Pariis on täis lugusid, kirge ja armastust, meeli hullutavaid maitseid, lõhnu ja vaatemänge.
Pariis on inimtüüpide paabel, miljonite unistused, ambitsioonid, püüdlused, igatsused, pettumused... kõik ühes linnas.
Pariis on maailmalinn, kus on kõrvuti metroo räpasus ja uhke ooperimaja, Jumalaema kirik ja ladina kvartal, linnasiuleti ühtlases joones mõned kirikud ja see üks "must hammas", Eiffeli torn, triumfikaar, Napoleoni sammas, raekoda, Pompidouri keskus, metroo, kusagil kindlasti ka need uued hooned, mida klaasist ja teraskonstruktsioonidest kokku pannakse, aga sinna me ei ole jõudnud.
Passaažid ja need vaateaknad, isiklik puudutus läbi kontakti, maiustustepoed, saiapoodide lõhn, kohvikute punutud toolid, croissant ja pähklikreem,vein, pikk sai, juust ja sõbrad.
Pariisi tunnuslause:"Õõtsub lainetel aga ei upu" jätab sadu tõlgendamisvõimalusi - revolutsioonid, streigid, kollased vestid, igat sorti rahulolematus, mis ikka ja jälle üles kerkib...ja samas see stoiline - ei upu - Pariis on ikka Pariis. Kõrvuti modernne ja vana, sümbolid sajandite tagant (kuninglikud liiliad, päikesekuninga loss Louvre) ja uue aja maailm - klaas, teras, elektritulede sära, metroo.
Elegants ja muretus, kunst ja kuulsus, rikkus ja vaesus kõrvuti.
Eiffeli torni ümbrus täis illegaalseid kubitsejaid, kes peibutavad kliente "one euro" - plinkivad tornikesed, võtmehoidjad, baretid, vein ja õlu, Pariisi kirjaga kotid laotatutena linale asfaldil. Mustas öös mustad mehed - ei suutnud eraldada vähimatki (ja ega ei julgenud ka silmsidet luua, sest see tähendas huvi ja siis neist lahti saada oleks äkki keeruline, sest nad tajusid su kõhkluse momentaalselt ning asusid suht pealetükkivalt oma kaupa pakkuma).
Pariisi ümberehitamine 19. sajandi keskel andis Pariisile praeguse kuju - rajati bulvarid, kus inimesed said jalutada.Pariisi linnaarhitekt Haussmann oli see, kes linnamüüride asemele ringina ümber linnasüdame looklevad laiad tänavad rajas (et siis avenüü on kiirena lähtuv tänav ja bulvar selline ringi moodi asi).
Armuda nii ühte linna, liiatigi veel suurde linna.. see on nüüd selline rumal lugu, ma peaks ütlema. Aga isegi selles sombuses ilmas ja õhtuks vihmale kiskuvas hämus oli seda ajaloolise suurlinna hõngu, mis ajaloolase jalust niidab. Moulin Rouge, Eiffeli torn, Louvre (ja ma pean märkima, et sisse ma sinna veel ei saanudki), põlenud Jumalaema kirik kui tumm karje oma ümbritsetud taras manitsemas ajaliku ja ajatu üle järele mõtlema. Saladused, mis teadjale end kätte annavad... ja tühikargaja pika ninaga jätavad. Nuusutada modernse ja ajaloolise kõrvuti paiknemist (hoolimata inimeste arvamusest ja sellest, et kas see klaaskolakas ikka sobib), mässumeelsuse ohjamiseks tänavanurkadel passivad politseinikud, prügimäed prügikastide ümber, kohvikutest imbuv sulnis jutuvada, kus kõrv tuttavaid sõnu otsis. Ikka selleks, et edasi juba pead raputada. et mitte muhvigi ei saanud aru.
Ooperiteater ja korda kaks nähtud Ooperifantoom sinna juurde, rääkimata sellest, et olen ju selle maja ajalugu lugenud. Kordeballeti tüdrukud ja rikkurid, kes neid oma armukesteks värbasid, avamispäeva pilet tänases vääringus umber 2000 euri ja ülepaisutatud dekoorid (Napoleon III ja Eugenia). Charles Garnieri ei kutsutud esietendusele ja nii pidi ta tavakodanikuna lunastama selle kalli pileti.Tänapäeval töötab selles hiiglaslikus hoones ligi 1000 inimest ja online pakutavad piletid olid sellised 50 euri tuuri. Kindlasti on kallimaid ka... snoobidele loožides.
Napoleoni sammas Austerlitzi lahingu skeemiga ja reljeefid, millel ära tuntavad kindralid, sõdurid, lahingutegevus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar