Mille üle olla tänulik?

Täna algas paast. Aga kuna ma olen moodsa aja inimene, siis pole mul halli aimugi, kuidas üks korralik lihavõtte eelne paast peaks käima. No lihast saab ju loobuda, aga siis need piimatooted ja muu selline.. näiteks suhkur, mida ammustel aegadel iseäranis kasinalt oli. Et kuidas siis on.. kas balsamico äädikas kapsa peal on ok? Või siis kurgiga võileib?
Täna tuli lumi maha.

Kooli stendil rippunud plakat pakkus tänase kuupäeva peale, et mõtle sellele, mille üle tänulik olla...
Olen tänulik, et mu lapsed on terved;
olen tänulik selle teekonna eest, kus ma müttan;
olen tänulik nende lume all maani kummarduvate puude eest;
olen tänulik Lexy pehmete mokkade eest, mis haaravad porgandit;
olen tänulik selle eest, et auto on toimiv;
olen tänulik oma vahvate kolleegide eest;
olen tänulik nurruvate kasside ja rõõmust hüppava Spike´i eest;
olen tänulik oma laste eest, kes on mind kujundanud, pakkunud väljakutseid ja kasvatanud;
olen tänulik oma kodu eest;
olen tänulik oma õpetajate eest, kes laisaks ei lasknud minna;
olen tänulik julguse eest ujuda külmas (Sirle, aitäh);
olen tänulik selle haarava segaduse eest mu ümber, kus on palju võimalusi;
olen tänulik võimaluste eest, mis kuidagi iseenesest on mu juurde jõudnud;
heade raamatute eest tuleb müts maha võtta;
lilled vaasis kui märk sõpradelt;
teater ja selle võlumaailm;
kino põnevus ja efektid, usutavuse ja reaalsuskontrolli vahel balansseerimine;
sugulased-mugulased, kes kusagil oma olemasoluga turvatunnet tekitavad;
päikeseketas ja kõik, mis sellega seotud on - soojus ja sillerdus, tõus ja loojang, liblikad ja lilled ja tolm;
Eestimaa halluse 50 eri tooni sel aastaajal, mida me ennevanasti talveks nimetasime;
kitsekari metsavahelisel teel;


Ühesõnaga see on üks ütlemata suur nimekiri... mida lihtsalt otsast lõpuni ühe hingetõmbega ei kirjuta.

sõnad sõlmes
tunne kehatu nimetu
uitab närvilõpmeis
pühapäeva vaikus
kevade ootel
akna taga

Aastapäevakõne mannetus

Lootusetu, suht alla lati jne



Jahin juba oma tund ribasalati retsepti. Aitäh kallis Marje seal pilvepiiril, lipik minu kokaraamatu vahelt oli jalutama läinud, aga Sinu märkmik aitab. Nüüd raiun selle siia, siis on klaar.

RIBASALAT
sink 400g
peet 400g
kartul 1 kg
õun 600g
muna 8
porgand 200g
 ja majonees peale - nii lihtne see ongi :)

OA ja PORRUSALAT
sink 250g
ube 1 purk
porrulauku 1 tk
õun 1 suuremat seltsi

Krabipulkadest ja kapsast saab ka kokku segada
240 g krabipulki
310 g kapsast

Nagu toidublogi kohe :)

Keefiritagna panen ka siia kirja, et meelest ei läheks.
500 ml keefiri
800 gr  jahu
1          muna
50 ml   õli
40 gr    võid
2 spl     suhkrut
1 tl      soola
1 tl      soodat

1. Keefir, muna, suhkur, sool ja sooda kokku segada ja jätta seisma kuni mullikeste tekkimiseni ehk seni kuni asi hakkab toimima.
2. Siis valada juurde taimeõli, toasoe või ja jahu... ja masin muudkui uhmerdas (see uus Kitchenaid :))
3. Ja siis veel u pool tunnikest lasta seista ja ongi valmis küpsetamiseks - pane aga täidis sisse ja lihapirukaid tuleb nagu vändrast saelaudu. Kahest portsust sai kokku u 6 plaaditäit ja see oli päris hea kogus.

Ja et nüüd jätkata Marje traditsiooni, siis panen kirja ka selle, et mis ilm eila oli. Oli selline kevadine. Kimasime Valastele ja seal oli tore. Tuuline ja sadas miskit ollust taevast, aga kui lipp lehvima sai, siis hakkas tasapisi klaarima ning lõpuks klaaris kohe päris pilvituks, aga tuul jäi. Temperatuur oli +2-+4 kraadi. Kirikuaias õitsesid lumikellukesed, pärnad olid ära nüsitud ja ei miskeid pärnaõisi enam. 

Kogunemine Valatel oli armas - lühikesed kõned ja ehe lapselaul, tantsimine Aadu Kuke Kungla rahva laulmise taustal ning tee koos rahvusvärvides kommiga. Lihtne, südamlik, lühike... nagu õueüritus peab olema. Eesti riik valetati küll pisut vanemaks (120), aga see läheb keeleapsu juurde. 

Üritasin mere äärde ujuma minna, aga puhkepäev oli toonud hordid loodusesse (ja päike ka) ning nii me Spikeiga ikka lustima ei saanud minna. Jäi ujumata, sest kuidas sa seal end ikka paljaks kisud... keset rahvast... Kolm autot oli kohe. 

Ja külm oli ka, nii et las olla. Homme lähen.

Ja siis oli veel see, et käisime Marjet tervitamas ja tal oli kindlasti hea meel, sest küünlad jäid kenasti põlema. Ohvrisuits võeti vastu.

Ja siis Andrusele, kes juba 7 aastat puhkab oma pöörasest elust. Ja siis koju pannkooke tegema. Edasi juba Arma ja Liispet  Lexyga jalutamas. Ja siis Luisa Rakverre ja meie koju. Siuh-vilks liha peeneks, taigen kerkima ja pirukaid meisterdama. Ja ainult kahe ja poole tunni pärast olidki kõik tehtud. Pidusöök vinks-vonks valmis. Kiluleivad jäid  nüüd küll ära, aga pole midagi, ehk leiab veel miski puhu.

Sünnipäev sinder tuleb ligemale ja jõuab kätte

Pagen Eestimaalt, aga ega vist päris pääsu ikka pole. Sel aastal on sünnipäevaks siis lilled oma aiast : loe ema aiast.

Olen võidelnud heaolumaailma toiduküllusega ja alla jäänud, ei jaksa kõike ära süüa;
Olen võidelnud tööorjusega ja ikka alla jäänud, ei jaksa kogu maailma tööd ära teha ning pean tunnistama, et ise tehtud ei ole alati parimal moel tehtud;
Minu nooruses lauldi, et maa tuleb täita lastega - sain neli valmis ja oligi täidetud mu maailm - servini;
Olen püüdnud end harida ja lugeda, lugeda, lugeda, aga ikka olen osanud kokku osta rohkem raamatuid kui ma lugeda olen suutnud;
Olen olnud ettevõtlik ja jõudnud Indiasse ja Ameerikasse, käinud Nuustakul ja Pariisis, ent nimekiri , kus tahaks käia, pole olulisemalt lühemaks kulunud;
Olen leidnud sõpru ja tuttavaid, eks päeva lõpuks Facebook näitab, kas saan sada täis, kuid õppinud tundma ka valu kui nad lahkuvad;
Olen õppinud ootama, aga millegipärast on aeg hakanud jooksma kiiremini kui oskasin oodata;
Olen olnud joobunud sookailust ja osoonist, vahel ka veinist ehk džinnist, aga mida vanemaks saad, seda enam meeldib just sookail ;
Olen otsinud ja leidnud ilu laias maailmas, kodumaal ning mõistnud lapselapse naeratuse ilu ülemaks olemist;
Mida vanemaks saad, seda enam hakkavad elama oma elu mu kangelasteod - karjas käimine, Tartu maraton, koolipõlve seiklused, hommikune loeng pärast koiduni kestnud jämmi, laste kasvamise lood ja muu selline kraam;
Mida vanemaks saad, seda rohkem sulab maailm üheks kulgemiseks aastast aastasse, kus enam ei tule meelde, mis aastal olid need lumehanged räästani ja millal üks ehk teine klass lõpetas, hea kui kümnendile pihta saad;
Mul on vedanud, mu õpilased pole lasknud vaimul vanaks saada, ikka pead teritama tarkust, et kuidas ennast arusaadavaks teha, aga nagu mu tööstaaž kuulutab - ka seda saab õppida nautima;
Vanuse määrajaks võib õpeaja töös olla ka elu kiirteel tähtede poole kihutavad õpilased, on hea olla uhke selle üle, et killuke kuskil võib olla ka minu suunamise teene, aitäh selle tunde eest;
Vahel tunned, et oled pisut vana magamaks klassiööl põrandal või kappamaks lastega kaasa mööda Porto tänavaid, aga kindlasti on vastupidavust veel mõneks matkapäevaks ja projektiks;
Olen imestanud, et millal saab otsa uudishimu, mis ajab valutavatest põlvedest hoolimata ringi löntsima mööda maailma ning kartnud, et seal lõppemise otsas on ehk vanadus;
Olen jätkuvalt kimpus värvikombinatsiooni sini-must -valge ning sõnadega "mu isamaa", sest siis kisub kuskilt sügavalt midagi  silmad vesiseks, aastast aastasse, hea et ma eriti kosmeetikat ei tarvita;
Meeldib rohkem olla kaamera taga kui ees kindlas arusaamises, et kaamera ees on seda jäädvustamisväärset rohkem; üldse on parem rambivalgusesse mitte tükkida;
Ja mõtelda on mõnus, kõigest sellest, mis me ümber on ja mis veel tulemas, minevikust ja möödanikust, paristamisest ja parandamisest;
Palju nähtamatut on saanud nähtavaks, oskad justkui sisetunde ajel leida need seosed, mis nooremas eas justkui midagi ei tähendanud ja avastad, et oled oma vanemate nägu, oma rahva meelt ja sätid end teleka ette ikka laulupeoks ehk pingviinide paraadi ajaks;
Tead küll, et head asjad siin maailmas on hindamatud, aga uskuda maailma headusesse on vahel väga suur julgustükk;
Natuke edev oled ka ja nii ostad kasuka asemel kindad, sest detailid on olulised :);
Juuksevärv ei ole enam see kartulikoorene, vaid muutub juuksuriskäimise järel mõnikord kohe kardinaalselt;
Ja tõepoolest, kui keegi laiskuse eest maksaks, siis ma peaks miljonär olema;
No ja kui ma siia nüüd punkti panen, siis olen raudselt unustanud midagi olulist. Tuli meelde.
Aitäh sõbrad!

Pariis

Imeline ja võimas, täis ajalugu ja kohti, mis õppimisest, kirjandusest, kunstist, muusikast...
Pariis on täis lugusid, kirge ja armastust, meeli hullutavaid maitseid, lõhnu ja vaatemänge.
Pariis on inimtüüpide paabel, miljonite unistused, ambitsioonid, püüdlused, igatsused, pettumused... kõik ühes linnas.
Pariis on maailmalinn, kus on kõrvuti metroo räpasus ja uhke ooperimaja, Jumalaema kirik ja ladina kvartal, linnasiuleti ühtlases joones mõned kirikud ja see üks "must hammas", Eiffeli torn, triumfikaar, Napoleoni sammas, raekoda, Pompidouri keskus, metroo, kusagil kindlasti ka need uued hooned, mida klaasist ja teraskonstruktsioonidest kokku pannakse, aga sinna me ei ole jõudnud.
Passaažid ja need vaateaknad, isiklik puudutus läbi kontakti, maiustustepoed, saiapoodide lõhn, kohvikute punutud toolid, croissant ja pähklikreem,vein, pikk sai, juust ja sõbrad.
Pariisi tunnuslause:"Õõtsub lainetel aga ei upu" jätab sadu tõlgendamisvõimalusi - revolutsioonid, streigid, kollased vestid, igat sorti rahulolematus, mis ikka ja jälle üles kerkib...ja samas see stoiline - ei upu - Pariis on ikka Pariis. Kõrvuti modernne ja vana, sümbolid sajandite tagant (kuninglikud liiliad, päikesekuninga loss Louvre) ja uue aja maailm - klaas, teras, elektritulede sära, metroo.

Elegants ja muretus, kunst ja kuulsus, rikkus ja vaesus kõrvuti.

Eiffeli torni ümbrus täis illegaalseid kubitsejaid, kes peibutavad kliente "one euro" - plinkivad tornikesed, võtmehoidjad, baretid, vein ja õlu, Pariisi kirjaga kotid laotatutena linale asfaldil. Mustas öös mustad mehed - ei suutnud eraldada vähimatki (ja ega ei julgenud ka silmsidet luua, sest see tähendas huvi ja siis neist lahti saada oleks äkki keeruline, sest nad tajusid su kõhkluse momentaalselt ning asusid suht pealetükkivalt oma kaupa pakkuma).

Pariisi ümberehitamine 19. sajandi keskel andis Pariisile praeguse kuju - rajati bulvarid, kus inimesed said jalutada.Pariisi linnaarhitekt Haussmann oli see, kes linnamüüride asemele ringina ümber linnasüdame looklevad laiad tänavad rajas (et siis avenüü on kiirena lähtuv tänav ja bulvar selline ringi moodi asi).
Armuda nii ühte linna, liiatigi veel suurde linna.. see on nüüd selline rumal lugu, ma peaks ütlema. Aga isegi selles sombuses ilmas ja õhtuks vihmale kiskuvas hämus oli seda ajaloolise suurlinna hõngu, mis ajaloolase jalust niidab. Moulin Rouge, Eiffeli torn, Louvre (ja ma pean märkima, et sisse ma sinna veel ei saanudki), põlenud Jumalaema kirik kui tumm karje oma ümbritsetud taras manitsemas ajaliku ja ajatu üle järele mõtlema. Saladused, mis teadjale end kätte annavad... ja tühikargaja pika ninaga jätavad. Nuusutada modernse ja ajaloolise kõrvuti paiknemist (hoolimata inimeste arvamusest ja sellest, et kas see klaaskolakas ikka sobib), mässumeelsuse ohjamiseks tänavanurkadel passivad politseinikud, prügimäed prügikastide ümber, kohvikutest imbuv sulnis jutuvada, kus kõrv tuttavaid sõnu otsis. Ikka selleks, et edasi juba pead raputada. et mitte muhvigi ei saanud aru.
Ooperiteater ja korda kaks nähtud Ooperifantoom sinna juurde, rääkimata sellest, et olen ju selle maja ajalugu lugenud. Kordeballeti tüdrukud ja rikkurid, kes neid oma armukesteks värbasid, avamispäeva pilet tänases vääringus umber 2000 euri ja ülepaisutatud dekoorid (Napoleon III ja Eugenia). Charles Garnieri ei kutsutud esietendusele ja nii pidi ta tavakodanikuna lunastama selle kalli pileti.Tänapäeval töötab selles hiiglaslikus hoones ligi 1000 inimest ja online pakutavad piletid olid sellised 50 euri tuuri. Kindlasti on kallimaid ka... snoobidele loožides.

Napoleoni sammas Austerlitzi lahingu skeemiga ja reljeefid, millel ära tuntavad kindralid, sõdurid, lahingutegevus.

Strasbourg

Euroopa Parlamendi tööpaik üks kord kuus nädalaks ajaks - see on see, mida ma sest linnast enne teadsin. No ja siis et on Alsace. Aga rohkem väga ei teadnud. Olen selle kahe päevaga linnas lünka oma maailmahariduses kinni õmblemas. Et siin on veini ja viinamarjaisatandusi, on lisaks koledatele Euroopa Parlamendi suurtele hoonetele ka ajalooline vanalinna osa - La Petite France. On maailma esimene gooti katedraal ja selles uhke kell, mis keskpäeval oma vaatemängu näitab. Notre Dame in Strasbourg. Et linn asub Illi jõe ääres ja täna me siis tatsasime piki seda jõge. Et oli uhkeid hooneid ja lüüse, oli meenutusi kunagisest tööstuspiirkonnast ja üles vuntsitud vanu hooneid.

• Kui linn tähistas 1988 oma 2000. aastapäeva, siis praegusesks on aeg edasi tiksunud 32  aastat - nii et tuleb kokku 2032 vanust sellele linnale. 
• Keskajal kutsuti linna Argentinaks ja rajamise juures on olnud keiser Nero Claudius Drusus (linn kui varasem Rooma sõjaväe eelpunkt) ja linna on esimest korda allikates nimetatud 12. aastal enne Kristuse sündi.
• Keskaja alguses vallutasid asulat alemannid, hunnid ja frangid. Ladina keeles kutsuti linna siis Stratisburgum ehk Strateburgus, milles hiljem kujunes Strossburi Alsace´i keeles ja Strasburg standardiseeritud saksa keeles ning Strasbourg prantsuse keeles.  
• 1469 valmis gooti katedraal, mille ehitamist alustati juba 12. sajandil. Tegemist oli maailma kõige kõrgema hoonega sel ajal ( ületas oma kõrgusega Giza püramiidi)- 142 m on kirik kõrge.
• 14. veebruar 1349 pandi linnas toime üks verisemaid juudivastaseid tegusid (arvati , et Euroopas möllavas katkus on juutidel oma osa) ning põletati üle 1000 juudi. Ka aeti nad linnast välja, veel sajandeid hiljem ei tohtinud juudid linnas olla peale kella 10 õhtul.
• Gutenberg pani linnas kokku oma trükipressi ja kontroll sõna leviku üle oli kaotatud.
• 1518 juulis tabas Strasbourgi elanikke tantsukatk või tantsuepideemia, mil 400 inimest miski pärast vihtus ööd kui päevad tantsida kuni kurnatusest, üleväsimusest ehk südameatakist kokku kukkusid. Alguse sai see proua Troffea tantsima hakkamisest ja nädalaga ühinesid temaga veel 34 inimest. Ja siis veel ja veel. Murelikud kohalikud, kes pöördusid innavõimude, astroloogide ja muude teadjamate inimeste poole, said vastuseks, et nähtuse taga on kohalike kuum veri. Tänapäeva teadlased pakuvad põhjuseks tungaltera söömisest põhjustatud narkootilist joovet - ergotamiini mõju all. Aga see võis olla ka massihüsteeria... tont neid tegelikke põhjuseid tänapäeval enam teab.
• 1520. aasta paiku nakatus Strasbourg Lutheri levitatud protestantismi. Kooli asutamine, millest hiljem kasvas välja ülikool, oli muidugi tore, aga samas kõik see pildirüüste värk tegi uhketes kirikutes ikka hullu laastamist. No ja pane siia veel juurde Calvin, kes linnas maapaos oli ja muud kuni Augsburgi usurahuni...Kokku on päris uhke kompott 16. sajandi usulistest segadustest.
• Kolmekümneaastases sõjas kuulutas linn end neutraalseks vabalinnaks, kuid Louis XIV oma piiride laiendamise tuhinas seda arvestada ei tahtnud ja liitis vabalinna koos vabaduse kaotamisega oma riigi külge 30. septembril 1681.
• 1728 avati Strasbourgis esimene ämmaemandate kool.
• Strasbourgi protestantlikus ülikoolis õppisid Herder ja Goethe,
• Prantsuse revolutsiooni aegu  komponeeris 25. aprillil 1792 Claude Joseph Rouget de Lisle revolutsiooni hümniks saanud "Marseljeesi" just Strasbourgis.
• Strasbourgist on pärit Napoleoni sõdade üks kuulsamaid kindraleid Jean -Baptiste Kleber, kes alustas küll sõjaväelase karjääri Habsburgide teenistuses, kuid kargas üle (kui sugupuud ette ei ole näidata, siis kaugele kuningate ajal ei jõua selle karjääriga). Ja andeka inimesena sõdimisest vabal ajal ta tegeles arhitektina uute hoonete rajamisega. Üks araablasest üliõpilane lõpetas ta elu mõrvates Kleberi 1800. aasta Egiptuse sõjakäigu ajal.
• Napoleon ja Josephine külastasid ning ööbisid Strasbourgis mitmel korral.
• Prantsuse-Preisi sõja ajal 1870 arvasid sakslased, et kui ägedalt pommitada, siis saab prantslastest kiiremini jagu. Ja nii nad panid põlema Kujutava kunsti muuseumi, kus muuseas hoiti ka harudlasi ajaloolisi ürikuid ja käsikirju.
• II maailmasõja ajal tegutses linnas noorte vastupanuorganisatsioon, mille juht Marcel Weinum 1942 tabati ja hukati pea maharaiumise teel. Noormehe viimased sõnad olid: " Kui ma pean surema, siis ma suren. Aga ma suren puhta südametunnistusega".
• II ilmasõja ajal pommitasid liitlased linna rohkem kui sakslased. 1944. aasta pommitamistes sai pihta vanalinn ja katedraal.
• 1949 tegutseb linnas Euroopa Inimõiguste Kohus ja Euroopa Nõukogu.
• Oh jahhh... varauusaja Prantsuse sõdurid, kes olid haigestunud süüfilisse, saadeti Pariisist välja ning Strasbourgi ravile. Sakslased ristisidki süüfilise Prantsuse haiguseks. Haigestunud mehi ei lubatud ka Strasbourgis linna keskel elada ja saadeti nad just Petite France rajooni. Ja keskajal oli see ka nahaparkalite rajoon, nii et lisada kogu pilti ka need lõhnad, mis selle tegevusega seotud...
• Neli korda on Strasbourgi elanikud vahetanud kodakondsust oma linnast lahkumata...:): et tulevad sakslased ja oled saksa alam, tulevad prantslased ja oled prantslane.. 
• Strasbourgi linnasüda Illi jõe saarel on võetud tervikuna UNESCO maailmapärandina kaitse alla.
• Strasbourg on suuruselt 9. linn Prantsusmaal. Koos eeslinnadega 780 000 inimest.

Mingi teema on neil nende kurgedega. Kui guuglit uskuda, siis on tegemist sellega, et kured lendavad tagasiteel lõunast sellest piirkonnast läbi ja siin (Alsace) pesitseb palju kurgesid.
Legend teab rääkida sellest, et kui Karl Suure poeg Louis Vaga hakkas oma poegade vahel 830 maid jaotama, siis oli tema esialgne plaan jagada maad oma kolme poja vahel. Sellele seisis aga vastu tema teine naine, kes soovis, et kogu varandus läheks ainult tema pojale (st viimasele järeltulijale). Vanemad vennad alustasid isa vastu sõda. Niisugust pööret nähes täitusid siinsete kurgede südamed kurbusega ja nähes vennatapusõda lendasid nad abi järele jumala juurde. Jumal ei tahtnud sekkuda maapealsetesse tegudesse ja nii rikkuda inimeste vaba tahet. Kuid ta lubas kurgedel kasta oma tiivaotsad kurbuse märgiks musta värvi sisse. Niisiis said siinsed kured oma praeguse välimuse just selle tõttu, et asutati praegune Prantsusmaa ja Saksamaa.

Jalutasime ja jalutasime ja sõime püreesuppi ning manustasime kohvi ja nautisime ilma. Nagu ilmateade lubas, nii ka juhtus, et kuskil keskpäeval tuli välja päike ning me tundsime kevade hõngu koos laulvate tihastega. Mis siis, et jõulukaunistusi polnud veel maha võetud. Ikkagi on juba natuke kevade moodi.
Alguses Helena pakkus, et Strasbourg ei olegi nii suur linn ja kui me linnas oma õpilasi kohtasime, siis tundus, et ei ole jah. Aga tegelikult tatsasime me ikka kogu aeg selle ühe saare peal ja nii see tunne ka tekkis, Ega me kesklinnast palju kaugemale ei jõudnud. Ja kui nüüd numbreid vaadata, siis on ta ikka oma kaks Talllinnat suur ja see teeb päris suure linna kokku.
Alguses ma arvasin, et ei osta midagi ja siis ostsin kaks veini ja miskit aniisi asja, mis osutus väga prantslaslikuks joogiks. Kui absint ära keelati, siis hakkasid nad seda 45 % jooki manustama, aniis koos veega läheb selliseks piimjaks. Näis, kas see Toitsile meeldib...
Katedraal oli ikka vägev küll. Roosaken ja vitraažid, kolm löövi ja kappaltarid, orel ka kantsel ja see avarus... Ma sest kellast suht aru ei saanud...

Ja need väljakud ja tänavad ja kangialustes mängivad muusikud ja kohvikud ja plaatan ja kanalid oma arvukate sildadega, inimesed kes ütlevad sulle kõikse aeg madam ja merci... elu on elamist väärt...

uksed ja aknad

Sulguvate uste ja avanevate akende ajastul

On sõbrad need, kes toetavad katust

Seinana püüavad tuult, varjavad vihma

Läidavad lõkke ning toovad pimeduse kuningriiki küünla.

Lõõtsuvate tuulte ja tormide ajastul

On sõbrad need, kes lootusemüüri aitavad püsti pidada

Aitavad leida selgust ajalikus ja ajatus

Hoiavad leeki ning koiduni kuulavad kuuvalguse lugu.

Rõkkava rõõmu ja õnnelikkuse ajastul

On sõbrad need, kes tunnete tukseid teavad

Sõlmivad sõnapaelad ja silmade sidemed

Annavad elule mõistmise mõõtme.

Lemmikud

Mu ees on Doris Kareva luulekogu. Ma olen seda šnillinud juba oma kolm kuud. Et kas ostan või siis ei osta. Täna jalutasin Apollos ja lehitsesin raamatuid. Tarku ja tuumakaid, pisut kergemaid ja lõbusamaid, kalleid ja allahinnatuid. Mul on miski eriline diil nende raamatutega. Mu kodu on neid täis, mu klass on pungil neid täis. Ma olen vaadanud seda raamatuvahetuse asja, aga ma ei raatsi neist loobuda. Neis on seletamatu tõmme, mis mind veetleb. Ma ei jaksa neid kõiki lugeda. Mu lapsed ei vaja neid ja usun, et nad saavad tükk aega vaevelda, et kuhu nad panna.
Raamatud tulevad mu juurde tähendusega. Kuu enne Marje minekut ostsin luuletused kurbadeks aegadeks. MA ei mõelnud ostes muule, kui et need paar luuletust, mida ma enne ostmist jõudsin läbi lugeda, puudutasid mu hinge. JA kui sõna puudutab hinge üks kord, küll ta siis leiab õigel ajal tee ka mu kätte.
Nii juhtus kord ka kivirähu Rehepapiga. Hakkasin seda lugema, sest olin kuulnud ta vaimustava raamatu olevat. Ei hakanud jooksma, sest ajaloolase haridus ei lasknud ligi sedasorti huumorit. Pärast kümnendat lehekülge, panin kinni. JA riiulisse, Las ootab aega, mil on õige aeg. Teist korda ka ei õnnestunud. Olin surm veendunud, et olen miskit jama ostnud, nagu see vahel ikka on. Tead küll ju - on ale ja ostad rohkem kui vaja suurest lustist, et raamatud on taskukohasemaks saanud. No ja siis kolmandat korda lehitsesin ja hakkasin lugema. Lugesin keset suve üksi toas olles ja itsitasin kuuldavalt. Mõnes kohas lausa laginal, neelasin selle päevaga. JA siis ei saanud aru, et kuidas ta enne ei hakanud kätte. Aga ju siis ei olnud õige aeg. Ja see aeg tuli lihtsalt ära oodata.
Tänase päeva aeg oli lugeda Richard David Prechti "Kütid, karjused, kriitikud". Lapsed olid töötubades, ma kaasa minema ei hakanud... ja nii ma siis lustisin raamatu ja omaenda mõtetega. Ja kui ma nendele küsimustele veel ka vastused jaksan välja mõelda, mis siis veel kõik võib juhtuda.

• Millest unistab koolilõpetaja 2020?
• Missugused on kolm inimkonnale kõige enam kahju tegevat harjumust?
• Kas inimkonna tulevik on algoritmitav masinate poolt?
• Milliseks eluks ma oma õpilasi ette valmistan?
• Kas kultuur päästab maailma kui ta õpetab meid mõtlema lisaks ajule ka sisikonna ja närvilõpmetega?
• Kas tehnika muudab elu elamisväärsemaks?
• Millised in meie, inimeste, tõelised vajadused?
• Püüa maalida pilti oma ideaalsest minast?
• KAs me elame saavutusühiskonnas?
• Kes/mis kujundab inimkonna tulevikku?
• Visanda ettekujutus maailmast 2500. 
• Mis teeb elu elamist väärt kogemuseks?
• Kas matemaatika on kurja mõistuse teadus, mis teeb inimesest maakera isanda , aga masina orja?
• Mida teeb tehniline revolutsioon inimese hingeeluga?
• Kuidas elada üksikasjade kõrbes?
• Mida oleme võitnud ja mida kaotanud digitaalse maailma ülesehitamisel?
• Miks me enam midagi ei paranda vaid ainult asendame? 
• Kas tõhususepõhine mõtlemine teeb inimese õnnelikuks?
• Kes/ mis on moodsa aja deemonid?
• Tänane hetk - kas uus eile?
• Kas inimene vajab optimeerimist? Masina ja inimese kokkusulamine?Optimeeritud maailma igavus (aja kokkuhoid, lühikesed otseteed, ühesõnalised vastused).
• Kas tehnika teeb inimese individuaalsemaks?
• Kas tööl on tulevikku?
• Kes on 21. sajandi võitjad ja kaotajad?
• Kuidas avastada endas geenius?
• Mis on moodsa aja voorused? Kuidas defineerida voorust?
• Kas väide" Lihtsam elu ei ole demokraatlikum elu" on tõene?
• Tänapäeva maailma lamedus kultuurilises plaanis - ühtsuse loogika on raha loogika?
• Kuivõrd tulevik on täis optimismi ja heaolu või siis hoopiski kammitsetud pessimismist?
• Kas inimühiskonna väärtused on igavesed ja ajatud?
• Kas demokraatial on pidurdamatu manipuleeritavuse ajastul tulevikku?

Ja need on vaid esimese peatüki mõtted. 

"Ent optimist, kelle ootused ei täitu, on igatahes elanud mõtestatumat elu kui pessimist, kes saab kinnitust oma pessimismile"

JA nüüd leib ja siis Doreva.See tähendab Doris Kareva.

Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?
Mis see on, mis elu külge seob?
Nelja seina, nelja silma  peod.
Pihkudesse püütud kõrgepinge.

Enne veel, kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsusammul.
Lumevesi on su lemmiktoit.
Valged õied puhkevad su kannul.
Doris Kareva

Kui ma väga vihane olin...

Esmaspäeva kukkus mu klassi seinalt maha kell. Klirinal ja pauguga. Poisid, kes seina ääres pisut mürasid ja tõuklesid , tõmbusid kiiresti eemale. „Mina ei ole midagi teinud!“ ütlesid need tegevused. Kell oli vastupidav, esialgsel vaatlusel tiksus ta vapralt edasi. Aga teisipäeva hommikul ajanäitaja tiksumine vaikis jonnakalt. Klaasikillud olid koristatud, aga kell oli seisanud oma osutid.

Vaatasin oma pool tundi seda seisvat kella ning otsustasin siis seierid googli pakutava aja järgi paika panna ja sundida seda ajanäitajat ikka edasi töötama. Hakkas tööle. Kümneks minutiks ja siis lõpetas ta jälle. Ohkasin. Tähenduslikkus oli ilmne. Uus aeg nõuab uut kella. Kella klaas ei ole ju miski näitaja, aga ometigi oli kukkumine seisanud aja mu klassis. Googel tiksutas oma elektroonilist kõiksuse aega, kuid see väike tubli plastmassist klaasi ja selge numbrilauaga kell oli lõpetanud töö.

Austatud vallaisad, kes te meile, õpetajatele, koti pähe tõmbasite ning nagu seda katkist kella tööle sunnite, klaas on katki. Päris katki. Pöördumatult. Ei ole kompromissi, mis selle klaasi terveks teeks. Saab asendada. Uuega. Nagu teie tegite. Aga kell on katki ja täpsust mul ilmselt enam loota sellelt ajanäitajalt pole mõtet. Poiste tegevus on kuidagi koerustükina mõistetav. Aga teie teerullitaktika meist üle sõites, meie arvamusele ülbelt vastates : „Ei ole teie (õpetajate) võimupädevus, ei ole meie (kogukonna) asi, on koolipidaja võim!“ on arusaamatu. Absoluutselt mõistmatu. KES sellest kriisist nüüd võitis? KELLE huvides oli see konflikt? KUIDAS ma pean seletama oma õpilastele põhjuseid, mis selle kriisi taga on? KAS seda teie poolset käitumist on uuemates politoloogiaõpikute kohaselt nüüd siis kompromissiks võimalik nimetada? MIKS te vahetasite tarkuse võimu vastu? MIDA te siis nüüd saavutasite? MILLEKS Lüganuse vallale selline kuvand? KEDA te selle kriisiga siis õieti karistasite? KUHU ma pean peitma oma tunded, et teie poolt pakutud töörahuga tundides tasakaalukalt edasi toimetada? KUI KAUA, kallid vallaisad, püsib ülekohus kotis?

Me oleme selle kahe kuuga õppinud umbusaldama oma vallavõimu. Me ei saa enam usaldada teie sõnu, mille eesmärk on ainult omakasu (loe: ainult teile teada olev kasu). Te olete võtnud ära õpetaja soovi teha tööd küsimata kellast ja vaevast. Sära silmas on kustunud, sest me oleme tallatud jalge alla, me jääme (oleme jäänud) ilma  oma headest kolleegidest ja kuvatõmmiste tegelased manitsevad meid rohkem valima seltskonda, kus arvamust avaldada. Meid on ära kasutatud, sest muudmoodi ei oska ma nimetada olukorda, kus meie astusime samme kompromissiks (jätsime ära streigi) ja teie ei pidanud kinni lubadusest eelistada meie kollektiivi poolset kandidaati. Kurjuse kõverad sõrmed kägistamas vaba hinge, haavatud meel ja kibe mürk, mida pakute uhkest karikast. Riigimehelikkuse asemel intriigid ja politikaanlus, suutmatus näha kaugemale oma isiklikest ambitsioonidest, võim ilma moraalita. Häbi, härrased.

Asendamatuid inimesi ei ole. Võib proovida. Võtke kausiga vett, pange käsi sisse ja kui käe väljavõtmise järel auk järgi jääb, siis on põhjust ennast õnnitleda – asendamatus on tõestatud. Aga külvates tuult lõikad tormi. Torm on võimas jõud, mis lõhub. Lõhkumine on lihtne, ehitamine vajab teadmisi, kannatlikku meelt ning järjepidevat tööd. Eetiliste piiride lõhkumine on eriti ränk kuritegu, sest vahe hea ja halva vahel on segi paisatud. Tühjad sõnakõlksud need teie lubadused. Kell on katki.

Algas Roti aasta

Rottima roti aastal ei pea.

Ilm on imelik ja mina olen ka imelik... või raasike hull. Või siis palju hull. Aga väljakutsed on minu rida, nii et hakkame aga pihta.
Kui mitu jubinat on sadula küljes igasugu rihmasid alates sadulavööst kuni jaluste või miskite muude vidinateni? Mis on martingal? kui  palju maksab hobuse vihmatekk? Kas ma peaks nüüd end sinna sisse kirjutama :)? Hobuseinimesed on kindlasti üks veider seltskond, ma olen seda täheldanud need neli ja pool aastat lapsega ratsutamas käies. Aga et see nakkav on, seda ei hoiatanud keegi. Näiteks Ülle - sõida kolm korda nädalas oma hobusega jalutama, teda kordetama ja harjama... ja olla rõõmus ja rahulik, et sul on selline suur sõber, kes hakkab vanaks jääma ja eriti enam spordi tegemiseks ei sobi. No ütleme, et suvel on kärbsed ja sääsed ja puugid, talvel on külm, siis sajab vihma ja sa mässad trennifliiside kuivatamisega, siis on plats porine ja libe, aga miskit ikka veab selle suure pereliikme poole, kes asendab suureks kasvanud lapsi, pakub tegevust, kehalist aktiivsust ja oskab kogu vaba aja nii toredasti ära sisustada, et lausa lust vaadata. Ja siis muidugi on tekk kehvasti selga pandud ja hobused oma suhete klaarimisega selle katki hammustanud.. mis rõõm on siis hobuseomanikul seda paigata ja lappida! Või siis pärast liivas püherdamist hobust harjata... või temaga jalutada mere äärde.... Uskumatult suur on hobune. Seda sain omal nahal tunda kui Pegasus mulle oma kabja jala peale toetas. Siiani annab tunda, kuigi juba pool aastat on möödas.
Aga kui sa oled algaja, siis veetlevad sind need suured silmad, mis uudishimulikult boksist sulle vastu vaatavad. Ja siis need pehmed mokad, mis su käest porgandit, õuna või leivatükki noolivad. Ja siis laps. Seal hobuse seljas. Silmad peas põlemas ja põsed punased. "Minu hobune, " loed sealt välja. Ja oled rõõmus, et su laps oskab tiimitööd. Sest see ratsutamine on tiimivärk - sa pead oskama hobust juhtida, tema tujudega toime tulla, teda julgustada, lugeda samme ja tõkkeid. Usaldama tema suutlikkust okserist üle hüpata, õigest jalast minna ja painutada :). Terve teadus, sellest ma olen aru saanud.

Siiani jätsid teated grupis, et talli tuleb sepp või siis loomaarst mind suhteliselt külmaks, nüüd selgub, et on vaja vaktsiini, kaelal on miski haav.. ja nii edasi.

Vaktsiin kahekümne raames, rautamine 85 raha kahe kuu peale, tallis üür 240, huvikooli raha 90... peaks ikka vist koolis korjanduse tegema nälgivate hobuseomanike toetuseks...

Üks on kindel, olukorda, kus sul oleks vaba raha ja aega, hobuseomanikel ei ole. Alates vaktsiinidest kuni rautamiseni, varustusest maiustusteni, treileri rendist kuni võistlusmaksudeni... selline tore ja uskumatult pikk nimekiri kõigest, mida sul vaja on.

Head rotiaasta kulgemist.

Lexy

Pille sai ka pisitütrega maha. Oi seda rõõmu :).

Vot kus on päev!

Hakatuseks sain teada, et olen ülekaalus 30 kg ja töötervishoiu arst tõmbas mu tervisetõendile selle kohta kohe joone alla. Ja vererõhk ja ragisevad põlved muidugi ka.

Siis astus tagasi Venemaa valitsus.

Siis oli sooja 10 kraadi.

Ja siis laine oli kõrge ning vesi peaaegu rannajooneni.

Ja sünnipäev oli Arvil, kes sai 37.

Ja siis Agnes tegi kukkumise torti välja ning järgmise korra jaoks mitte keski ei kukkunud.

Ja Kätti sai juba 10 kuud ja 1 päev vanaks. Homme saab 10 kuud ka Marje lahkumisest.

Ja poolaasta saab läbi ning on hinnete panemise hetk. Kurja, kooliaastast on pool läinud.... Kaugel see kevadki enam on.

Ja minu usk mu kaalulangetamisse sai ka põntsu - võitsin küpsiskarbi lohutuseks ligi....

Pegasus andis end ilma tõrkumata Liispetile kätte, mis on samuti üks ülesmärkimist vääriv lugu.

Oli meie kooli direktoriks kandideerimise tähtaeg ning kuulujutud räägivad Valgepeast ... kes on ometigi suht konfliktne ja isepäine tegelane ning sugugi mitte selline leebe, kes kintsu kaabiks.

Ja uni on ... suur, sügav, täitmatu.

Tööpäev 09.01.2020

Kui ma kell 20.14 auto käivitasin, oli auto üleni härmatisega kaetud. Päeval olin imetlenud õitsvaid lilli kooli seina ääres (margareetad). Googel väidab, et neid nimetatkse kirikakardeks. Sain jälle teadmise võrra targemaks.
Niisiis - mis mahtus ühte õpetaja päeva? Järjekord ei ole oluline....

• olin korrapidaja õues ja imetlesin neid kirikakraid;
• printisin materjale (Strasbourgi reis);
• vaidlesin Cristeniga, et kas peaks õega Pariisis kappama või ikka klassi poole hoidma
• otsisin 3 kandidaati lisaks, sain kokku nimekirja isikukoodidega - peaaegu on olemas - st mina tean vaid ühte nime; 
• sain valmis memo kolmapäevasest koosolekust;
• võtsin vastu parandada soovinud õpilased;
• pidin silma peal hoidma 9. klassi noortel , aga nad hoidsid end ise ;
• vestlesin Sigridiga, aga ta mott oli maas ning süvenemisest teksti ei saanud asja, sest hakkas 12. klassi tund
• andsin muuseas ka 7 tundi;
• hurjutasin Germot ja Karl-Johannest, kes tundi ei viitsinud minna ja seda õppimisaega lühemaks viilisid;
• õigusid ära Aivo asemel puudujaks pandud Karl-Johannese eilse puudumise Kristiine juures;
• saatsin paar meili reisibüroole ja Helenale; lugesin saabunud teateid
• suhtlesin Üllega, et garatiikiri saaks tehtud;
• sain Rauami allkirjastatud garantiikirja ; 
• pilendasin Monica õpilaspileti;
• manustasin natuke salatit (poole kaasavõetud kogusest)
• teravmeelitsesin skype chatis
• arutasime Pirgega sünnipäeva tordi soo (loe: maitse) üle: soolane või magus;
• sain Erika vanaema numbri, aga praegu on natsa hilja helistada (juubelilend);
• pressisin 12. klassilt välja artikli materjali vilistlaslehte;
• suhtlesin Heidiga ja palusin artiklit (Anuga enne suheldes sain talt selle idee); vorst vorsti vastu - saatsin oma kronoloogia;
• kribasin valmis Mirteli Aasta Tegija avalduse;saatsin ära ka, nii et sellega on asi klaar; selleks, et see ära saata, pidin statuudi üles otsima ja avalduse kopeerima; selleks et seda leida pidin kodukal kolama  ja nii see aeg kulus;
• see tuletab mulle meelde, et Kiki sõber on ka valida; uhh;
• kribasin valmis (trükkisin ja sättisin mõtteid paremasse sousti) artikli 9. klassi poolt valla lehte;
• Pilvi tahtis kiidulaulu (loe: korrigeerida ühiskondlikku arvamust meie õpitulemuste kasinast tasemest) - sain valmis, aga stiilis ei ole kindel; praen nüüd, et kuhu see siis ikka saata - Põhjarannikusse või valla lehte;
• tegin kaks levelit Hispaania keelt; pärast kodus veel miski paarkümmend; 
• jagasin oma programmi Nelliga ja lobisesime 4 minutit;
• jõin kaks kruusi kohvi ja ühe kruusi teed (muude asjade vahepeal);
• jagelesin 10. klassi noormeestega lohaka töö osas ning nuiasin koolimaja pildi kooli lehte välja Marko Lillipuult;
• Malle sai juba pärast 6 vastamata kõnet mu kätte ning määris mulle kaela kellegi magistritöö, mida ma lugema peaks, aga vaimu ei ole; tähtaeg parandamisettepanekuteks on ka alles homme õhtune aeg;
• püüdsin leida klassi artikli juurde pilte, aga ei leidnud; pean veel otsima; 
• korjasin üles prügi, mis klassi jäi kümnendikest;
• kuulasin esitlusi (11) ja püüdsin saada eksperdiks autoriõiguste alal;
• vaatasime Daniili filmi klassist - oli vaimukas ja tempokas; https://www.youtube.com/watch?v=CkZSV3IcoBQ&feature=youtu.be&fbclid=IwAR2VUaP_q2HYYQNepmn0UpvtPZRzF_CBVi1R5dLhEshe3a4LRdmhbY_YzqY
• lisasin kronoogiasse paar uut linki;
• vaatasin üle Saša töö ja parandasin hinde; 
• panin tunnid stuudiumisse kirja;
• panin konteinerisse tagasi 11. klassi poolt tagasi panemata jäänud arvuti; 
• leidsin postkastist kutse Tartu Ülikooli poolt korraldatavel karjääripäevale ja uurisin pisut neid töötubasid; olid söödavad;
• 
  

Ega muud rohkem palju ei teinudki. Ise suht uhke kogu selle tööhunniku juures. Tegemata tööd  - ma pakun, et rohkem veel....alates parandamata töödest kuni Archimedesele esitamata aruande, tegemata tunnikonspektide jms-ga. Homme on üüberkummaline päev - ainult 9. klassi tunnid. Kui kaardimängus ainult üks mast käes, siis võis nõuda uuesti segamist. Huvitav, kas see tunniplaaniga ka kehtib?

Ma peaks ütlema, et miskipärast on selline tunne nagu oleks kohe teinud midagi. Aga kahtlus on ikka, et kas ma olen selle kirjutamisega nüüd liiale läinud ja edevaks hakanud? Jalad on jälle nii valusad - täna tundsin seda treppide mööda sibamisel taas. 

Kiviõli 1. Keskkooli visioonist ja missioonist

Kuulun põlvkonda, kes pärineb 20. sajandi II poolest ja õpetan noori, kes lähevad pensionile 21. sajandi II poolel – kokku annab see meie praeguses ajas üüratu pikana tunduvad 100 aastat. Ajaloolasena tean, et nii pikka aega ette ennustada on ilmvõimatu, eriti kiiresti muutuva tehnoloogia ajastu mätta otsast. Õpetajana tunnen vastutust, sest minu kujundada on hoiakud, arusaamad ja toimetulek, millest minu klassis istuvate noorte elud sõltuma hakkavad. See on kohati nii suur vastutus, et kipub õlad maadligi vajutama.

Kiviõli 1. Keskkool on oma ideaaliks võtnud ilusa inimese kasvatamise. Meie jaoks on väärtus selles, kui noor mõistab sellesse sõnapaari  kätketud sügavamat mõtet – inimene ei ole mitte kuhi teadmisi, inimene on see, kes oskab leida oma eluks vajalikud vastused enda seest, suhelda kaaslastega, lahtiste silmadega maailmas ringi vaadates, katsetada ja kaaluda. Hinded ja klassipäevikud stuudiumis on koolielu nähtav osa. Seda on lihtne mõõta – mitu A, B, C-d ja mis on keskmine. Mis need teadmised nende tähtede taga väärt on, oskavad eriti hästi arvata kõik, kes pidanud kunagi sooritama teste, kontrolltöid või eksameid NSV Liidu ajaloost. Mõned väärtuslikumad tähed (nagu A) võivad küll avada uksi, kuid see, kuidas nendest A-dest vormida õnn, harmoonia, ilu, elurõõm, sära ja rahulolu, seda tähed enamasti ei seleta. Ei seletanud ka minu eksamihinded. See tuleb inimesel endal ära mõistatada. Meie kooli eksamitulemused (see nähtav osa) ei ole Eesti kümne parima kooli tasemel. Innove tulemuste mõõtjad (põhikooli lõpueksamid, gümnaasiumi lõpueksamid) väidavad, et me oleme kooskõlas nende poolt mõõdetavate tulemustega st põhikooli lõpetavad õpilased saavad objektiivset tagasisidet, käivad erinevates huviringides rohkem kui keskmised Eesti lapsed, saavad kohtuda põnevate inimestega (vt stuudiumi külaliste nimekirja), teha koostööd erinevate partneritega (projektid koolis), oma oma eluga koolis rahul 5 palli skaalal 3,4 punkti  ning vähemalt pooled lõpetajatest valivad edasi gümnaasiumiks oma kooli.  Gümnaasiumi panus noorte ellu hinnetena on ootuspärane ( ei saanud gümnasistist Nobeli preemia laureaati), aga nad õppisid kartmata eksida (valikkursused on arvestatud/mittearvestatud), ei kogenud kiusamist (rahulolu küsitlus), said ise otsustada ja vastutada (enesehinnangud, tagasiside, kujundav hindamine) ning mõistnud, et teadmised on vahendid muutmaks oma elu just selliseks nagu ise tahad. Mis jääb sellest nähtavast alles siis kui nad pensionile lähevad. Oh jah, näidata lastelastele oma A-dega tunnistust on kahtlemata uhke, aga pean tunnistama, et mu lapselapsi huvitavad need numbrid minu tunnistusel vähe. Hiiri, kes mu kooliasjade kastis paberist pesa tegid, huvitas rohkem.

Nähtamatu on sügavamal. See ei paista silma kui silm vilunud ei ole. Nähtamatu on nagu Tootsi piimaga kirjutatud kiri.  Peidetu saab nähtavaks klassiüritustel, soovis koos pingutada, lahedas läbisaamises, ainult siseringile arusaadavates naljades, õnnestunud projektipäevades, selles, kui laps tahab kooli tulla ja on kurb, et tuleb vaheaeg. Uskumatu, aga tõsi, ma olen seda lauset kuulnud. See nähtamatu on siis kui emadepäeva kontserdil saal on rahvamajas täis ja vanemad üksteise võidu nutitelefonidest püüavad oma rahvariides lapsi jäädvustada. See on juubelilaulupeo rongkäigus külg külje kõrval sammuvate jalgade astumises. See on sportlaste tunnustuseks tehtavas aplausis ja selle nääpsukese posis selges hääles: „Mina võitsin ka esimese kolmanda koha!“. See on oskuses esitleda oma kooli külalistele Hollandist, Myanmarist või Suurbritanniast isegi kui A-d ei ole ja mõni sõna tuleb žestiga asendada. See on teadmine, et ma pean võtma jõulukontserdile paki taskurätte kaasa, sest mõni laul võtab silmast vee välja. See on põnevus, mis valdab mind igal gümnaasiumi jõulupeol, kus kaunistused loovad erilist meeleolu ja suudetakse isegi räplaulud jõuluseks teha. Leida üles iga noore kirg ja lasta sel särada – see on kunst, mida meie õpetajate punt ülemaks peab kui A-de treenimist. Vilistlasõhtud (üks on just tulemas just 1. veebruari paiku) panevad õitsema kooliaegse sõpruse, näitavad mõistmise olulisust, toovad  kokku inimesed, kes peavad küünarnukitunnet tähtsaks. Kinnitavad kooliajal külvatud seemnete idanemist.

Ma ei usu, et vanaisa mu ainetundides õpitud teadmistest Euroopa Liidu rajamise kohta aastal 2070 lapselapsi hoides põnevaid lugusid räägib.  Pigem on need lood sellest, mida tema kooli ajal tegi, kuidas õppis ja missuguseid naljakaid lugusid juhtus kui kaaslastega matkapäeva kanuudega sõitma mindi. Millist tööd see vanaisa teeb, ei oska mina täna ennustada. Aga ma tean täpselt, et ta oskust vastutada elu eest on korduvalt proovile pandud ja kriitilise mõtlemise oskust, tähelepaneliku kuulamise oskust, õppimise kunsti ning loogilist mõtlemist samuti. Võib- olla tuleb papale meelde kooli ajal tüütuna tundunud lause töölehelt: „Mida ma tänases tunnis õppisin“ ja siis ta räägib oma järeltulijale kummalisest ajast, mil kirjutati veel paberi peale. Või jutustab lugusid autost, mida ta ise juhtima pidi ning näitab käega, kuidas ta rooli keeras ja käike vahetas? Eriti hea mäluga vanaisa võib koguni meelde tuletada, et kuidas nad kooli ajal aulas Sass Henno juttu kuulasid. Kes teab?

Kool on oma toimimises mitmekihiline nagu sibul – pealmine kiht paistab hästi välja ja kui sibul on mullane, just maast võetud, siis teeb käedki mustaks. Aga kui ta kuivab, siis pudeneb muld ja ainult ehk peent tolmu võin pärast hulga sibulate kotti ladumist oma kätelt leida.  On neid, kes seda köögivilja jumaldavad ja neid, kes teda vihkavad. Kui teda lõigata, siis ajab nutma. Kui küsida lapselt, siis enamasti sibul ei maitse.  Aja jooksul maitsemeeled muutuvad ning kilu/heeringavõileivast muna ja sibulaga saab klassika. Vähe on soolaseid toite, kuhu see mugul ei passi ning imelistest omadustest rahvameditsiinis ma ei hakka pajatamagi. Kool püsib niikaua kui ühiskonna aluseks on koostöö ja inimkond pole kaotanud usku ideesse, et õppides ilusaks inimeseks olemist loome parema maailma.

Millest selline jutt? Tiina Kilumets luges Kiviõli 1. Keskkooli sisehindamise aruannet ja hakkas mõtlema.

Tiina Kilumets, õpetaja