01.01.2026

 Ilm: külma oli öösel umbes 15 kraadi ja Lääne-Virumaal kogunisti 27 kraadi alla nulli, maas oli õhuke lumekiht  - nii sentimeetrit viis ja Lääne-Virumaal jälle 40 cm. Kuidas nad meist küll nii erineda oskavad? Hommikul klaaris u 12 miinuskraadi peale ja õhtuks oli alles vaid 8. Imelise vaate pakkus Valaste juga ja see lumekuninganna riik näib kestvat veel ka homse. Kui mu auto summutaja oleks parem, siis läheks ja vaataks, aga auto on sellises mõnusas lörisemise vaibis. Taevas oli külm ja kõrgelt alla vaatav kuu ja rakette lasti ka isuga. Isegi läbi une kuulsin.

1. jaanuari grillipidu kipub meitel ka kokku kuivama... seekord olid Kilumetsad ja Mägarid ja Hartmann-Sild ja Hillar-Riina... ja muud olid puudu. Juku on haigemajas, Ülle võttis vastu sugulasi -muglasi naabermaakonnast, Isand Müür  oli kodune ja ka Salme seekord meitega ei liitunud. Ille oli katnud imelise laua ning grilli tehti KUFTis . Rääkisime haigustest ja puudujatest ning mõstatasime, kuidas laste huuleläige võiks küll karbina avaneda.

Aasta lehma tiitli päris Ille. Ma olin sel aastal koguni võitja ja Helve järgnes mulle. Suutsin kokku keerata suuremat sorti laga ja ajasin kohvikruusi endale peale. Nüüd on kohe terve aasta jagu võimalik särki nuusutada - siuke hea koorekohvi lõhn küljes.

Kokku on lugemata teatrietendused, aga tuleb tunnistada, et häid lavastusi oli palju.. alates Rahamaast ja siis see Kotka tee taeva all ja Vereliin ja Valhalla ja Liibanon ja Urbid ja Kiidjärve ja ... nii saab jätkata oma paarkümmend korda. Kokku tuli miskit 25+ lavastust, sest neid Vanemuise omasid pole ma millegipärast kirja saanud. Ja B-koondis ja Minu geniaalne sõbranna on puudu, ja siis Nukumaja ja miskit veel.. nii et ikka tuleb oma 30 kokku. Kuskil peab olema mu märkmik, aga kus? Nii et selle nimekirjaga ma veel tegelen. Vaatasin proffide nimekirju, igast nimekirjast ühte ikka olin näinud. Ja mida segasem etendus, seda rohkem pidi pärast nuputama, et mida nad mulle küll öelda tahtsid...

Siis on veel üks veider hobi olnud - enese koolitamine kokaks või tont teab kelleks. TeKO koolitused, Meisterpagar, Olga Kaju Toidukunstistuudio, Tartu rahvaülikool... ja isegi vegan toitude koolitus Jõhvis. Ja kui koolituste lainel jätkata, siis pikematest koolitustest veel giidi koolitus ja muutuste juhtimise värk. See viimane natuke ikka kripeldab, sest viimane samm jäi tegemata.... see esitlemise lugu sai Kadri kaela lükatud. 

Lugemise asemel olen rohkem kuulanud raamatuid Elisa äpist, aga mõni siiski ka paberraamatuna. Ja kui palju ma neid ikka aasta jooksul ostsin, see jääb hämaraks saladuseks. Oli kokaraamatuid ja vanu ajalooõpikuid, oli mõni juturaamat ja luuletusi, Maiste mõisakultuuri lood ning Perrini suutsin isegi Liispetile maha müüa ning tunnistati väärt lugemiseks. Teatrietendused mõjuvad laastavalt rahakotile, sest siis hakkad otsima seoseid ja algallikaid ja ostad Siuru vanu raamatuid, tekstiraamatuid ja muud siukest. No ja saad peapesu lastelt, kes peavad seda mõttetuks. 

No mis veel 2025. aasta sisse mahtus? Valimiste trall ja 13 häält? Pole väga märkimisväärne, aga hea teada, mis karusellis toimub. Ja ega ma nüüd väga usin ka ei olnud, et minna poe ette kampaaniat tegema... Ma pigem selline uina-muina tagasihoidlik ja arg. 

Plaanid? Taas kord plaanitu... horoskoop ütleb, et on lammutamise ja uuesti ehitamise aeg. Ja mis ma nüüd siis lammutama hakkan? vahetada elukutset kuuekümneselt? Põlved ja liigesed ei lase sukelduda väga aktiivsesse tegemisse... Aga oma lõbuks ikka. Mis siis ikka - kell on keeranud ette juba uue päeva ja aasta käivitub uute tuuridega... Jätkugu elamislusti ja tahet tegutseda, silmi lugemiseks ja mõtteid siia kirja panemiseks. Leia ikka midagi põnevat õppida, et hoida vähemalt aju lihased treenitud , leia aega lastelastega tegeleda, olla olemas oma lastele ja neile õnne... õnne olla õnnelikud....

Eneseabiõpik 02.12.2025 Draamateater

 Istun koduse diivani asemel laval ja vaatan täituvat saali, uudistan kardinate taha jäävat maailma, mida ma reeglina ei näe. Veider tunne on olla laval justkui vaatamiseks välja pandud vitriinis ja vaadat, kuidas saali täitvad inimesed teevad sama, mida ise tegin hetk tagasi. Pildistavad. Meid laval. Nojah, ma ju ei näpi nina ega süga tagumikku, nii et tehku pealegi. 

Olen paar korda püüdnud seda etendust vaatama saada, aga edutult. Enamasti tulevad võimalused su juurde juhuslikult ja põhjalikust planeerimisest pole abi. Nii tuleb võtta vastu SUURE JUHUSE kingitus ja nii ongi, keegi pakub piletit, kiire kalkulatsioon näitab, et jõuan kahe tunniga Tallinna küll. Vahetan pluusi, teksased jäävad needsamad pisut räsitud, las olla. Jään ootama piletiomaniku teadet. No kärsitu olen, tahaks kohe minna. Mingi veider vajadus olla kohal enne kukke ja koitu, et mitte tormata keel vesti peal teatrimaja uksest sisse. No ikka ei ole vastust... Lõpuks ometi käivitub suhtlus messingeris, saavad tehtud vajalikud toimingud pileti saamiseks ja hetkel kui (nüüd juba endine) omanik veel toksib pileti numbrit mu kontakti, et ikka kindel olla, et sisse saamine teatrisse toimib, liigun juba jope lukku kinni tõmmates auto poole. Mis sest mooduli avamisest ja ministrist ja KOV kõnedest. Mul on pilet draamateatrisse! ÜKS pilet.

Kuidas need kirjamehed ja kirjanaised jaksavad kribada iga päev. Ma juba pärast esimest tundi, et jaksa keskenduda. Et lugu tuleks siiski lõpetada. Isa õpetas, et alustet tööd tuleb lõpetada. Ja nagunii pole mu blogis veel Valhalla lugu ja muudki, mis lugejaid (üks postitus kogunisti viis vaatajat saanud) meelitaks. Nojah, ma ei konkureeri kellegagi peale iseenda. Punkt. 

Tempo oli kohati nii võimas, et ma ei jõudnud järele. Fromm oli läbitud teema, kunagi ma lugesin ja olin vaimustuses, aga vananedes kanaldub see armastus ihalistelt radadelt mingitesse veidratesse vormidesse (vanaema armastab lapselapsi ja teatrit ja magada , head sööki ja mulliga jooki, armastad akunsti ja võimalust kuulada Trevi purskkaevu jugade kohinat eraldudes rahvasummas oma isiklikku ruumi... mis lihalikkusest siin enam rääkida on). Üksikud killud jõuavad siiski kohale: sündides on ainus kindel asi, et kord me sureme. Kas peaks sellest koolis alustama ajaloo õpetamist? Kas armastus algab sellest, et me tunneme end üksildasena ja nii täidame oma hirmu sellega, et leiame võõraid voodikaaslasi?  Kas need eneseabiõpikud on meite sõbrad või vaenlased? Kuidas hakkab kahe kõrva vahel oma elu elama lapsepõlvest tuntud lauluke " Tule kui leebe tuul..."? Kas hardcore või pehme maandumine? Sohva või köögilaud? 

Kuna ma olin Ubu peal treeningu läbinud, siis see, mis kahe publikuleeri vahel toimus, oli puhas lapsemäng. Jah, erootilisust oli omajagu ja joodi šampust ning loeti tarku raamatuid, ameleti ning kasutati keskmisest kõvemat häält, Ojasoo lavastus ju. 

Mõte kiilus kinni ja kui ma ta lahti harutet saan, siis kriban edasi.

Maag 03.12.2025 Draamateater

 On asju, mis jäävad me silmade eest hämaraks, segaseks. Meil on kaks võimalust: kas leppida ja minna oma eluga edasi süvenemata segaste asjade sisusse või siis vastupidi - sukelduda, et saada sotti. No ja siis ka ei garanteeri keegi, et sa ikka saad sotti. Sotti saamine ripub ära meie enda tasemest.

Niisiis - tuleb tunnistada, et läksin reklaami ohvriks. Välja müüdud etenduses peab ju olema miskit, mis inimesi kõnetab. Ja kui teisi kõnetab, siis miks ei peaks see mind kõnetama. See, et ma kaks päeva jutti Draamateatrisse läksin ja laps mult küsis, et kas garderoobitöötajad tunnevad mind juba nägupidi, see on omaette nali. Aga ega ma sest etendusest suurt teadnud ja kavaleht oskas mulle vaid öelda, et maagi rollis on Ivo Uukkivi. Fine, sobib. Ja kui keegi oma piletitest loobus, siis krabas ahnevõitu Tiina need piletid ning läks lapsega teatrisse.

Kui ma nüüd pean selget süžeed esitama, siis ... no muud ei oska, kui see, mis ka kodukal kirjas. Et mees, kes pisut oma mineviku, naiste tähelepanud ja seesmiste tungidega pahuksis? Ei, see pole õige sõna. Ummikus ehk on parem. Nojah, see on parem, Richard Esteri kehastatud tegelane läheb Kreekasse inglise keelt õpetama ning satub illusoorsesse maailma, kus infokillud on vasturääkivad, segadusse ajavad, kus tegelikkuse ja kuteldava vahel kaob selge arusaadav piir. See piir kaudus ka vaatajal. Vähemalt minul. Ja kui ma aeg-ajalt kiikasin lapse poole, siis tema mõistmatu pilk, ütles, et ka tema ... oli hädas selge soti loomisega.  Ega ma enne etenduse algust ka just ülearu kavalehte ei süvenenud, kuid nüüd tagantjärele tulevad ju need märksõnad selt selgesti esile: manipuleerimine, egotsentrism, mustade ja valgete piiride asendumine halli alaga, kus ise pead mõistma oma väärtuste sisu kiiresti muutuvas maailmas. Sõrmenips ja käivitub uus liin. Metronoom tiksumas halastamatut rütmi, orel ja selle pooldumine, vabadus ja vangistus... armastus, kirg ja küsimus - mis sel kõigel on pistmist maalilise Kreeka väikesaarega ja miks peaks mind huvitama, et mis seal toimus Saksa/Itaalia okupatsiooni ajal. Mis toimub inimesega, kellele antakse valik, et kas tapad ise kolm või siis hävitavad teised 80 meest? Julmad valikud. 

Nojah, erinevate tegevusliinide põimumine ei anna ka lõpuks tervikut kokku. Ja siis ei teagi, et kas aplodeerida selle puhul, et kaks tundi istumist on pingutust nõudev ülesanne või siis näitlejate mängu ja lavastaja idee peale, luua meie niigi eklektilisse maailma veel midagi sellist juurde või siis tunnustada, et vähemalt koduteeks ja ka kauemaks jagub pusle kokkupanemise rõõmu nüüd ikka isuga. Mida muud ma siin vaba tunni ajal ikka koolis teen - panen kokku eilset puslet ja püüan endale tõestada, et see oli hästi kulutatud raha. Kuigi mu laps selle küsimärgi alla pani. 

Veel oli tegevusliine, mis keerdusid puntraks: peategelane ja tema armastus (iha), nõue, et tema vabadust ei piirataks armastusega, siis see mahajäetud kallima lugu (ajalehes ilmus teade ta enesetapust) ning viimane kauge lavaline perspektiiv oli sellest, kuidas ta pakkis kohvri ja läks Austraaliasse. Seitsme maa ja mere taha oleks muinasjutus öeldud.

Vaatasin praegu raamatu lehekülgede arvu - 720. Uhh ja see oli siis pressitud Draamateatri väikesele lavale kahe tunni sisse ja isegi vaheaega ei antud, et vahepeal seedida ja kohvi juues mõistatada maagi maagiliste manipulatsioonide tähendust. Huvitav, kas kogu see saalitäis oli lugenud seda raamatut ja meie lapsega vaid ainsad pimeduses kobavad tegelased? Ei usu tahaks karjuda. Teele Pärn oli hea ja siis Emili Rohumaa pruudina, kes oli ootamatu ja samas andis elukaaslasele tema hingamisruumi, ometigi otsustas mees lahkuda. Või olid need lahkumispõhjused tema pidetud heitlemised lapsepõlve varjudega, kus sõjaväeliselt karm isa ja tema tuules tegutsev ema noore inimese otsinguid ja püüdlusi millekski ei pidanud. Mis kirjandus ja mis amet see selline on? Vot sõjavägi, distsipliin, kindla joonlauaga tõmmatavad selged piirid on see, mida me vajame. Küllap on see hetkel aktuaalne ka meie endi jaoks ja nii tuleb tunnistada, et see raha kulutamine teatri vaatamiseks on justkui seismine kusagil klaasi taga ja püüa mõista selle taga toimuvad just hetkest, mil astud sisse elu näitemängu. On ju nii, et mu 45 minutit tundi on juhuslik fragment nende noorte elus ja mina püüan peategelasena nende jaoks irratsionaalsuses luua tervikpilti aimamata, et pole seda pilti. Pole mingit tervikut, on mõningane rutiin nii palju kui nad oma labürinti loovad. Ja seda, kas sa sellest labürindist ka ise välja saad, tead sina ise. Ainult sina, kes sa selle labürindi autor oled. Kõrgem pilotaaž. Saada aru iseendast. 

Osta raamat või mitte? Ma kujutan ette , kuidas pärast mu surma vaevlevad lapsed selle käes, et neist lahti saada. Aga loeks suvel? Jajah, mis aega siis suvel äkki juurde tekib... naiivitar .

Kas ma nüüd jõudsin tõe ja iseenda juurde? Etenduse tähendus on see reakatsioon, mis minus tekkis. Ja vähemalt oli põhjust kirjutada selmet jõllitada tööd tegevaid noori. Ja ma võin ju püüda mõistada, et mis labürindis nemad ekslevad lahendades mu ülesandeid 17.-18. sajandi Eesti kohta.  Pole see selgem ühtigi kui see tegevusliinide sasipundar ses etenduses.

Nüüd peaks midagi ütlema lavakujunduse ja muusika ja näitlejate kohta. Hea, mitmetasandiline ja kihiline. Väike orel ja sellel loodud muusika, mida raamis metronoomi tiksumine, oskuslikult tekitatud tasandid lava sügavuses, Kardinad ja aimdus nende taga toimuvast ning sealt aeg-ajalt ilmuvad tegelased. Skisofreenia või hoopis teistmoodi reaalsus teises ajadimensioonis, mida võimaldab eraklik saar. Püss ja siis sellest laiali paiskuvad kuldsed ribad, endine ja praegune kui ajatelje kaks otsa. 

Kui ma jaksaks veel selle raamatu kohe läbi lugeda, siis... ja kui seda metsa veel ees ei oleks?

https://www.sirp.ee/puberteetiku-paradigma/

https://www.draamateater.ee/meedia/koikvoimsuse-illusioon-2/