamisest ja parandamisest;
Palju nähtamatut on saanud nähtavaks, oskad justkui sisetunde ajel leida need seosed, mis nooremas eas justkui midagi ei tähendanud ja avastad, et oled oma vanemate nägu, oma rahva meelt ja sätid end teleka ette ikka laulupeoks ehk pingviinide paraadi ajaks;
Tead küll, et head asjad siin maailmas on hindamatud, aga uskuda maailma headusesse on vahel väga suur julgustükk;
Natuke edev oled ka ja nii ostad kasuka asemel kindad, sest detailid on olulised :);
Juuksevärv ei ole enam see kartulikoorene, vaid muutub juuksuriskäimise järel mõnikord kohe kardinaalselt;
Ja tõepoolest, kui keegi laiskuse eest maksaks, siis ma peaks miljonär olema;
No ja kui ma siia nüüd punkti panen, siis olen raudselt unustanud midagi olulist. Tuli meelde.
Aitäh sõbrad!
Olen võidelnud tööorjusega ja ikka alla jäänud, ei jaksa kogu maailma tööd ära teha ning pean tunnistama, et ise tehtud ei ole alati parimal moel tehtud;
Minu nooruses lauldi, et maa tuleb täita lastega - sain neli valmis ja oligi täidetud mu maailm - servini;
Olen püüdnud end harida ja lugeda, lugeda, lugeda, aga ikka olen osanud kokku osta rohkem raamatuid kui ma lugeda olen suutnud;
Olen olnud ettevõtlik ja jõudnud Indiasse ja Ameerikasse, käinud Nuustakul ja Pariisis, ent nimekiri , kus tahaks käia, pole olulisemalt lühemaks kulunud;
Olen leidnud sõpru ja tuttavaid, eks päeva lõpuks Facebook näitab, kas saan sada täis, kuid õppinud tundma ka valu kui nad lahkuvad;
Olen õppinud ootama, aga millegipärast on aeg hakanud jooksma kiiremini kui oskasin oodata;
Olen olnud joobunud sookailust ja osoonist, vahel ka veinist ehk džinnist, aga mida vanemaks saad, seda enam meeldib just sookail ;
Olen otsinud ja leidnud ilu laias maailmas, kodumaal ning mõistnud lapselapse naeratuse ilu ülemaks olemist;
Mida vanemaks saad, seda enam hakkavad elama oma elu mu kangelasteod - karjas käimine, Tartu maraton, koolipõlve seiklused, hommikune loeng pärast koiduni kestnud jämmi, laste kasvamise lood ja muu selline kraam;
Mida vanemaks saad, seda rohkem sulab maailm üheks kulgemiseks aastast aastasse, kus enam ei tule meelde, mis aastal olid need lumehanged räästani ja millal üks ehk teine klass lõpetas, hea kui kümnendile pihta saad;
Mul on vedanud, mu õpilased pole lasknud vaimul vanaks saada, ikka pead teritama tarkust, et kuidas ennast arusaadavaks teha, aga nagu mu tööstaaž kuulutab - ka seda saab õppida nautima;
Vanuse määrajaks võib õpeaja töös olla ka elu kiirteel tähtede poole kihutavad õpilased, on hea olla uhke selle üle, et killuke kuskil võib olla ka minu suunamise teene, aitäh selle tunde eest;
Vahel tunned, et oled pisut vana magamaks klassiööl põrandal või kappamaks lastega kaasa mööda Porto tänavaid, aga kindlasti on vastupidavust veel mõneks matkapäevaks ja projektiks;
Olen imestanud, et millal saab otsa uudishimu, mis ajab valutavatest põlvedest hoolimata ringi löntsima mööda maailma ning kartnud, et seal lõppemise otsas on ehk vanadus;
Olen jätkuvalt kimpus värvikombinatsiooni sini-must -valge ning sõnadega "mu isamaa", sest siis kisub kuskilt sügavalt midagi silmad vesiseks, aastast aastasse, hea et ma eriti kosmeetikat ei tarvita;
Meeldib rohkem olla kaamera taga kui ees kindlas arusaamises, et kaamera ees on seda jäädvustamisväärset rohkem; üldse on parem rambivalgusesse mitte tükkida;
Ja mõtelda on mõnus, kõigest sellest, mis me ümber on ja mis veel tulemas, minevikust ja möödanikust, paristamisest ja parandamisest;
Palju nähtamatut on saanud nähtavaks, oskad justkui sisetunde ajel leida need seosed, mis nooremas eas justkui midagi ei tähendanud ja avastad, et oled oma vanemate nägu, oma rahva meelt ja sätid end teleka ette ikka laulupeoks ehk pingviinide paraadi ajaks;
Tead küll, et head asjad siin maailmas on hindamatud, aga uskuda maailma headusesse on vahel väga suur julgustükk;
Natuke edev oled ka ja nii ostad kasuka asemel kindad, sest detailid on olulised :);
Juuksevärv ei ole enam see kartulikoorene, vaid muutub juuksuriskäimise järel mõnikord kohe kardinaalselt;
Ja tõepoolest, kui keegi laiskuse eest maksaks, siis ma peaks miljonär olema;
No ja kui ma siia nüüd punkti panen, siis olen raudselt unustanud midagi olulist. Tuli meelde.
Aitäh sõbrad!
laupäev, 8. veebruar 2020
Pariis
Imeline ja võimas, täis ajalugu ja kohti, mis õppimisest, kirjandusest, kunstist, muusikast...
Pariis on täis lugusid, kirge ja armastust, meeli hullutavaid maitseid, lõhnu ja vaatemänge.
Pariis on inimtüüpide paabel, miljonite unistused, ambitsioonid, püüdlused, igatsused, pettumused... kõik ühes linnas.
Pariis on maailmalinn, kus on kõrvuti metroo räpasus ja uhke ooperimaja, Jumalaema kirik ja ladina kvartal, linnasiuleti ühtlases joones mõned kirikud ja see üks "must hammas", Eiffeli torn, triumfikaar, Napoleoni sammas, raekoda, Pompidouri keskus, metroo, kusagil kindlasti ka need uued hooned, mida klaasist ja teraskonstruktsioonidest kokku pannakse, aga sinna me ei ole jõudnud.
Passaažid ja need vaateaknad, isiklik puudutus läbi kontakti, maiustustepoed, saiapoodide lõhn, kohvikute punutud toolid, croissant ja pähklikreem,vein, pikk sai, juust ja sõbrad.
Pariisi tunnuslause:"Õõtsub lainetel aga ei upu" jätab sadu tõlgendamisvõimalusi - revolutsioonid, streigid, kollased vestid, igat sorti rahulolematus, mis ikka ja jälle üles kerkib...ja samas see stoiline - ei upu - Pariis on ikka Pariis. Kõrvuti modernne ja vana, sümbolid sajandite tagant (kuninglikud liiliad, päikesekuninga loss Louvre) ja uue aja maailm - klaas, teras, elektritulede sära, metroo.
Elegants ja muretus, kunst ja kuulsus, rikkus ja vaesus kõrvuti.
Eiffeli torni ümbrus täis illegaalseid kubitsejaid, kes peibutavad kliente "one euro" - plinkivad tornikesed, võtmehoidjad, baretid, vein ja õlu, Pariisi kirjaga kotid laotatutena linale asfaldil. Mustas öös mustad mehed - ei suutnud eraldada vähimatki (ja ega ei julgenud ka silmsidet luua, sest see tähendas huvi ja siis neist lahti saada oleks äkki keeruline, sest nad tajusid su kõhkluse momentaalselt ning asusid suht pealetükkivalt oma kaupa pakkuma).
Pariisi ümberehitamine 19. sajandi keskel andis Pariisile praeguse kuju - rajati bulvarid, kus inimesed said jalutada.Pariisi linnaarhitekt Haussmann oli see, kes linnamüüride asemele ringina ümber linnasüdame looklevad laiad tänavad rajas (et siis avenüü on kiirena lähtuv tänav ja bulvar selline ringi moodi asi).
Armuda nii ühte linna, liiatigi veel suurde linna.. see on nüüd selline rumal lugu, ma peaks ütlema. Aga isegi selles sombuses ilmas ja õhtuks vihmale kiskuvas hämus oli seda ajaloolise suurlinna hõngu, mis ajaloolase jalust niidab. Moulin Rouge, Eiffeli torn, Louvre (ja ma pean märkima, et sisse ma sinna veel ei saanudki), põlenud Jumalaema kirik kui tumm karje oma ümbritsetud taras manitsemas ajaliku ja ajatu üle järele mõtlema. Saladused, mis teadjale end kätte annavad... ja tühikargaja pika ninaga jätavad. Nuusutada modernse ja ajaloolise kõrvuti paiknemist (hoolimata inimeste arvamusest ja sellest, et kas see klaaskolakas ikka sobib), mässumeelsuse ohjamiseks tänavanurkadel passivad politseinikud, prügimäed prügikastide ümber, kohvikutest imbuv sulnis jutuvada, kus kõrv tuttavaid sõnu otsis. Ikka selleks, et edasi juba pead raputada. et mitte muhvigi ei saanud aru.
Ooperiteater ja korda kaks nähtud Ooperifantoom sinna juurde, rääkimata sellest, et olen ju selle maja ajalugu lugenud. Kordeballeti tüdrukud ja rikkurid, kes neid oma armukesteks värbasid, avamispäeva pilet tänases vääringus umber 2000 euri ja ülepaisutatud dekoorid (Napoleon III ja Eugenia). Charles Garnieri ei kutsutud esietendusele ja nii pidi ta tavakodanikuna lunastama selle kalli pileti.Tänapäeval töötab selles hiiglaslikus hoones ligi 1000 inimest ja online pakutavad piletid olid sellised 50 euri tuuri. Kindlasti on kallimaid ka... snoobidele loožides.
Napoleoni sammas Austerlitzi lahingu skeemiga ja reljeefid, millel ära tuntavad kindralid, sõdurid, lahingutegevus.
Pariis on täis lugusid, kirge ja armastust, meeli hullutavaid maitseid, lõhnu ja vaatemänge.
Pariis on inimtüüpide paabel, miljonite unistused, ambitsioonid, püüdlused, igatsused, pettumused... kõik ühes linnas.
Pariis on maailmalinn, kus on kõrvuti metroo räpasus ja uhke ooperimaja, Jumalaema kirik ja ladina kvartal, linnasiuleti ühtlases joones mõned kirikud ja see üks "must hammas", Eiffeli torn, triumfikaar, Napoleoni sammas, raekoda, Pompidouri keskus, metroo, kusagil kindlasti ka need uued hooned, mida klaasist ja teraskonstruktsioonidest kokku pannakse, aga sinna me ei ole jõudnud.
Passaažid ja need vaateaknad, isiklik puudutus läbi kontakti, maiustustepoed, saiapoodide lõhn, kohvikute punutud toolid, croissant ja pähklikreem,vein, pikk sai, juust ja sõbrad.
Pariisi tunnuslause:"Õõtsub lainetel aga ei upu" jätab sadu tõlgendamisvõimalusi - revolutsioonid, streigid, kollased vestid, igat sorti rahulolematus, mis ikka ja jälle üles kerkib...ja samas see stoiline - ei upu - Pariis on ikka Pariis. Kõrvuti modernne ja vana, sümbolid sajandite tagant (kuninglikud liiliad, päikesekuninga loss Louvre) ja uue aja maailm - klaas, teras, elektritulede sära, metroo.
Elegants ja muretus, kunst ja kuulsus, rikkus ja vaesus kõrvuti.
Eiffeli torni ümbrus täis illegaalseid kubitsejaid, kes peibutavad kliente "one euro" - plinkivad tornikesed, võtmehoidjad, baretid, vein ja õlu, Pariisi kirjaga kotid laotatutena linale asfaldil. Mustas öös mustad mehed - ei suutnud eraldada vähimatki (ja ega ei julgenud ka silmsidet luua, sest see tähendas huvi ja siis neist lahti saada oleks äkki keeruline, sest nad tajusid su kõhkluse momentaalselt ning asusid suht pealetükkivalt oma kaupa pakkuma).
Pariisi ümberehitamine 19. sajandi keskel andis Pariisile praeguse kuju - rajati bulvarid, kus inimesed said jalutada.Pariisi linnaarhitekt Haussmann oli see, kes linnamüüride asemele ringina ümber linnasüdame looklevad laiad tänavad rajas (et siis avenüü on kiirena lähtuv tänav ja bulvar selline ringi moodi asi).
Armuda nii ühte linna, liiatigi veel suurde linna.. see on nüüd selline rumal lugu, ma peaks ütlema. Aga isegi selles sombuses ilmas ja õhtuks vihmale kiskuvas hämus oli seda ajaloolise suurlinna hõngu, mis ajaloolase jalust niidab. Moulin Rouge, Eiffeli torn, Louvre (ja ma pean märkima, et sisse ma sinna veel ei saanudki), põlenud Jumalaema kirik kui tumm karje oma ümbritsetud taras manitsemas ajaliku ja ajatu üle järele mõtlema. Saladused, mis teadjale end kätte annavad... ja tühikargaja pika ninaga jätavad. Nuusutada modernse ja ajaloolise kõrvuti paiknemist (hoolimata inimeste arvamusest ja sellest, et kas see klaaskolakas ikka sobib), mässumeelsuse ohjamiseks tänavanurkadel passivad politseinikud, prügimäed prügikastide ümber, kohvikutest imbuv sulnis jutuvada, kus kõrv tuttavaid sõnu otsis. Ikka selleks, et edasi juba pead raputada. et mitte muhvigi ei saanud aru.
Ooperiteater ja korda kaks nähtud Ooperifantoom sinna juurde, rääkimata sellest, et olen ju selle maja ajalugu lugenud. Kordeballeti tüdrukud ja rikkurid, kes neid oma armukesteks värbasid, avamispäeva pilet tänases vääringus umber 2000 euri ja ülepaisutatud dekoorid (Napoleon III ja Eugenia). Charles Garnieri ei kutsutud esietendusele ja nii pidi ta tavakodanikuna lunastama selle kalli pileti.Tänapäeval töötab selles hiiglaslikus hoones ligi 1000 inimest ja online pakutavad piletid olid sellised 50 euri tuuri. Kindlasti on kallimaid ka... snoobidele loožides.
Napoleoni sammas Austerlitzi lahingu skeemiga ja reljeefid, millel ära tuntavad kindralid, sõdurid, lahingutegevus.
reede, 7. veebruar 2020
Strasbourg
Euroopa Parlamendi tööpaik üks kord kuus nädalaks ajaks - see on see, mida ma sest linnast enne teadsin. No ja siis et on Alsace. Aga rohkem väga ei teadnud. Olen selle kahe päevaga linnas lünka oma maailmahariduses kinni õmblemas. Et siin on veini ja viinamarjaisatandusi, on lisaks koledatele Euroopa Parlamendi suurtele hoonetele ka ajalooline vanalinna osa - La Petite France. On maailma esimene gooti katedraal ja selles uhke kell, mis keskpäeval oma vaatemängu näitab. Notre Dame in Strasbourg. Et linn asub Illi jõe ääres ja täna me siis tatsasime piki seda jõge. Et oli uhkeid hooneid ja lüüse, oli meenutusi kunagisest tööstuspiirkonnast ja üles vuntsitud vanu hooneid.
Legend teab rääkida sellest, et kui Karl Suure poeg Louis Vaga hakkas oma poegade vahel 830 maid jaotama, siis oli tema esialgne plaan jagada maad oma kolme poja vahel. Sellele seisis aga vastu tema teine naine, kes soovis, et kogu varandus läheks ainult tema pojale (st viimasele järeltulijale). Vanemad vennad alustasid isa vastu sõda. Niisugust pööret nähes täitusid siinsete kurgede südamed kurbusega ja nähes vennatapusõda lendasid nad abi järele jumala juurde. Jumal ei tahtnud sekkuda maapealsetesse tegudesse ja nii rikkuda inimeste vaba tahet. Kuid ta lubas kurgedel kasta oma tiivaotsad kurbuse märgiks musta värvi sisse. Niisiis said siinsed kured oma praeguse välimuse just selle tõttu, et asutati praegune Prantsusmaa ja Saksamaa.
Jalutasime ja jalutasime ja sõime püreesuppi ning manustasime kohvi ja nautisime ilma. Nagu ilmateade lubas, nii ka juhtus, et kuskil keskpäeval tuli välja päike ning me tundsime kevade hõngu koos laulvate tihastega. Mis siis, et jõulukaunistusi polnud veel maha võetud. Ikkagi on juba natuke kevade moodi.
Alguses Helena pakkus, et Strasbourg ei olegi nii suur linn ja kui me linnas oma õpilasi kohtasime, siis tundus, et ei ole jah. Aga tegelikult tatsasime me ikka kogu aeg selle ühe saare peal ja nii see tunne ka tekkis, Ega me kesklinnast palju kaugemale ei jõudnud. Ja kui nüüd numbreid vaadata, siis on ta ikka oma kaks Talllinnat suur ja see teeb päris suure linna kokku.
Alguses ma arvasin, et ei osta midagi ja siis ostsin kaks veini ja miskit aniisi asja, mis osutus väga prantslaslikuks joogiks. Kui absint ära keelati, siis hakkasid nad seda 45 % jooki manustama, aniis koos veega läheb selliseks piimjaks. Näis, kas see Toitsile meeldib...
Katedraal oli ikka vägev küll. Roosaken ja vitraažid, kolm löövi ja kappaltarid, orel ka kantsel ja see avarus... Ma sest kellast suht aru ei saanud...
Ja need väljakud ja tänavad ja kangialustes mängivad muusikud ja kohvikud ja plaatan ja kanalid oma arvukate sildadega, inimesed kes ütlevad sulle kõikse aeg madam ja merci... elu on elamist väärt...
- Kui linn tähistas 1988 oma 2000. aastapäeva, siis praegusesks on aeg edasi tiksunud 32 aastat - nii et tuleb kokku 2032 vanust sellele linnale.
- Keskajal kutsuti linna Argentinaks ja rajamise juures on olnud keiser Nero Claudius Drusus (linn kui varasem Rooma sõjaväe eelpunkt) ja linna on esimest korda allikates nimetatud 12. aastal enne Kristuse sündi.
- Keskaja alguses vallutasid asulat alemannid, hunnid ja frangid. Ladina keeles kutsuti linna siis Stratisburgum ehk Strateburgus, milles hiljem kujunes Strossburi Alsace´i keeles ja Strasburg standardiseeritud saksa keeles ning Strasbourg prantsuse keeles.
- 1469 valmis gooti katedraal, mille ehitamist alustati juba 12. sajandil. Tegemist oli maailma kõige kõrgema hoonega sel ajal ( ületas oma kõrgusega Giza püramiidi)- 142 m on kirik kõrge.
- 14. veebruar 1349 pandi linnas toime üks verisemaid juudivastaseid tegusid (arvati , et Euroopas möllavas katkus on juutidel oma osa) ning põletati üle 1000 juudi. Ka aeti nad linnast välja, veel sajandeid hiljem ei tohtinud juudid linnas olla peale kella 10 õhtul.
- Gutenberg pani linnas kokku oma trükipressi ja kontroll sõna leviku üle oli kaotatud.
- 1518 juulis tabas Strasbourgi elanikke tantsukatk või tantsuepideemia, mil 400 inimest miski pärast vihtus ööd kui päevad tantsida kuni kurnatusest, üleväsimusest ehk südameatakist kokku kukkusid. Alguse sai see proua Troffea tantsima hakkamisest ja nädalaga ühinesid temaga veel 34 inimest. Ja siis veel ja veel. Murelikud kohalikud, kes pöördusid innavõimude, astroloogide ja muude teadjamate inimeste poole, said vastuseks, et nähtuse taga on kohalike kuum veri. Tänapäeva teadlased pakuvad põhjuseks tungaltera söömisest põhjustatud narkootilist joovet - ergotamiini mõju all. Aga see võis olla ka massihüsteeria... tont neid tegelikke põhjuseid tänapäeval enam teab.
- 1520. aasta paiku nakatus Strasbourg Lutheri levitatud protestantismi. Kooli asutamine, millest hiljem kasvas välja ülikool, oli muidugi tore, aga samas kõik see pildirüüste värk tegi uhketes kirikutes ikka hullu laastamist. No ja pane siia veel juurde Calvin, kes linnas maapaos oli ja muud kuni Augsburgi usurahuni...Kokku on päris uhke kompott 16. sajandi usulistest segadustest.
- Kolmekümneaastases sõjas kuulutas linn end neutraalseks vabalinnaks, kuid Louis XIV oma piiride laiendamise tuhinas seda arvestada ei tahtnud ja liitis vabalinna koos vabaduse kaotamisega oma riigi külge 30. septembril 1681.
- 1728 avati Strasbourgis esimene ämmaemandate kool.
- Strasbourgi protestantlikus ülikoolis õppisid Herder ja Goethe,
- Prantsuse revolutsiooni aegu komponeeris 25. aprillil 1792 Claude Joseph Rouget de Lisle revolutsiooni hümniks saanud "Marseljeesi" just Strasbourgis.
- Strasbourgist on pärit Napoleoni sõdade üks kuulsamaid kindraleid Jean -Baptiste Kleber, kes alustas küll sõjaväelase karjääri Habsburgide teenistuses, kuid kargas üle (kui sugupuud ette ei ole näidata, siis kaugele kuningate ajal ei jõua selle karjääriga). Ja andeka inimesena sõdimisest vabal ajal ta tegeles arhitektina uute hoonete rajamisega. Üks araablasest üliõpilane lõpetas ta elu mõrvates Kleberi 1800. aasta Egiptuse sõjakäigu ajal.
- Napoleon ja Josephine külastasid ning ööbisid Strasbourgis mitmel korral.
- Prantsuse-Preisi sõja ajal 1870 arvasid sakslased, et kui ägedalt pommitada, siis saab prantslastest kiiremini jagu. Ja nii nad panid põlema Kujutava kunsti muuseumi, kus muuseas hoiti ka harudlasi ajaloolisi ürikuid ja käsikirju.
- II maailmasõja ajal tegutses linnas noorte vastupanuorganisatsioon, mille juht Marcel Weinum 1942 tabati ja hukati pea maharaiumise teel. Noormehe viimased sõnad olid: " Kui ma pean surema, siis ma suren. Aga ma suren puhta südametunnistusega".
- II ilmasõja ajal pommitasid liitlased linna rohkem kui sakslased. 1944. aasta pommitamistes sai pihta vanalinn ja katedraal.
- 1949 tegutseb linnas Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Nõukogu.
- Oh jahhh... varauusaja Prantsuse sõdurid, kes olid haigestunud süüfilisse, saadeti Pariisist välja ning Strasbourgi ravile. Sakslased ristisidki süüfilise Prantsuse haiguseks. Haigestunud mehi ei lubatud ka Strasbourgis linna keskel elada ja saadeti nad just Petite France rajooni. Ja keskajal oli see ka nahaparkalite rajoon, nii et lisada kogu pilti ka need lõhnad, mis selle tegevusega seotud...
- Neli korda on Strasbourgi elanikud vahetanud kodakondsust oma linnast lahkumata...:): et tulevad sakslased ja oled saksa alam, tulevad prantslased ja oled prantslane..
- Strasbourgi linnasüda Illi jõe saarel on võetud tervikuna UNESCO maailmapärandina kaitse alla.
- Strasbourg on suuruselt 9. linn Prantsusmaal. Koos eeslinnadega 780 000 inimest.
Legend teab rääkida sellest, et kui Karl Suure poeg Louis Vaga hakkas oma poegade vahel 830 maid jaotama, siis oli tema esialgne plaan jagada maad oma kolme poja vahel. Sellele seisis aga vastu tema teine naine, kes soovis, et kogu varandus läheks ainult tema pojale (st viimasele järeltulijale). Vanemad vennad alustasid isa vastu sõda. Niisugust pööret nähes täitusid siinsete kurgede südamed kurbusega ja nähes vennatapusõda lendasid nad abi järele jumala juurde. Jumal ei tahtnud sekkuda maapealsetesse tegudesse ja nii rikkuda inimeste vaba tahet. Kuid ta lubas kurgedel kasta oma tiivaotsad kurbuse märgiks musta värvi sisse. Niisiis said siinsed kured oma praeguse välimuse just selle tõttu, et asutati praegune Prantsusmaa ja Saksamaa.
Jalutasime ja jalutasime ja sõime püreesuppi ning manustasime kohvi ja nautisime ilma. Nagu ilmateade lubas, nii ka juhtus, et kuskil keskpäeval tuli välja päike ning me tundsime kevade hõngu koos laulvate tihastega. Mis siis, et jõulukaunistusi polnud veel maha võetud. Ikkagi on juba natuke kevade moodi.
Alguses Helena pakkus, et Strasbourg ei olegi nii suur linn ja kui me linnas oma õpilasi kohtasime, siis tundus, et ei ole jah. Aga tegelikult tatsasime me ikka kogu aeg selle ühe saare peal ja nii see tunne ka tekkis, Ega me kesklinnast palju kaugemale ei jõudnud. Ja kui nüüd numbreid vaadata, siis on ta ikka oma kaks Talllinnat suur ja see teeb päris suure linna kokku.
Alguses ma arvasin, et ei osta midagi ja siis ostsin kaks veini ja miskit aniisi asja, mis osutus väga prantslaslikuks joogiks. Kui absint ära keelati, siis hakkasid nad seda 45 % jooki manustama, aniis koos veega läheb selliseks piimjaks. Näis, kas see Toitsile meeldib...
Katedraal oli ikka vägev küll. Roosaken ja vitraažid, kolm löövi ja kappaltarid, orel ka kantsel ja see avarus... Ma sest kellast suht aru ei saanud...
Ja need väljakud ja tänavad ja kangialustes mängivad muusikud ja kohvikud ja plaatan ja kanalid oma arvukate sildadega, inimesed kes ütlevad sulle kõikse aeg madam ja merci... elu on elamist väärt...
reede, 31. jaanuar 2020
uksed ja aknad
Sulguvate uste ja avanevate akende ajastul
On sõbrad need, kes toetavad katust
Seinana püüavad tuult, varjavad vihma
Läidavad lõkke ning toovad pimeduse kuningriiki küünla.
Lõõtsuvate tuulte ja tormide ajastul
On sõbrad need, kes lootusemüüri aitavad püsti pidada
Aitavad leida selgust ajalikus ja ajatus
Hoiavad leeki ning koiduni kuulavad kuuvalguse lugu.
Rõkkava rõõmu ja õnnelikkuse ajastul
On sõbrad need, kes tunnete tukseid teavad
Sõlmivad sõnapaelad ja silmade sidemed
Annavad elule mõistmise mõõtme.
neljapäev, 30. jaanuar 2020
Lemmikud
Mu ees on Doris Kareva luulekogu. Ma olen seda šnillinud juba oma kolm kuud. Et kas ostan või siis ei osta. Täna jalutasin Apollos ja lehitsesin raamatuid. Tarku ja tuumakaid, pisut kergemaid ja lõbusamaid, kalleid ja allahinnatuid. Mul on miski eriline diil nende raamatutega. Mu kodu on neid täis, mu klass on pungil neid täis. Ma olen vaadanud seda raamatuvahetuse asja, aga ma ei raatsi neist loobuda. Neis on seletamatu tõmme, mis mind veetleb. Ma ei jaksa neid kõiki lugeda. Mu lapsed ei vaja neid ja usun, et nad saavad tükk aega vaevelda, et kuhu nad panna.
Raamatud tulevad mu juurde tähendusega. Kuu enne Marje minekut ostsin luuletused kurbadeks aegadeks. MA ei mõelnud ostes muule, kui et need paar luuletust, mida ma enne ostmist jõudsin läbi lugeda, puudutasid mu hinge. JA kui sõna puudutab hinge üks kord, küll ta siis leiab õigel ajal tee ka mu kätte.
Nii juhtus kord ka kivirähu Rehepapiga. Hakkasin seda lugema, sest olin kuulnud ta vaimustava raamatu olevat. Ei hakanud jooksma, sest ajaloolase haridus ei lasknud ligi sedasorti huumorit. Pärast kümnendat lehekülge, panin kinni. JA riiulisse, Las ootab aega, mil on õige aeg. Teist korda ka ei õnnestunud. Olin surm veendunud, et olen miskit jama ostnud, nagu see vahel ikka on. Tead küll ju - on ale ja ostad rohkem kui vaja suurest lustist, et raamatud on taskukohasemaks saanud. No ja siis kolmandat korda lehitsesin ja hakkasin lugema. Lugesin keset suve üksi toas olles ja itsitasin kuuldavalt. Mõnes kohas lausa laginal, neelasin selle päevaga. JA siis ei saanud aru, et kuidas ta enne ei hakanud kätte. Aga ju siis ei olnud õige aeg. Ja see aeg tuli lihtsalt ära oodata.
Tänase päeva aeg oli lugeda Richard David Prechti "Kütid, karjused, kriitikud". Lapsed olid töötubades, ma kaasa minema ei hakanud... ja nii ma siis lustisin raamatu ja omaenda mõtetega. Ja kui ma nendele küsimustele veel ka vastused jaksan välja mõelda, mis siis veel kõik võib juhtuda.
Raamatud tulevad mu juurde tähendusega. Kuu enne Marje minekut ostsin luuletused kurbadeks aegadeks. MA ei mõelnud ostes muule, kui et need paar luuletust, mida ma enne ostmist jõudsin läbi lugeda, puudutasid mu hinge. JA kui sõna puudutab hinge üks kord, küll ta siis leiab õigel ajal tee ka mu kätte.
Nii juhtus kord ka kivirähu Rehepapiga. Hakkasin seda lugema, sest olin kuulnud ta vaimustava raamatu olevat. Ei hakanud jooksma, sest ajaloolase haridus ei lasknud ligi sedasorti huumorit. Pärast kümnendat lehekülge, panin kinni. JA riiulisse, Las ootab aega, mil on õige aeg. Teist korda ka ei õnnestunud. Olin surm veendunud, et olen miskit jama ostnud, nagu see vahel ikka on. Tead küll ju - on ale ja ostad rohkem kui vaja suurest lustist, et raamatud on taskukohasemaks saanud. No ja siis kolmandat korda lehitsesin ja hakkasin lugema. Lugesin keset suve üksi toas olles ja itsitasin kuuldavalt. Mõnes kohas lausa laginal, neelasin selle päevaga. JA siis ei saanud aru, et kuidas ta enne ei hakanud kätte. Aga ju siis ei olnud õige aeg. Ja see aeg tuli lihtsalt ära oodata.
Tänase päeva aeg oli lugeda Richard David Prechti "Kütid, karjused, kriitikud". Lapsed olid töötubades, ma kaasa minema ei hakanud... ja nii ma siis lustisin raamatu ja omaenda mõtetega. Ja kui ma nendele küsimustele veel ka vastused jaksan välja mõelda, mis siis veel kõik võib juhtuda.
- Millest unistab koolilõpetaja 2020?
- Missugused on kolm inimkonnale kõige enam kahju tegevat harjumust?
- Kas inimkonna tulevik on algoritmitav masinate poolt?
- Milliseks eluks ma oma õpilasi ette valmistan?
- Kas kultuur päästab maailma kui ta õpetab meid mõtlema lisaks ajule ka sisikonna ja närvilõpmetega?
- Kas tehnika muudab elu elamisväärsemaks?
- Millised in meie, inimeste, tõelised vajadused?
- Püüa maalida pilti oma ideaalsest minast?
- KAs me elame saavutusühiskonnas?
- Kes/mis kujundab inimkonna tulevikku?
- Visanda ettekujutus maailmast 2500.
- Mis teeb elu elamist väärt kogemuseks?
- Kas matemaatika on kurja mõistuse teadus, mis teeb inimesest maakera isanda , aga masina orja?
- Mida teeb tehniline revolutsioon inimese hingeeluga?
- Kuidas elada üksikasjade kõrbes?
- Mida oleme võitnud ja mida kaotanud digitaalse maailma ülesehitamisel?
- Miks me enam midagi ei paranda vaid ainult asendame?
- Kas tõhususepõhine mõtlemine teeb inimese õnnelikuks?
- Kes/ mis on moodsa aja deemonid?
- Tänane hetk - kas uus eile?
- Kas inimene vajab optimeerimist? Masina ja inimese kokkusulamine?Optimeeritud maailma igavus (aja kokkuhoid, lühikesed otseteed, ühesõnalised vastused).
- Kas tehnika teeb inimese individuaalsemaks?
- Kas tööl on tulevikku?
- Kes on 21. sajandi võitjad ja kaotajad?
- Kuidas avastada endas geenius?
- Mis on moodsa aja voorused? Kuidas defineerida voorust?
- Kas väide" Lihtsam elu ei ole demokraatlikum elu" on tõene?
- Tänapäeva maailma lamedus kultuurilises plaanis - ühtsuse loogika on raha loogika?
- Kuivõrd tulevik on täis optimismi ja heaolu või siis hoopiski kammitsetud pessimismist?
- Kas inimühiskonna väärtused on igavesed ja ajatud?
- Kas demokraatial on pidurdamatu manipuleeritavuse ajastul tulevikku?
Ja need on vaid esimese peatüki mõtted.
"Ent optimist, kelle ootused ei täitu, on igatahes elanud mõtestatumat elu kui pessimist, kes saab kinnitust oma pessimismile"
JA nüüd leib ja siis Doreva.See tähendab Doris Kareva.
Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?
Mis see on, mis elu külge seob?
Nelja seina, nelja silma peod.
Pihkudesse püütud kõrgepinge.
Enne veel, kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsusammul.
Lumevesi on su lemmiktoit.
Valged õied puhkevad su kannul.
Doris Kareva
Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?
Mis see on, mis elu külge seob?
Nelja seina, nelja silma peod.
Pihkudesse püütud kõrgepinge.
Enne veel, kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsusammul.
Lumevesi on su lemmiktoit.
Valged õied puhkevad su kannul.
Doris Kareva
teisipäev, 28. jaanuar 2020
Kui ma väga vihane olin...
Esmaspäeva kukkus mu klassi seinalt maha kell. Klirinal ja
pauguga. Poisid, kes seina ääres pisut mürasid ja tõuklesid , tõmbusid kiiresti
eemale. „Mina ei ole midagi teinud!“ ütlesid need tegevused. Kell oli
vastupidav, esialgsel vaatlusel tiksus ta vapralt edasi. Aga teisipäeva
hommikul ajanäitaja tiksumine vaikis jonnakalt. Klaasikillud olid koristatud,
aga kell oli seisanud oma osutid.
Vaatasin oma pool tundi seda seisvat kella ning otsustasin
siis seierid googli pakutava aja järgi paika panna ja sundida seda ajanäitajat
ikka edasi töötama. Hakkas tööle. Kümneks minutiks ja siis lõpetas ta jälle.
Ohkasin. Tähenduslikkus oli ilmne. Uus aeg nõuab uut kella. Kella klaas ei ole
ju miski näitaja, aga ometigi oli kukkumine seisanud aja mu klassis. Googel tiksutas
oma elektroonilist kõiksuse aega, kuid see väike tubli plastmassist klaasi ja
selge numbrilauaga kell oli lõpetanud töö.
Austatud vallaisad, kes te meile, õpetajatele, koti pähe
tõmbasite ning nagu seda katkist kella tööle sunnite, klaas on katki. Päris katki.
Pöördumatult. Ei ole kompromissi, mis selle klaasi terveks teeks. Saab
asendada. Uuega. Nagu teie tegite. Aga kell on katki ja täpsust mul ilmselt
enam loota sellelt ajanäitajalt pole mõtet. Poiste tegevus on kuidagi
koerustükina mõistetav. Aga teie teerullitaktika meist üle sõites, meie
arvamusele ülbelt vastates : „Ei ole teie (õpetajate) võimupädevus, ei ole meie
(kogukonna) asi, on koolipidaja võim!“ on arusaamatu. Absoluutselt mõistmatu.
KES sellest kriisist nüüd võitis? KELLE huvides oli see konflikt? KUIDAS ma pean
seletama oma õpilastele põhjuseid, mis selle kriisi taga on? KAS seda teie
poolset käitumist on uuemates politoloogiaõpikute kohaselt nüüd siis kompromissiks
võimalik nimetada? MIKS te vahetasite tarkuse võimu vastu? MIDA te siis nüüd
saavutasite? MILLEKS Lüganuse vallale selline kuvand? KEDA te selle kriisiga
siis õieti karistasite? KUHU ma pean peitma oma tunded, et teie poolt pakutud
töörahuga tundides tasakaalukalt edasi toimetada? KUI KAUA, kallid vallaisad, püsib
ülekohus kotis?
Me oleme selle kahe kuuga õppinud umbusaldama oma
vallavõimu. Me ei saa enam usaldada teie sõnu, mille eesmärk on ainult omakasu
(loe: ainult teile teada olev kasu). Te olete võtnud ära õpetaja soovi teha
tööd küsimata kellast ja vaevast. Sära silmas on kustunud, sest me oleme
tallatud jalge alla, me jääme (oleme jäänud) ilma oma headest kolleegidest ja kuvatõmmiste
tegelased manitsevad meid rohkem valima seltskonda, kus arvamust avaldada. Meid
on ära kasutatud, sest muudmoodi ei oska ma nimetada olukorda, kus meie astusime
samme kompromissiks (jätsime ära streigi) ja teie ei pidanud kinni lubadusest
eelistada meie kollektiivi poolset kandidaati. Kurjuse kõverad sõrmed
kägistamas vaba hinge, haavatud meel ja kibe mürk, mida pakute uhkest karikast.
Riigimehelikkuse asemel intriigid ja politikaanlus, suutmatus näha kaugemale
oma isiklikest ambitsioonidest, võim ilma moraalita. Häbi, härrased.
Asendamatuid inimesi ei ole. Võib proovida. Võtke kausiga
vett, pange käsi sisse ja kui käe väljavõtmise järel auk järgi jääb, siis on
põhjust ennast õnnitleda – asendamatus on tõestatud. Aga külvates tuult lõikad
tormi. Torm on võimas jõud, mis lõhub. Lõhkumine on lihtne, ehitamine vajab
teadmisi, kannatlikku meelt ning järjepidevat tööd. Eetiliste piiride lõhkumine
on eriti ränk kuritegu, sest vahe hea ja halva vahel on segi paisatud. Tühjad
sõnakõlksud need teie lubadused. Kell on katki.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)