Tegelikult sees lausa keerab, sest nii palju asju on pooleli ja lootsin, et vaheaeg annab võimaluse nad ära teha. Tuleb tunnistada, et nädalasest vaheajast on vähe ning kuidagi ei tõuse motivatsiooni parandada töid, valmistada ette tunde, kirjutada lõpmatult aruandeid, iseseisvaid töid ette valmistada... Ma ei taha isegi mõelda, mis saab ja kuhu tuleks hüpata...
Tavaliselt annab aeg arutust. Arutus ja harutus.
Kuhu see vaheaeg siis kadus - tegin süüa, käisin Tallinnas, pidasime mõne koosoleku, lugesin mõned tööd, kirjutasin emaile, muretsesin ja paanitsesin tegemata tööde koorma all. Ja ongi kõik. Ei mingit kuhja tehtud töid ette näidata, ei mingit kergendust ja eduelamust. Lootusetu äpu. Kuidagi on tunne nagu võitleks tuuleveskitega või nagu Anu tabavalt märkis, et töö on nagu hüdra pea - raiud ühe maha, kasvab kolm asemele. Või siis et nagu hakkaks tulema viimnepäev, tunned iga ihurakuga, et tuleb ja mitte midagi selle ärahoidmiseks teha ei saa.
Ise tehtud puha.
Kui see liiklemise asi välja jätta, siis oli igatahes ilus... lehed puudel lume all andsid veidike värvi, ja valge lumekirmetis kattis sügisese pori.
Jalutuskäik mere äärde Spikeiga. Õhtuhämarus andis hetke pildistamiseks ja laineloks pildile ka heli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar