Istun koduse diivani asemel laval ja vaatan täituvat saali, uudistan kardinate taha jäävat maailma, mida ma reeglina ei näe. Veider tunne on olla laval justkui vaatamiseks välja pandud vitriinis ja vaadat, kuidas saali täitvad inimesed teevad sama, mida ise tegin hetk tagasi. Pildistavad. Meid laval. Nojah, ma ju ei näpi nina ega süga tagumikku, nii et tehku pealegi.
Olen paar korda püüdnud seda etendust vaatama saada, aga edutult. Enamasti tulevad võimalused su juurde juhuslikult ja põhjalikust planeerimisest pole abi. Nii tuleb võtta vastu SUURE JUHUSE kingitus ja nii ongi, keegi pakub piletit, kiire kalkulatsioon näitab, et jõuan kahe tunniga Tallinna küll. Vahetan pluusi, teksased jäävad needsamad pisut räsitud, las olla. Jään ootama piletiomaniku teadet. No kärsitu olen, tahaks kohe minna. Mingi veider vajadus olla kohal enne kukke ja koitu, et mitte tormata keel vesti peal teatrimaja uksest sisse. No ikka ei ole vastust... Lõpuks ometi käivitub suhtlus messingeris, saavad tehtud vajalikud toimingud pileti saamiseks ja hetkel kui (nüüd juba endine) omanik veel toksib pileti numbrit mu kontakti, et ikka kindel olla, et sisse saamine teatrisse toimib, liigun juba jope lukku kinni tõmmates auto poole. Mis sest mooduli avamisest ja ministrist ja KOV kõnedest. Mul on pilet draamateatrisse! ÜKS pilet.
Kuidas need kirjamehed ja kirjanaised jaksavad kribada iga päev. Ma juba pärast esimest tundi, et jaksa keskenduda. Et lugu tuleks siiski lõpetada. Isa õpetas, et alustet tööd tuleb lõpetada. Ja nagunii pole mu blogis veel Valhalla lugu ja muudki, mis lugejaid (üks postitus kogunisti viis vaatajat saanud) meelitaks. Nojah, ma ei konkureeri kellegagi peale iseenda. Punkt.
Tempo oli kohati nii võimas, et ma ei jõudnud järele. Fromm oli läbitud teema, kunagi ma lugesin ja olin vaimustuses, aga vananedes kanaldub see armastus ihalistelt radadelt mingitesse veidratesse vormidesse (vanaema armastab lapselapsi ja teatrit ja magada , head sööki ja mulliga jooki, armastad akunsti ja võimalust kuulada Trevi purskkaevu jugade kohinat eraldudes rahvasummas oma isiklikku ruumi... mis lihalikkusest siin enam rääkida on). Üksikud killud jõuavad siiski kohale: sündides on ainus kindel asi, et kord me sureme. Kas peaks sellest koolis alustama ajaloo õpetamist? Kas armastus algab sellest, et me tunneme end üksildasena ja nii täidame oma hirmu sellega, et leiame võõraid voodikaaslasi? Kas need eneseabiõpikud on meite sõbrad või vaenlased? Kuidas hakkab kahe kõrva vahel oma elu elama lapsepõlvest tuntud lauluke " Tule kui leebe tuul..."? Kas hardcore või pehme maandumine? Sohva või köögilaud?
Kuna ma olin Ubu peal treeningu läbinud, siis see, mis kahe publikuleeri vahel toimus, oli puhas lapsemäng. Jah, erootilisust oli omajagu ja joodi šampust ning loeti tarku raamatuid, ameleti ning kasutati keskmisest kõvemat häält, Ojasoo lavastus ju.
Mõte kiilus kinni ja kui ma ta lahti harutet saan, siis kriban edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar