pühapäev, 22. märts 2020

Karantiini esimene nädal

Ehh, kuulasin Hodorkovskit - jumalast kaduma läinud õpetaja. Nii lihtsalt tegi selgeks asja olemuse, et kadedaks teeb.
Aga hakkame algusest peale -  kodus töötamine on selline otsatu asi, kus piirid töö ja puhkuse vahel hägustuvad. Alguses on ikka põnev, mõned ülesanded said just viirusega seotud, siis oli lõbusam. See pakutavate keskkondade paljusus teeb silmad kirjuks ja meele nõutuks, aga küllap on seda vaja, sest muidu jookseks üks osa kinni ning jama olekski majas.

FB rõõmustas lugejad meemidega, vetsupaberi kokkuostmisest sai üleüldine naljanumber. Prognoos on, et u 70% elanikkonnast põeb haiguse läbi.
Kaadrid Itaaliast on õõvastvad - tänase (20.03) päeva skooriks vikatimehel on ule 650 inimese, pühapäevaks juba 800 inimest. Seda on palju. Väga palju. Räägitakse, et sama on Hispaanias. Siinpool Euroopa servas on veel asi kontrolli all, aga politsei käib noortekampasid laiali ajamas ja kuna asi ei tundu tõsine, siis ei saa noored ka pihta probleemile.

Järgmine teema on libauudised -  trollimised Venemaalt ja siis see klorivee joojate seltskond, kes MMS propageeris, õhutab nüüd üleilmse vandenõu teooriat. Et miski klikk on maailma üle võtmas ja see viib demokraatia maakeralt .. asendades selle nö juhitud demokraatiaga, kus me vabatahtlikult oma õigusi heaolu nimel valitsusele loovutame.

Majanduskriis kogub tuure. Tsiteerides hotellipidajate väljendit, siis 2008. aasta kriisiga sai ikka ilusasti ära elada, nüüd on korraga kõik lukus. Ja teadmata ajaks veel.

Lapsed alles avastavad koolis käimise rõõme - mu enda oma kurdab suhtlemise vähesuse ja igavuse üle. Kuskile minna ei ole mõistlik, parem on distantsi pidada. Elu on aga sotsiaalne tegevus - tahaks jagada emotsioone, tahaks rääkida inimesele, mitte masinale, tahaks kogeda seda fiilingut, et su kõrval on keegi, kes hoolib.. aga distants seab piirid. Sellega peab harjuma, aga harjumine on aega nõudev. Ja nii ongi...eks nad harjuvad üksi jalutama, olema iseenda mõtetega, lugema ja vaatama emotsioone jagamata.  Ehk nad õpivad sellest ja oskavad nii rohkem väärtustada koosolemist. Edaspisi.

Juhtub ka imelikke asju nagu see Leito surm. 45 aastane inimene ei peaks ju kuidagi jala pealt maha kukkudes surema. Aga.. ma alles nüüd hakkan teadvustama, et eile 100. sünniaastapäeva tähistanud Georg Ots suri ainult 55 aastasena. Ma mäletan veel, kuidas diktori hääl värises ja ma püüdsin mõistada (10-aastane nagu ma siis olin), et kuidas seda nime ikka kirjutada - kas Geor Gots või Georg Ots. Miskipärast kirjutasin ma raadiost neid kuulutamisi üles. Eks ikka vist sellepärast, et internetti, kust üle vaadata, ei olnud:).

Igasugustest rahvakoguemistest on saanud bioloogiline pomm ja sestap on suht keeruline, et kui venemaal toimub 22. aprill rahvahääletus, siis mis hakkab saama... kuidas sealne suht nadi meditsiinisüsteem peaks hakkama saama? Ja ega nad ju ka väga ausalt oma riigi asju ei edasta infona.. nii et see saab olema ka küsimus. Türgi on ka teatanud ametlikust kolmest nakatunust.. mida on suht raske uskuda riigi suuruse ja turistide hulga tõttu. Suvi saab olema ilmselt selline reisimatu .. sest kui ühes kohas kriis vaibub, siis ometigi paisub ta muu maailma otsas.

Nalja saab ikka ka - näiteks kui muidu on raba suht üksildane paik, siis nüüd on see uskumatult rahvarohke. Mereäär samuti. Olen sel nädalal juba 4 korda ujumas käinud. Kui vähegi viitsimist, siis äkki täna ka - see oleks nüüd rekord.
Ilm püsib külm ja päikseline. Eile olla sadanud Tallinnas lund...





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar