Sünnipäev sinder tuleb ligemale ja jõuab kätte

Pagen Eestimaalt, aga ega vist päris pääsu ikka pole. Sel aastal on sünnipäevaks siis lilled oma aiast : loe ema aiast.

Olen võidelnud heaolumaailma toiduküllusega ja alla jäänud, ei jaksa kõike ära süüa;
Olen võidelnud tööorjusega ja ikka alla jäänud, ei jaksa kogu maailma tööd ära teha ning pean tunnistama, et ise tehtud ei ole alati parimal moel tehtud;
Minu nooruses lauldi, et maa tuleb täita lastega - sain neli valmis ja oligi täidetud mu maailm - servini;
Olen püüdnud end harida ja lugeda, lugeda, lugeda, aga ikka olen osanud kokku osta rohkem raamatuid kui ma lugeda olen suutnud;
Olen olnud ettevõtlik ja jõudnud Indiasse ja Ameerikasse, käinud Nuustakul ja Pariisis, ent nimekiri , kus tahaks käia, pole olulisemalt lühemaks kulunud;
Olen leidnud sõpru ja tuttavaid, eks päeva lõpuks Facebook näitab, kas saan sada täis, kuid õppinud tundma ka valu kui nad lahkuvad;
Olen õppinud ootama, aga millegipärast on aeg hakanud jooksma kiiremini kui oskasin oodata;
Olen olnud joobunud sookailust ja osoonist, vahel ka veinist ehk džinnist, aga mida vanemaks saad, seda enam meeldib just sookail ;
Olen otsinud ja leidnud ilu laias maailmas, kodumaal ning mõistnud lapselapse naeratuse ilu ülemaks olemist;
Mida vanemaks saad, seda enam hakkavad elama oma elu mu kangelasteod - karjas käimine, Tartu maraton, koolipõlve seiklused, hommikune loeng pärast koiduni kestnud jämmi, laste kasvamise lood ja muu selline kraam;
Mida vanemaks saad, seda rohkem sulab maailm üheks kulgemiseks aastast aastasse, kus enam ei tule meelde, mis aastal olid need lumehanged räästani ja millal üks ehk teine klass lõpetas, hea kui kümnendile pihta saad;
Mul on vedanud, mu õpilased pole lasknud vaimul vanaks saada, ikka pead teritama tarkust, et kuidas ennast arusaadavaks teha, aga nagu mu tööstaaž kuulutab - ka seda saab õppida nautima;
Vanuse määrajaks võib õpeaja töös olla ka elu kiirteel tähtede poole kihutavad õpilased, on hea olla uhke selle üle, et killuke kuskil võib olla ka minu suunamise teene, aitäh selle tunde eest;
Vahel tunned, et oled pisut vana magamaks klassiööl põrandal või kappamaks lastega kaasa mööda Porto tänavaid, aga kindlasti on vastupidavust veel mõneks matkapäevaks ja projektiks;
Olen imestanud, et millal saab otsa uudishimu, mis ajab valutavatest põlvedest hoolimata ringi löntsima mööda maailma ning kartnud, et seal lõppemise otsas on ehk vanadus;
Olen jätkuvalt kimpus värvikombinatsiooni sini-must -valge ning sõnadega "mu isamaa", sest siis kisub kuskilt sügavalt midagi  silmad vesiseks, aastast aastasse, hea et ma eriti kosmeetikat ei tarvita;
Meeldib rohkem olla kaamera taga kui ees kindlas arusaamises, et kaamera ees on seda jäädvustamisväärset rohkem; üldse on parem rambivalgusesse mitte tükkida;
Ja mõtelda on mõnus, kõigest sellest, mis me ümber on ja mis veel tulemas, minevikust ja möödanikust, paristamisest ja parandamisest;
Palju nähtamatut on saanud nähtavaks, oskad justkui sisetunde ajel leida need seosed, mis nooremas eas justkui midagi ei tähendanud ja avastad, et oled oma vanemate nägu, oma rahva meelt ja sätid end teleka ette ikka laulupeoks ehk pingviinide paraadi ajaks;
Tead küll, et head asjad siin maailmas on hindamatud, aga uskuda maailma headusesse on vahel väga suur julgustükk;
Natuke edev oled ka ja nii ostad kasuka asemel kindad, sest detailid on olulised :);
Juuksevärv ei ole enam see kartulikoorene, vaid muutub juuksuriskäimise järel mõnikord kohe kardinaalselt;
Ja tõepoolest, kui keegi laiskuse eest maksaks, siis ma peaks miljonär olema;
No ja kui ma siia nüüd punkti panen, siis olen raudselt unustanud midagi olulist. Tuli meelde.
Aitäh sõbrad!