Kui ma väga vihane olin...

Esmaspäeva kukkus mu klassi seinalt maha kell. Klirinal ja pauguga. Poisid, kes seina ääres pisut mürasid ja tõuklesid , tõmbusid kiiresti eemale. „Mina ei ole midagi teinud!“ ütlesid need tegevused. Kell oli vastupidav, esialgsel vaatlusel tiksus ta vapralt edasi. Aga teisipäeva hommikul ajanäitaja tiksumine vaikis jonnakalt. Klaasikillud olid koristatud, aga kell oli seisanud oma osutid.

Vaatasin oma pool tundi seda seisvat kella ning otsustasin siis seierid googli pakutava aja järgi paika panna ja sundida seda ajanäitajat ikka edasi töötama. Hakkas tööle. Kümneks minutiks ja siis lõpetas ta jälle. Ohkasin. Tähenduslikkus oli ilmne. Uus aeg nõuab uut kella. Kella klaas ei ole ju miski näitaja, aga ometigi oli kukkumine seisanud aja mu klassis. Googel tiksutas oma elektroonilist kõiksuse aega, kuid see väike tubli plastmassist klaasi ja selge numbrilauaga kell oli lõpetanud töö.

Austatud vallaisad, kes te meile, õpetajatele, koti pähe tõmbasite ning nagu seda katkist kella tööle sunnite, klaas on katki. Päris katki. Pöördumatult. Ei ole kompromissi, mis selle klaasi terveks teeks. Saab asendada. Uuega. Nagu teie tegite. Aga kell on katki ja täpsust mul ilmselt enam loota sellelt ajanäitajalt pole mõtet. Poiste tegevus on kuidagi koerustükina mõistetav. Aga teie teerullitaktika meist üle sõites, meie arvamusele ülbelt vastates : „Ei ole teie (õpetajate) võimupädevus, ei ole meie (kogukonna) asi, on koolipidaja võim!“ on arusaamatu. Absoluutselt mõistmatu. KES sellest kriisist nüüd võitis? KELLE huvides oli see konflikt? KUIDAS ma pean seletama oma õpilastele põhjuseid, mis selle kriisi taga on? KAS seda teie poolset käitumist on uuemates politoloogiaõpikute kohaselt nüüd siis kompromissiks võimalik nimetada? MIKS te vahetasite tarkuse võimu vastu? MIDA te siis nüüd saavutasite? MILLEKS Lüganuse vallale selline kuvand? KEDA te selle kriisiga siis õieti karistasite? KUHU ma pean peitma oma tunded, et teie poolt pakutud töörahuga tundides tasakaalukalt edasi toimetada? KUI KAUA, kallid vallaisad, püsib ülekohus kotis?

Me oleme selle kahe kuuga õppinud umbusaldama oma vallavõimu. Me ei saa enam usaldada teie sõnu, mille eesmärk on ainult omakasu (loe: ainult teile teada olev kasu). Te olete võtnud ära õpetaja soovi teha tööd küsimata kellast ja vaevast. Sära silmas on kustunud, sest me oleme tallatud jalge alla, me jääme (oleme jäänud) ilma  oma headest kolleegidest ja kuvatõmmiste tegelased manitsevad meid rohkem valima seltskonda, kus arvamust avaldada. Meid on ära kasutatud, sest muudmoodi ei oska ma nimetada olukorda, kus meie astusime samme kompromissiks (jätsime ära streigi) ja teie ei pidanud kinni lubadusest eelistada meie kollektiivi poolset kandidaati. Kurjuse kõverad sõrmed kägistamas vaba hinge, haavatud meel ja kibe mürk, mida pakute uhkest karikast. Riigimehelikkuse asemel intriigid ja politikaanlus, suutmatus näha kaugemale oma isiklikest ambitsioonidest, võim ilma moraalita. Häbi, härrased.

Asendamatuid inimesi ei ole. Võib proovida. Võtke kausiga vett, pange käsi sisse ja kui käe väljavõtmise järel auk järgi jääb, siis on põhjust ennast õnnitleda – asendamatus on tõestatud. Aga külvates tuult lõikad tormi. Torm on võimas jõud, mis lõhub. Lõhkumine on lihtne, ehitamine vajab teadmisi, kannatlikku meelt ning järjepidevat tööd. Eetiliste piiride lõhkumine on eriti ränk kuritegu, sest vahe hea ja halva vahel on segi paisatud. Tühjad sõnakõlksud need teie lubadused. Kell on katki.