Auguga kivi lugu...

Auguga kivis on õnn, võta ka kätte ja hoia.
Kivi on kõva, õnn aga habras - ära lase tal kukkuda!

Nii oli kord kirjutatud mu plikapõlve sünnipäevakaardile. Ei tea kas sellest või siis lihtsalt tundest, et pihku pigistatud kivis on väge, olen neid mererannalt ikka ja jälle koju tassinud. 

Kord leiad ühe ehk kaks, kord kümnetes.. Kuidas jaksu otsida on. 

Auguga kivid on avanud südame ja kutsuvad mererannal end pihku poetama, et jutustada lugusid sügistormidest ja marulistest meetrites mõõdetavatest lainetest.
Veel teavad nad jutustada liivast ja lihvimisest ja sellest kuidas kuulata tuule toodud sõnumeid.
Kivi teab kuidas muutuvad pikemaks ööd ja päevad ning süttivad ja kustuvad taevas tähed.
Auk kivi sees on aegade kulgemine ja kestmine, järjepidevus ja katke igavesest olemise loost.
Kivil on kogemus saabaste sammudest ja paljaste jalgade ettevaatlikust astest. Ta teab, mis häält teeb mahaunustatud plastpudel , mis tast üle veereb.
Vahel toob vesi kividele kaaslasi - kuskilt rannalt mere poolt poleeritud puutükke, kes siis ennast ülemaks seavad ja laiutavad päikese poole.
Kivis on kokkusurutud energia suvesoojast ja sügise värvidest, talvisest tummast tardumisest ja kevade uudsest ärkamisest.
Kivis on lootust ja väge, oskust projitseerida üldist ja üksikut luues tasakaalu maagiat mõtlemisse.
Auguga kivid tunnevad maailma rannariba liivapadjalt , nad hoiavad oma koha tunnet kokkusurutult kivises kestas.

Kivil on kivised sõbrad - rohekad, hallikad, punakad, pruunikad.
Kivi kunstinäituse loovad pilvede värvid  - kord kuldkollase, kord punakaid toone põimides, siis tumedad toonid läbisegi heledamate laikudega. Imeline ja kordumatu, aina uus ja vahelduv.
Kivide kontserdi muusika on lainete loksumine ja tuule tõugatud pooltoonid - rahulikud ja rahutud ühteaegu.  Vaikus on harv külaline kivide koloonias.
Kivi kaastunne on külm ja karge, ei iilagi haletsev ega pealetükkiv.