Aili Paju
Mis on muutunud? Kõik on muutunud.. Maailm on hüsteeriliselt segi paisatud. Kui sõda ja sõjalaadsed konfliktikolded seda ei suutnud, siis telefonid ja positsioneerimine näitavad jälgimist. Pensionisambad peatatakse, inimesi korjatakse koju, piirid pannakse kinni... uhh.
Kes jälgib? Kuidas nad tohivad? Kogu aeg juhtub midagi - eklektiliselt palju ja igal rindel. Pinged on inimeste ümber ja pinged on inimeste sees... uudiseid ei taha enam lugeda, sest nagu ma selle koolikriisi ajal avastasin, see kõik hullusti väsitab. Väsitab nii, et ühel hetkel tundub ignoreerimine parim lahendus olevat. Mitte et just kõige targem, aga mugavam. Panen pea liiva alla ja siis seda jama enam ei ole. Ma tundsin seda esimest korda siis kui Kassandra suri - ma ei taha sellesse maailma enam üles ärgata. Punkt.
Kassandra sünnist saab 5 aastat nüüd. Juba 5 aastat ja see seakõrv, kes kogu jama korraldas, saab vanglast välja.
Ma hakkasin hobuseomanikuks ja nagu ikka kui sa just miljonär ei ole, siis vaevled arvete küüsis... Lausa lust vaadata seda oma siplemist. Aga ka rõõmu nende suurte silmade üle, selle nina üle mis sind toksib, ja see kapjade klõbin, mis sulle tervituseks vastu tuleb. Googel on ka haisu ninna saanud mu hobusest, sestap pakutakse mulle nüüd igasugust kraami hobuse jaoks, videosid ja raamatuid.. muudkui lappad ja vaatad.
Inimesi sureb ja inimesi sünnib - see pole muutunud. Suured asjad on ikka need, mis meie hingele pidet pakuvad. Kuigi. Selle aasta talv jäigi tulemata, korda kolm ehk lumi maha tuli ja nädala lõpuks oli ta kadunud taas. Sestap jäi sel talvel jääpankadel ukerdamine ära. Aga kevad on, lindude kolmnurgad on taeva all, päike soojendab rohkem ning kevadlilled on oma ninad välja pistnud. Tuleb ka suvi, aga mida ta toob, see on üsna ennustamatu asi.
Oleme aastaksese vanemaks saanud - Suslik ja Helve ja isegi ma ise oma juubelit tähistanud. Jumala õige aeg - nüüd oleks see keeruline, Korjame naha vahele kilokesi, nii saab kortsud sirgeks.
Suvel käisime Gotlandil - Visby ilu imetlemas, keskaja päevi nautimas ja sõpradega lustimas. Sõin ja jõin seal minagi, ostsin keskaja kleidi ja pluusi, rootsi keelt ikka ei oska, aga keskaja hõngu oli ses linnas küll. Seekord siis 8 inimest ja Moosi norskamine ajas Liispeti põrandale. Seina taga laulsid Marko ja Enno, nii et raske elu oli su ristilapsel ..:).
Kindlasti on veel asju, aga mul on see eelis, et inglina oled sa leidnud võimaluse kindlasti meitel silma peal pidada. Aitäh sulle, et sa olemas olid ja oled.
Ma olen oma kirjutamises ikka takt taga. Võib-olla sellepärast, et aeg annab arutust ning päeva jooksul toimunud selginedes ja järgnevate päevade kontekstis omandab selgema raami. Võib -olla. Su kalmul oli päris palju küünlaid, selline hele ja valge laik süsimustas öös. Meie annetused said ka sinna sätitud, alpikannipott rõõmustamas sinu puhkepaika. Liispeti pisarad. Ja minu omad ei ole ka veel otsa saanud. Kurja küll. Me tunneme sust puudust, vahel kohe hullusti.
Kõigest 9 aastat tagasi kui Liisu kooli läks. Ja seekord on Sinu mineku ajaks juba karulauk ka uhkelt oma lehti pakkumas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar