Kiviõli 1. Keskkooli visioonist ja missioonist

Kuulun põlvkonda, kes pärineb 20. sajandi II poolest ja õpetan noori, kes lähevad pensionile 21. sajandi II poolel – kokku annab see meie praeguses ajas üüratu pikana tunduvad 100 aastat. Ajaloolasena tean, et nii pikka aega ette ennustada on ilmvõimatu, eriti kiiresti muutuva tehnoloogia ajastu mätta otsast. Õpetajana tunnen vastutust, sest minu kujundada on hoiakud, arusaamad ja toimetulek, millest minu klassis istuvate noorte elud sõltuma hakkavad. See on kohati nii suur vastutus, et kipub õlad maadligi vajutama.

Kiviõli 1. Keskkool on oma ideaaliks võtnud ilusa inimese kasvatamise. Meie jaoks on väärtus selles, kui noor mõistab sellesse sõnapaari  kätketud sügavamat mõtet – inimene ei ole mitte kuhi teadmisi, inimene on see, kes oskab leida oma eluks vajalikud vastused enda seest, suhelda kaaslastega, lahtiste silmadega maailmas ringi vaadates, katsetada ja kaaluda. Hinded ja klassipäevikud stuudiumis on koolielu nähtav osa. Seda on lihtne mõõta – mitu A, B, C-d ja mis on keskmine. Mis need teadmised nende tähtede taga väärt on, oskavad eriti hästi arvata kõik, kes pidanud kunagi sooritama teste, kontrolltöid või eksameid NSV Liidu ajaloost. Mõned väärtuslikumad tähed (nagu A) võivad küll avada uksi, kuid see, kuidas nendest A-dest vormida õnn, harmoonia, ilu, elurõõm, sära ja rahulolu, seda tähed enamasti ei seleta. Ei seletanud ka minu eksamihinded. See tuleb inimesel endal ära mõistatada. Meie kooli eksamitulemused (see nähtav osa) ei ole Eesti kümne parima kooli tasemel. Innove tulemuste mõõtjad (põhikooli lõpueksamid, gümnaasiumi lõpueksamid) väidavad, et me oleme kooskõlas nende poolt mõõdetavate tulemustega st põhikooli lõpetavad õpilased saavad objektiivset tagasisidet, käivad erinevates huviringides rohkem kui keskmised Eesti lapsed, saavad kohtuda põnevate inimestega (vt stuudiumi külaliste nimekirja), teha koostööd erinevate partneritega (projektid koolis), oma oma eluga koolis rahul 5 palli skaalal 3,4 punkti  ning vähemalt pooled lõpetajatest valivad edasi gümnaasiumiks oma kooli.  Gümnaasiumi panus noorte ellu hinnetena on ootuspärane ( ei saanud gümnasistist Nobeli preemia laureaati), aga nad õppisid kartmata eksida (valikkursused on arvestatud/mittearvestatud), ei kogenud kiusamist (rahulolu küsitlus), said ise otsustada ja vastutada (enesehinnangud, tagasiside, kujundav hindamine) ning mõistnud, et teadmised on vahendid muutmaks oma elu just selliseks nagu ise tahad. Mis jääb sellest nähtavast alles siis kui nad pensionile lähevad. Oh jah, näidata lastelastele oma A-dega tunnistust on kahtlemata uhke, aga pean tunnistama, et mu lapselapsi huvitavad need numbrid minu tunnistusel vähe. Hiiri, kes mu kooliasjade kastis paberist pesa tegid, huvitas rohkem.

Nähtamatu on sügavamal. See ei paista silma kui silm vilunud ei ole. Nähtamatu on nagu Tootsi piimaga kirjutatud kiri.  Peidetu saab nähtavaks klassiüritustel, soovis koos pingutada, lahedas läbisaamises, ainult siseringile arusaadavates naljades, õnnestunud projektipäevades, selles, kui laps tahab kooli tulla ja on kurb, et tuleb vaheaeg. Uskumatu, aga tõsi, ma olen seda lauset kuulnud. See nähtamatu on siis kui emadepäeva kontserdil saal on rahvamajas täis ja vanemad üksteise võidu nutitelefonidest püüavad oma rahvariides lapsi jäädvustada. See on juubelilaulupeo rongkäigus külg külje kõrval sammuvate jalgade astumises. See on sportlaste tunnustuseks tehtavas aplausis ja selle nääpsukese posis selges hääles: „Mina võitsin ka esimese kolmanda koha!“. See on oskuses esitleda oma kooli külalistele Hollandist, Myanmarist või Suurbritanniast isegi kui A-d ei ole ja mõni sõna tuleb žestiga asendada. See on teadmine, et ma pean võtma jõulukontserdile paki taskurätte kaasa, sest mõni laul võtab silmast vee välja. See on põnevus, mis valdab mind igal gümnaasiumi jõulupeol, kus kaunistused loovad erilist meeleolu ja suudetakse isegi räplaulud jõuluseks teha. Leida üles iga noore kirg ja lasta sel särada – see on kunst, mida meie õpetajate punt ülemaks peab kui A-de treenimist. Vilistlasõhtud (üks on just tulemas just 1. veebruari paiku) panevad õitsema kooliaegse sõpruse, näitavad mõistmise olulisust, toovad  kokku inimesed, kes peavad küünarnukitunnet tähtsaks. Kinnitavad kooliajal külvatud seemnete idanemist.

Ma ei usu, et vanaisa mu ainetundides õpitud teadmistest Euroopa Liidu rajamise kohta aastal 2070 lapselapsi hoides põnevaid lugusid räägib.  Pigem on need lood sellest, mida tema kooli ajal tegi, kuidas õppis ja missuguseid naljakaid lugusid juhtus kui kaaslastega matkapäeva kanuudega sõitma mindi. Millist tööd see vanaisa teeb, ei oska mina täna ennustada. Aga ma tean täpselt, et ta oskust vastutada elu eest on korduvalt proovile pandud ja kriitilise mõtlemise oskust, tähelepaneliku kuulamise oskust, õppimise kunsti ning loogilist mõtlemist samuti. Võib- olla tuleb papale meelde kooli ajal tüütuna tundunud lause töölehelt: „Mida ma tänases tunnis õppisin“ ja siis ta räägib oma järeltulijale kummalisest ajast, mil kirjutati veel paberi peale. Või jutustab lugusid autost, mida ta ise juhtima pidi ning näitab käega, kuidas ta rooli keeras ja käike vahetas? Eriti hea mäluga vanaisa võib koguni meelde tuletada, et kuidas nad kooli ajal aulas Sass Henno juttu kuulasid. Kes teab?

Kool on oma toimimises mitmekihiline nagu sibul – pealmine kiht paistab hästi välja ja kui sibul on mullane, just maast võetud, siis teeb käedki mustaks. Aga kui ta kuivab, siis pudeneb muld ja ainult ehk peent tolmu võin pärast hulga sibulate kotti ladumist oma kätelt leida.  On neid, kes seda köögivilja jumaldavad ja neid, kes teda vihkavad. Kui teda lõigata, siis ajab nutma. Kui küsida lapselt, siis enamasti sibul ei maitse.  Aja jooksul maitsemeeled muutuvad ning kilu/heeringavõileivast muna ja sibulaga saab klassika. Vähe on soolaseid toite, kuhu see mugul ei passi ning imelistest omadustest rahvameditsiinis ma ei hakka pajatamagi. Kool püsib niikaua kui ühiskonna aluseks on koostöö ja inimkond pole kaotanud usku ideesse, et õppides ilusaks inimeseks olemist loome parema maailma.

Millest selline jutt? Tiina Kilumets luges Kiviõli 1. Keskkooli sisehindamise aruannet ja hakkas mõtlema.

Tiina Kilumets, õpetaja