Põhjuseks nimetas ta, et koolis on huvitav. Wow. Tore ju.
Koolis on tõesti huvitav.
Kolleeg Anu kutsus 12. klassile rääkima Urmas Vadi. Tuleb tunnistada, et kaasaegne Eesti kirjandus pole mu erilise huvi objektiks olnud, kunagi kooliajal neelasin küll romaanivõistluse võitjaid ja kaotajaid ja pastoraal mummulisest kleidist ning Kaetud lauad said igatahes koos Uustulndi raamatutega alla neelatud. Telekat meil ei olnud ja interneedus oli veel leiutamata. Seega sai olla vaid üks kirg - raamatud. Sellest ajast on mälusopis kummalisi seoseid - et avamata kiri on kui lõputa lugu, kus ise saad mõelda finaali. Mummuline kleit kui sümbol ja pastoraali mõtteni jõudsin alles ülikoolis, toona ma sellele vastust ei otsinudki. Niisama oli ka ilus.
Tagasi teemasse, et Vadi kirjanikuna oli (on) mulle pea tundmata. Lavastajana ja saatejuhina samuti. Seega meeled avali ning uudistama.
Joosep alustas intrigeeriva küsimusega, et kas Vadi on õnnelik inimene. Inspireerituna Vikerkaares ilmunud artiklist "Tänukõne".
Lugesin jutu nüüd oma silmadega ka läbi (et oleks nagu kaks juttu, sest ajaloolased otsivad ikka tõde erinevate tekstide ja sõnade vahel). Ja järsku tuli mulle kuidagi kentsakalt tuttav inimene ette. See inimene läks teisele poole maakera, et istuda kuldkollasel liivaga rannal, kuulata lainetemüha ja olla üksi keset Korea turistihorde, kes jooksid rannal selfistick peos ning selle asemel, et kuulata ookeani, olid oma turistimullis. No täpselt seesama, kes haaras maast sumadani ja marssis eemale, et vaadata veepritsmeid rannakaljul ja unustas maha oma püksid. Natuke napakas. Ja siis marssisin tagasi oma pükse otsima ning leidsin pükstelt peale liiva paar autorehvijälge (beach guards). Uudistasin koolilaste rühma, kes instruktori juhendamisel olid proovinud surfisaladusi selgeks saada ja nüüd turvaliselt üle tee kiirustasid. Nad ei pööranud mingit tähelepanu turistidele. Neid jalutas seal aastaringi ja nad olid limiteeritud tunni ehk poolega, mis neile anti. Ja kui kohustuslik pilt rannalt lainete taustal tehtud, siirdusid turistid ikka suveniiripoodi, uudistasid postkaartide, magnetite, pusade, pükste ja nokamütside maailmas. Jõukamad ostsid tassi kohvi poolitatud rõngassaiaga, mille vahelt turritasid välja rohelised salatilehed, roosakas singiviil ja kollane juustulips. Aga kõik need turistid olid ajutised uudistajad, kes püüdlikult kella jälgides vaheldusid tundide, päevade, nädalate, aastaaegade ja aastate kaupa. Turistibussid pikas reas tänava ääres puistasid neid ikka ja jälle ning viisid siis ka minema.
Ja siis see imelik turist, kes lihtsalt tunde kõlgutas jalgu lainete poole, las ta olla. Mõni inimene on selline imelik, tal pole kiire (mis on juba iseenesest ebanormaalne, sest aeg on ju üürike). Seda vihmast päeva võib ju jagada. Surfarite ja turistidega, rannavalve ja instruktoritega, vihma ja liiva ja lindude ja lainetega. Lained kaldakaljudel tormavad üha ning jälle. Ookean uus-vana?
Bondi beach
Kuulasin Vadi jutustust ja kirjutasin üles sõnu, mis pudenesid ta huulilt, lisasin mõtteid ja lugusid. Oli selline valgustamise tunne, et saad nägijaks. Hakkad nägema asju justkui tõustes nende kohale, oma pisikeste ponnistuste mannetust maises maailmas.See on see, millest rääkis Nicolae kui ta unenäos sattus planeedile ja tundis ära vale. Füüsiliselt ja vaimselt. Sa saad kohe aru iga oma keharakuga, et nii see just on... ja ei kahtle oma eksitaval moel ja allud sellele arusaamale. Nagu allutakse jumalikule ilmutusele küsimata ja kahtlemata. Ja nüüd olin mina lummatult valgustatud . Võimas.
Korda kolm tõstsin pilgu klassiseinal tiksuvale kellale. Kell ruttas omasoodu ja kulutas aega parajaks. Ühel hetkel oli tubli koolitunni jagu aega ja siis oli südapäev ja aeg oli otsas. Naljakas kohe. Aeg oli otsas. Sööklas ootas grillvorst ja noored muutusid rahutuks. Ei, see ei olnud toidulõhn, see oli TEADMINE, et sööklas on valmis toit, mida kasvav organism vajab rahutuks tormlemiseks ja mida riik reguleerib oma pakutava toiduraha, ette kirjutatud kaloraaži ning keeldude-käskudega hoidmaks toitu tervislikul joonel. Ja täna oli kartulipüree ja grillvorst. Mitte mingisugune supilurr, vaid praad. Ja see teeb ju rahutuks. Eriti kui oled pingutanud ja püüdlikult eemal olnud nutitelefonist või mänginud mängu, et tahad kuulata....
Kool on andnud mulle põnevaid kohtumisi ikka ja jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar