lapin oma haridusauke kui lapitakse asfalti kevadel,
plärts visatakse veega täidetud õõnsusesse killustikuports
siis edasi suts tõrva ja peenemat mateeriat
ning nii peaks olema pind taas tasane ja turvaline.
Mäletan koolist Tolstoid ja Jesseninit, Bloki ja Puškinit,
Dostojevski ei meenu, ei tea , ei eristu klassika varasalvest,
sestap on kohtumised temaga teatrilaval kui katkendlik
haritud inimese vaikne sosin, et olla valgustatud
olla kursis ja osata nimetada ta teoseid ja tegelasi.
Idioot kusagil endise balletikooli kriuksuvate põrandate maailmas
sai täiendust egomaniakaalse kolmiku (Simmul, Sammul ja Kõrve)
ning Sarneti lavastuse sulanduses.
Žanr? Süžee? ei oska vastata, aga emotsioonid - palun.
Aeg-ajalt saalist kostuvad naerupahvakud,
kõndimine seltskonnakroonika piirimail kusagil kaugel Venemaal,
pisut viiteid seksile ja ihadele, filosoofiline kõlvatus
eraldatus ja avalik flirt, kajana kostusid fraasid läbi tegelaste
isand ja teener, naine ja mees, sõbrad ja pooltuttavad
sümbolite virr-varr, kus ise lood koos tegelastega seda veidrat maailma
omatahtsi ja kobamisi seoseid otsides, ratsionaalselt ja mõttetult,
süsteemselt süsteemitu, narrilt tõsine, kainelt viinalehane
elavalt timukalik, maailmade segunemine toob 19. sajandi keskkonda nutitelefoni
kirjutusmasina klõbin ja romansid kuni rahvaliku muusikani külakeskkonnast
algus ja lõpp kui kordused, kordamine kui rutiin ja sidusus,
seosed ja pidetud punktid, mis ometi hoiavad paigal midagi
Aga mida Mida me hoiame oma eklektilises maailmas pidetu pidena?
inimeseks olemise raskus ja egomaniaki olemine maailma teljeks
žestid ja viiped, kehade väänlemine, liikumine mis on ometi paigalpüsimine
kostüümide kontrast, Euroopa ja Venemaa vastandumine,
senitmentaalsus ja tundelisus, mis saab naeruvääristatud ja põlatud...
kivi tugevus ja monoliitsus, mis peitis endas pelgupaiga
ma olen vaene ja ei häbene seda, ma olen vaene...
põlata küllust ja võrdustada pillavus mandumisega, et saaks öelda -
ma olen parem. Minu mõtted on paremad kui sinu külluses kirjutet read.
Ja ikkagi pääsesin parnassile, uue maja lummus ja allapoole kulgevad trepid
inimjõgi, mis suundub teatrisse neljapäeva õhtul kirgastuma
kui poleks teadnud, et asun vanalinnass, siis oleks olnud
moodsas teatrimajas kus iganes punktis planeedil maa,
küünemustavõrra liikusin edasi maailmatundmise õhukesel jääl ...
mida sa lapid sest kevadisest jääst, kohe algab jääminek....
https://www.sirp.ee/poranda-alt-impressionistlikult/
https://kultuur.err.ee/1608968683/arvustus-ulestahendusi-poranda-alt-teekond-esimesest-kumnenda-etenduseni#header
