On asju, mis jäävad me silmade eest hämaraks, segaseks. Meil on kaks võimalust: kas leppida ja minna oma eluga edasi süvenemata segaste asjade sisusse või siis vastupidi - sukelduda, et saada sotti. No ja siis ka ei garanteeri keegi, et sa ikka saad sotti. Sotti saamine ripub ära meie enda tasemest.
Niisiis - tuleb tunnistada, et läksin reklaami ohvriks. Välja müüdud etenduses peab ju olema miskit, mis inimesi kõnetab. Ja kui teisi kõnetab, siis miks ei peaks see mind kõnetama. See, et ma kaks päeva jutti Draamateatrisse läksin ja laps mult küsis, et kas garderoobitöötajad tunnevad mind juba nägupidi, see on omaette nali. Aga ega ma sest etendusest suurt teadnud ja kavaleht oskas mulle vaid öelda, et maagi rollis on Ivo Uukkivi. Fine, sobib. Ja kui keegi oma piletitest loobus, siis krabas ahnevõitu Tiina need piletid ning läks lapsega teatrisse.
Kui ma nüüd pean selget süžeed esitama, siis ... no muud ei oska, kui see, mis ka kodukal kirjas. Et mees, kes pisut oma mineviku, naiste tähelepanud ja seesmiste tungidega pahuksis? Ei, see pole õige sõna. Ummikus ehk on parem. Nojah, see on parem, Richard Esteri kehastatud tegelane läheb Kreekasse inglise keelt õpetama ning satub illusoorsesse maailma, kus infokillud on vasturääkivad, segadusse ajavad, kus tegelikkuse ja kuteldava vahel kaob selge arusaadav piir. See piir kaudus ka vaatajal. Vähemalt minul. Ja kui ma aeg-ajalt kiikasin lapse poole, siis tema mõistmatu pilk, ütles, et ka tema ... oli hädas selge soti loomisega. Ega ma enne etenduse algust ka just ülearu kavalehte ei süvenenud, kuid nüüd tagantjärele tulevad ju need märksõnad selt selgesti esile: manipuleerimine, egotsentrism, mustade ja valgete piiride asendumine halli alaga, kus ise pead mõistma oma väärtuste sisu kiiresti muutuvas maailmas. Sõrmenips ja käivitub uus liin. Metronoom tiksumas halastamatut rütmi, orel ja selle pooldumine, vabadus ja vangistus... armastus, kirg ja küsimus - mis sel kõigel on pistmist maalilise Kreeka väikesaarega ja miks peaks mind huvitama, et mis seal toimus Saksa/Itaalia okupatsiooni ajal. Mis toimub inimesega, kellele antakse valik, et kas tapad ise kolm või siis hävitavad teised 80 meest? Julmad valikud.
Nojah, erinevate tegevusliinide põimumine ei anna ka lõpuks tervikut kokku. Ja siis ei teagi, et kas aplodeerida selle puhul, et kaks tundi istumist on pingutust nõudev ülesanne või siis näitlejate mängu ja lavastaja idee peale, luua meie niigi eklektilisse maailma veel midagi sellist juurde või siis tunnustada, et vähemalt koduteeks ja ka kauemaks jagub pusle kokkupanemise rõõmu nüüd ikka isuga. Mida muud ma siin vaba tunni ajal ikka koolis teen - panen kokku eilset puslet ja püüan endale tõestada, et see oli hästi kulutatud raha. Kuigi mu laps selle küsimärgi alla pani.
Veel oli tegevusliine, mis keerdusid puntraks: peategelane ja tema armastus (iha), nõue, et tema vabadust ei piirataks armastusega, siis see mahajäetud kallima lugu (ajalehes ilmus teade ta enesetapust) ning viimane kauge lavaline perspektiiv oli sellest, kuidas ta pakkis kohvri ja läks Austraaliasse. Seitsme maa ja mere taha oleks muinasjutus öeldud.
Vaatasin praegu raamatu lehekülgede arvu - 720. Uhh ja see oli siis pressitud Draamateatri väikesele lavale kahe tunni sisse ja isegi vaheaega ei antud, et vahepeal seedida ja kohvi juues mõistatada maagi maagiliste manipulatsioonide tähendust. Huvitav, kas kogu see saalitäis oli lugenud seda raamatut ja meie lapsega vaid ainsad pimeduses kobavad tegelased? Ei usu tahaks karjuda. Teele Pärn oli hea ja siis Emili Rohumaa pruudina, kes oli ootamatu ja samas andis elukaaslasele tema hingamisruumi, ometigi otsustas mees lahkuda. Või olid need lahkumispõhjused tema pidetud heitlemised lapsepõlve varjudega, kus sõjaväeliselt karm isa ja tema tuules tegutsev ema noore inimese otsinguid ja püüdlusi millekski ei pidanud. Mis kirjandus ja mis amet see selline on? Vot sõjavägi, distsipliin, kindla joonlauaga tõmmatavad selged piirid on see, mida me vajame. Küllap on see hetkel aktuaalne ka meie endi jaoks ja nii tuleb tunnistada, et see raha kulutamine teatri vaatamiseks on justkui seismine kusagil klaasi taga ja püüa mõista selle taga toimuvad just hetkest, mil astud sisse elu näitemängu. On ju nii, et mu 45 minutit tundi on juhuslik fragment nende noorte elus ja mina püüan peategelasena nende jaoks irratsionaalsuses luua tervikpilti aimamata, et pole seda pilti. Pole mingit tervikut, on mõningane rutiin nii palju kui nad oma labürinti loovad. Ja seda, kas sa sellest labürindist ka ise välja saad, tead sina ise. Ainult sina, kes sa selle labürindi autor oled. Kõrgem pilotaaž. Saada aru iseendast.
Osta raamat või mitte? Ma kujutan ette , kuidas pärast mu surma vaevlevad lapsed selle käes, et neist lahti saada. Aga loeks suvel? Jajah, mis aega siis suvel äkki juurde tekib... naiivitar .
Kas ma nüüd jõudsin tõe ja iseenda juurde? Etenduse tähendus on see reakatsioon, mis minus tekkis. Ja vähemalt oli põhjust kirjutada selmet jõllitada tööd tegevaid noori. Ja ma võin ju püüda mõistada, et mis labürindis nemad ekslevad lahendades mu ülesandeid 17.-18. sajandi Eesti kohta. Pole see selgem ühtigi kui see tegevusliinide sasipundar ses etenduses.
Nüüd peaks midagi ütlema lavakujunduse ja muusika ja näitlejate kohta. Hea, mitmetasandiline ja kihiline. Väike orel ja sellel loodud muusika, mida raamis metronoomi tiksumine, oskuslikult tekitatud tasandid lava sügavuses, Kardinad ja aimdus nende taga toimuvast ning sealt aeg-ajalt ilmuvad tegelased. Skisofreenia või hoopis teistmoodi reaalsus teises ajadimensioonis, mida võimaldab eraklik saar. Püss ja siis sellest laiali paiskuvad kuldsed ribad, endine ja praegune kui ajatelje kaks otsa.
Kui ma jaksaks veel selle raamatu kohe läbi lugeda, siis... ja kui seda metsa veel ees ei oleks?
https://www.sirp.ee/puberteetiku-paradigma/
https://www.draamateater.ee/meedia/koikvoimsuse-illusioon-2/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar