Lemmikud

Mu ees on Doris Kareva luulekogu. Ma olen seda šnillinud juba oma kolm kuud. Et kas ostan või siis ei osta. Täna jalutasin Apollos ja lehitsesin raamatuid. Tarku ja tuumakaid, pisut kergemaid ja lõbusamaid, kalleid ja allahinnatuid. Mul on miski eriline diil nende raamatutega. Mu kodu on neid täis, mu klass on pungil neid täis. Ma olen vaadanud seda raamatuvahetuse asja, aga ma ei raatsi neist loobuda. Neis on seletamatu tõmme, mis mind veetleb. Ma ei jaksa neid kõiki lugeda. Mu lapsed ei vaja neid ja usun, et nad saavad tükk aega vaevelda, et kuhu nad panna.
Raamatud tulevad mu juurde tähendusega. Kuu enne Marje minekut ostsin luuletused kurbadeks aegadeks. MA ei mõelnud ostes muule, kui et need paar luuletust, mida ma enne ostmist jõudsin läbi lugeda, puudutasid mu hinge. JA kui sõna puudutab hinge üks kord, küll ta siis leiab õigel ajal tee ka mu kätte.
Nii juhtus kord ka kivirähu Rehepapiga. Hakkasin seda lugema, sest olin kuulnud ta vaimustava raamatu olevat. Ei hakanud jooksma, sest ajaloolase haridus ei lasknud ligi sedasorti huumorit. Pärast kümnendat lehekülge, panin kinni. JA riiulisse, Las ootab aega, mil on õige aeg. Teist korda ka ei õnnestunud. Olin surm veendunud, et olen miskit jama ostnud, nagu see vahel ikka on. Tead küll ju - on ale ja ostad rohkem kui vaja suurest lustist, et raamatud on taskukohasemaks saanud. No ja siis kolmandat korda lehitsesin ja hakkasin lugema. Lugesin keset suve üksi toas olles ja itsitasin kuuldavalt. Mõnes kohas lausa laginal, neelasin selle päevaga. JA siis ei saanud aru, et kuidas ta enne ei hakanud kätte. Aga ju siis ei olnud õige aeg. Ja see aeg tuli lihtsalt ära oodata.
Tänase päeva aeg oli lugeda Richard David Prechti "Kütid, karjused, kriitikud". Lapsed olid töötubades, ma kaasa minema ei hakanud... ja nii ma siis lustisin raamatu ja omaenda mõtetega. Ja kui ma nendele küsimustele veel ka vastused jaksan välja mõelda, mis siis veel kõik võib juhtuda.

• Millest unistab koolilõpetaja 2020?
• Missugused on kolm inimkonnale kõige enam kahju tegevat harjumust?
• Kas inimkonna tulevik on algoritmitav masinate poolt?
• Milliseks eluks ma oma õpilasi ette valmistan?
• Kas kultuur päästab maailma kui ta õpetab meid mõtlema lisaks ajule ka sisikonna ja närvilõpmetega?
• Kas tehnika muudab elu elamisväärsemaks?
• Millised in meie, inimeste, tõelised vajadused?
• Püüa maalida pilti oma ideaalsest minast?
• KAs me elame saavutusühiskonnas?
• Kes/mis kujundab inimkonna tulevikku?
• Visanda ettekujutus maailmast 2500. 
• Mis teeb elu elamist väärt kogemuseks?
• Kas matemaatika on kurja mõistuse teadus, mis teeb inimesest maakera isanda , aga masina orja?
• Mida teeb tehniline revolutsioon inimese hingeeluga?
• Kuidas elada üksikasjade kõrbes?
• Mida oleme võitnud ja mida kaotanud digitaalse maailma ülesehitamisel?
• Miks me enam midagi ei paranda vaid ainult asendame? 
• Kas tõhususepõhine mõtlemine teeb inimese õnnelikuks?
• Kes/ mis on moodsa aja deemonid?
• Tänane hetk - kas uus eile?
• Kas inimene vajab optimeerimist? Masina ja inimese kokkusulamine?Optimeeritud maailma igavus (aja kokkuhoid, lühikesed otseteed, ühesõnalised vastused).
• Kas tehnika teeb inimese individuaalsemaks?
• Kas tööl on tulevikku?
• Kes on 21. sajandi võitjad ja kaotajad?
• Kuidas avastada endas geenius?
• Mis on moodsa aja voorused? Kuidas defineerida voorust?
• Kas väide" Lihtsam elu ei ole demokraatlikum elu" on tõene?
• Tänapäeva maailma lamedus kultuurilises plaanis - ühtsuse loogika on raha loogika?
• Kuivõrd tulevik on täis optimismi ja heaolu või siis hoopiski kammitsetud pessimismist?
• Kas inimühiskonna väärtused on igavesed ja ajatud?
• Kas demokraatial on pidurdamatu manipuleeritavuse ajastul tulevikku?

Ja need on vaid esimese peatüki mõtted. 

"Ent optimist, kelle ootused ei täitu, on igatahes elanud mõtestatumat elu kui pessimist, kes saab kinnitust oma pessimismile"

JA nüüd leib ja siis Doreva.See tähendab Doris Kareva.

Mis see on, mis ärkvel hoiab hinge?
Mis see on, mis elu külge seob?
Nelja seina, nelja silma  peod.
Pihkudesse püütud kõrgepinge.

Enne veel, kui käsu andnud koit,
lahkud tabamatul tantsusammul.
Lumevesi on su lemmiktoit.
Valged õied puhkevad su kannul.
Doris Kareva

Kui ma väga vihane olin...

Esmaspäeva kukkus mu klassi seinalt maha kell. Klirinal ja pauguga. Poisid, kes seina ääres pisut mürasid ja tõuklesid , tõmbusid kiiresti eemale. „Mina ei ole midagi teinud!“ ütlesid need tegevused. Kell oli vastupidav, esialgsel vaatlusel tiksus ta vapralt edasi. Aga teisipäeva hommikul ajanäitaja tiksumine vaikis jonnakalt. Klaasikillud olid koristatud, aga kell oli seisanud oma osutid.

Vaatasin oma pool tundi seda seisvat kella ning otsustasin siis seierid googli pakutava aja järgi paika panna ja sundida seda ajanäitajat ikka edasi töötama. Hakkas tööle. Kümneks minutiks ja siis lõpetas ta jälle. Ohkasin. Tähenduslikkus oli ilmne. Uus aeg nõuab uut kella. Kella klaas ei ole ju miski näitaja, aga ometigi oli kukkumine seisanud aja mu klassis. Googel tiksutas oma elektroonilist kõiksuse aega, kuid see väike tubli plastmassist klaasi ja selge numbrilauaga kell oli lõpetanud töö.

Austatud vallaisad, kes te meile, õpetajatele, koti pähe tõmbasite ning nagu seda katkist kella tööle sunnite, klaas on katki. Päris katki. Pöördumatult. Ei ole kompromissi, mis selle klaasi terveks teeks. Saab asendada. Uuega. Nagu teie tegite. Aga kell on katki ja täpsust mul ilmselt enam loota sellelt ajanäitajalt pole mõtet. Poiste tegevus on kuidagi koerustükina mõistetav. Aga teie teerullitaktika meist üle sõites, meie arvamusele ülbelt vastates : „Ei ole teie (õpetajate) võimupädevus, ei ole meie (kogukonna) asi, on koolipidaja võim!“ on arusaamatu. Absoluutselt mõistmatu. KES sellest kriisist nüüd võitis? KELLE huvides oli see konflikt? KUIDAS ma pean seletama oma õpilastele põhjuseid, mis selle kriisi taga on? KAS seda teie poolset käitumist on uuemates politoloogiaõpikute kohaselt nüüd siis kompromissiks võimalik nimetada? MIKS te vahetasite tarkuse võimu vastu? MIDA te siis nüüd saavutasite? MILLEKS Lüganuse vallale selline kuvand? KEDA te selle kriisiga siis õieti karistasite? KUHU ma pean peitma oma tunded, et teie poolt pakutud töörahuga tundides tasakaalukalt edasi toimetada? KUI KAUA, kallid vallaisad, püsib ülekohus kotis?

Me oleme selle kahe kuuga õppinud umbusaldama oma vallavõimu. Me ei saa enam usaldada teie sõnu, mille eesmärk on ainult omakasu (loe: ainult teile teada olev kasu). Te olete võtnud ära õpetaja soovi teha tööd küsimata kellast ja vaevast. Sära silmas on kustunud, sest me oleme tallatud jalge alla, me jääme (oleme jäänud) ilma  oma headest kolleegidest ja kuvatõmmiste tegelased manitsevad meid rohkem valima seltskonda, kus arvamust avaldada. Meid on ära kasutatud, sest muudmoodi ei oska ma nimetada olukorda, kus meie astusime samme kompromissiks (jätsime ära streigi) ja teie ei pidanud kinni lubadusest eelistada meie kollektiivi poolset kandidaati. Kurjuse kõverad sõrmed kägistamas vaba hinge, haavatud meel ja kibe mürk, mida pakute uhkest karikast. Riigimehelikkuse asemel intriigid ja politikaanlus, suutmatus näha kaugemale oma isiklikest ambitsioonidest, võim ilma moraalita. Häbi, härrased.

Asendamatuid inimesi ei ole. Võib proovida. Võtke kausiga vett, pange käsi sisse ja kui käe väljavõtmise järel auk järgi jääb, siis on põhjust ennast õnnitleda – asendamatus on tõestatud. Aga külvates tuult lõikad tormi. Torm on võimas jõud, mis lõhub. Lõhkumine on lihtne, ehitamine vajab teadmisi, kannatlikku meelt ning järjepidevat tööd. Eetiliste piiride lõhkumine on eriti ränk kuritegu, sest vahe hea ja halva vahel on segi paisatud. Tühjad sõnakõlksud need teie lubadused. Kell on katki.

Algas Roti aasta

Rottima roti aastal ei pea.

Ilm on imelik ja mina olen ka imelik... või raasike hull. Või siis palju hull. Aga väljakutsed on minu rida, nii et hakkame aga pihta.
Kui mitu jubinat on sadula küljes igasugu rihmasid alates sadulavööst kuni jaluste või miskite muude vidinateni? Mis on martingal? kui  palju maksab hobuse vihmatekk? Kas ma peaks nüüd end sinna sisse kirjutama :)? Hobuseinimesed on kindlasti üks veider seltskond, ma olen seda täheldanud need neli ja pool aastat lapsega ratsutamas käies. Aga et see nakkav on, seda ei hoiatanud keegi. Näiteks Ülle - sõida kolm korda nädalas oma hobusega jalutama, teda kordetama ja harjama... ja olla rõõmus ja rahulik, et sul on selline suur sõber, kes hakkab vanaks jääma ja eriti enam spordi tegemiseks ei sobi. No ütleme, et suvel on kärbsed ja sääsed ja puugid, talvel on külm, siis sajab vihma ja sa mässad trennifliiside kuivatamisega, siis on plats porine ja libe, aga miskit ikka veab selle suure pereliikme poole, kes asendab suureks kasvanud lapsi, pakub tegevust, kehalist aktiivsust ja oskab kogu vaba aja nii toredasti ära sisustada, et lausa lust vaadata. Ja siis muidugi on tekk kehvasti selga pandud ja hobused oma suhete klaarimisega selle katki hammustanud.. mis rõõm on siis hobuseomanikul seda paigata ja lappida! Või siis pärast liivas püherdamist hobust harjata... või temaga jalutada mere äärde.... Uskumatult suur on hobune. Seda sain omal nahal tunda kui Pegasus mulle oma kabja jala peale toetas. Siiani annab tunda, kuigi juba pool aastat on möödas.
Aga kui sa oled algaja, siis veetlevad sind need suured silmad, mis uudishimulikult boksist sulle vastu vaatavad. Ja siis need pehmed mokad, mis su käest porgandit, õuna või leivatükki noolivad. Ja siis laps. Seal hobuse seljas. Silmad peas põlemas ja põsed punased. "Minu hobune, " loed sealt välja. Ja oled rõõmus, et su laps oskab tiimitööd. Sest see ratsutamine on tiimivärk - sa pead oskama hobust juhtida, tema tujudega toime tulla, teda julgustada, lugeda samme ja tõkkeid. Usaldama tema suutlikkust okserist üle hüpata, õigest jalast minna ja painutada :). Terve teadus, sellest ma olen aru saanud.

Siiani jätsid teated grupis, et talli tuleb sepp või siis loomaarst mind suhteliselt külmaks, nüüd selgub, et on vaja vaktsiini, kaelal on miski haav.. ja nii edasi.

Vaktsiin kahekümne raames, rautamine 85 raha kahe kuu peale, tallis üür 240, huvikooli raha 90... peaks ikka vist koolis korjanduse tegema nälgivate hobuseomanike toetuseks...

Üks on kindel, olukorda, kus sul oleks vaba raha ja aega, hobuseomanikel ei ole. Alates vaktsiinidest kuni rautamiseni, varustusest maiustusteni, treileri rendist kuni võistlusmaksudeni... selline tore ja uskumatult pikk nimekiri kõigest, mida sul vaja on.

Head rotiaasta kulgemist.

Lexy

Pille sai ka pisitütrega maha. Oi seda rõõmu :).

Vot kus on päev!

Hakatuseks sain teada, et olen ülekaalus 30 kg ja töötervishoiu arst tõmbas mu tervisetõendile selle kohta kohe joone alla. Ja vererõhk ja ragisevad põlved muidugi ka.

Siis astus tagasi Venemaa valitsus.

Siis oli sooja 10 kraadi.

Ja siis laine oli kõrge ning vesi peaaegu rannajooneni.

Ja sünnipäev oli Arvil, kes sai 37.

Ja siis Agnes tegi kukkumise torti välja ning järgmise korra jaoks mitte keski ei kukkunud.

Ja Kätti sai juba 10 kuud ja 1 päev vanaks. Homme saab 10 kuud ka Marje lahkumisest.

Ja poolaasta saab läbi ning on hinnete panemise hetk. Kurja, kooliaastast on pool läinud.... Kaugel see kevadki enam on.

Ja minu usk mu kaalulangetamisse sai ka põntsu - võitsin küpsiskarbi lohutuseks ligi....

Pegasus andis end ilma tõrkumata Liispetile kätte, mis on samuti üks ülesmärkimist vääriv lugu.

Oli meie kooli direktoriks kandideerimise tähtaeg ning kuulujutud räägivad Valgepeast ... kes on ometigi suht konfliktne ja isepäine tegelane ning sugugi mitte selline leebe, kes kintsu kaabiks.

Ja uni on ... suur, sügav, täitmatu.

Tööpäev 09.01.2020

Kui ma kell 20.14 auto käivitasin, oli auto üleni härmatisega kaetud. Päeval olin imetlenud õitsvaid lilli kooli seina ääres (margareetad). Googel väidab, et neid nimetatkse kirikakardeks. Sain jälle teadmise võrra targemaks.
Niisiis - mis mahtus ühte õpetaja päeva? Järjekord ei ole oluline....

• olin korrapidaja õues ja imetlesin neid kirikakraid;
• printisin materjale (Strasbourgi reis);
• vaidlesin Cristeniga, et kas peaks õega Pariisis kappama või ikka klassi poole hoidma
• otsisin 3 kandidaati lisaks, sain kokku nimekirja isikukoodidega - peaaegu on olemas - st mina tean vaid ühte nime; 
• sain valmis memo kolmapäevasest koosolekust;
• võtsin vastu parandada soovinud õpilased;
• pidin silma peal hoidma 9. klassi noortel , aga nad hoidsid end ise ;
• vestlesin Sigridiga, aga ta mott oli maas ning süvenemisest teksti ei saanud asja, sest hakkas 12. klassi tund
• andsin muuseas ka 7 tundi;
• hurjutasin Germot ja Karl-Johannest, kes tundi ei viitsinud minna ja seda õppimisaega lühemaks viilisid;
• õigusid ära Aivo asemel puudujaks pandud Karl-Johannese eilse puudumise Kristiine juures;
• saatsin paar meili reisibüroole ja Helenale; lugesin saabunud teateid
• suhtlesin Üllega, et garatiikiri saaks tehtud;
• sain Rauami allkirjastatud garantiikirja ; 
• pilendasin Monica õpilaspileti;
• manustasin natuke salatit (poole kaasavõetud kogusest)
• teravmeelitsesin skype chatis
• arutasime Pirgega sünnipäeva tordi soo (loe: maitse) üle: soolane või magus;
• sain Erika vanaema numbri, aga praegu on natsa hilja helistada (juubelilend);
• pressisin 12. klassilt välja artikli materjali vilistlaslehte;
• suhtlesin Heidiga ja palusin artiklit (Anuga enne suheldes sain talt selle idee); vorst vorsti vastu - saatsin oma kronoloogia;
• kribasin valmis Mirteli Aasta Tegija avalduse;saatsin ära ka, nii et sellega on asi klaar; selleks, et see ära saata, pidin statuudi üles otsima ja avalduse kopeerima; selleks et seda leida pidin kodukal kolama  ja nii see aeg kulus;
• see tuletab mulle meelde, et Kiki sõber on ka valida; uhh;
• kribasin valmis (trükkisin ja sättisin mõtteid paremasse sousti) artikli 9. klassi poolt valla lehte;
• Pilvi tahtis kiidulaulu (loe: korrigeerida ühiskondlikku arvamust meie õpitulemuste kasinast tasemest) - sain valmis, aga stiilis ei ole kindel; praen nüüd, et kuhu see siis ikka saata - Põhjarannikusse või valla lehte;
• tegin kaks levelit Hispaania keelt; pärast kodus veel miski paarkümmend; 
• jagasin oma programmi Nelliga ja lobisesime 4 minutit;
• jõin kaks kruusi kohvi ja ühe kruusi teed (muude asjade vahepeal);
• jagelesin 10. klassi noormeestega lohaka töö osas ning nuiasin koolimaja pildi kooli lehte välja Marko Lillipuult;
• Malle sai juba pärast 6 vastamata kõnet mu kätte ning määris mulle kaela kellegi magistritöö, mida ma lugema peaks, aga vaimu ei ole; tähtaeg parandamisettepanekuteks on ka alles homme õhtune aeg;
• püüdsin leida klassi artikli juurde pilte, aga ei leidnud; pean veel otsima; 
• korjasin üles prügi, mis klassi jäi kümnendikest;
• kuulasin esitlusi (11) ja püüdsin saada eksperdiks autoriõiguste alal;
• vaatasime Daniili filmi klassist - oli vaimukas ja tempokas; https://www.youtube.com/watch?v=CkZSV3IcoBQ&feature=youtu.be&fbclid=IwAR2VUaP_q2HYYQNepmn0UpvtPZRzF_CBVi1R5dLhEshe3a4LRdmhbY_YzqY
• lisasin kronoogiasse paar uut linki;
• vaatasin üle Saša töö ja parandasin hinde; 
• panin tunnid stuudiumisse kirja;
• panin konteinerisse tagasi 11. klassi poolt tagasi panemata jäänud arvuti; 
• leidsin postkastist kutse Tartu Ülikooli poolt korraldatavel karjääripäevale ja uurisin pisut neid töötubasid; olid söödavad;
• 
  

Ega muud rohkem palju ei teinudki. Ise suht uhke kogu selle tööhunniku juures. Tegemata tööd  - ma pakun, et rohkem veel....alates parandamata töödest kuni Archimedesele esitamata aruande, tegemata tunnikonspektide jms-ga. Homme on üüberkummaline päev - ainult 9. klassi tunnid. Kui kaardimängus ainult üks mast käes, siis võis nõuda uuesti segamist. Huvitav, kas see tunniplaaniga ka kehtib?

Ma peaks ütlema, et miskipärast on selline tunne nagu oleks kohe teinud midagi. Aga kahtlus on ikka, et kas ma olen selle kirjutamisega nüüd liiale läinud ja edevaks hakanud? Jalad on jälle nii valusad - täna tundsin seda treppide mööda sibamisel taas. 

Kiviõli 1. Keskkooli visioonist ja missioonist

Kuulun põlvkonda, kes pärineb 20. sajandi II poolest ja õpetan noori, kes lähevad pensionile 21. sajandi II poolel – kokku annab see meie praeguses ajas üüratu pikana tunduvad 100 aastat. Ajaloolasena tean, et nii pikka aega ette ennustada on ilmvõimatu, eriti kiiresti muutuva tehnoloogia ajastu mätta otsast. Õpetajana tunnen vastutust, sest minu kujundada on hoiakud, arusaamad ja toimetulek, millest minu klassis istuvate noorte elud sõltuma hakkavad. See on kohati nii suur vastutus, et kipub õlad maadligi vajutama.

Kiviõli 1. Keskkool on oma ideaaliks võtnud ilusa inimese kasvatamise. Meie jaoks on väärtus selles, kui noor mõistab sellesse sõnapaari  kätketud sügavamat mõtet – inimene ei ole mitte kuhi teadmisi, inimene on see, kes oskab leida oma eluks vajalikud vastused enda seest, suhelda kaaslastega, lahtiste silmadega maailmas ringi vaadates, katsetada ja kaaluda. Hinded ja klassipäevikud stuudiumis on koolielu nähtav osa. Seda on lihtne mõõta – mitu A, B, C-d ja mis on keskmine. Mis need teadmised nende tähtede taga väärt on, oskavad eriti hästi arvata kõik, kes pidanud kunagi sooritama teste, kontrolltöid või eksameid NSV Liidu ajaloost. Mõned väärtuslikumad tähed (nagu A) võivad küll avada uksi, kuid see, kuidas nendest A-dest vormida õnn, harmoonia, ilu, elurõõm, sära ja rahulolu, seda tähed enamasti ei seleta. Ei seletanud ka minu eksamihinded. See tuleb inimesel endal ära mõistatada. Meie kooli eksamitulemused (see nähtav osa) ei ole Eesti kümne parima kooli tasemel. Innove tulemuste mõõtjad (põhikooli lõpueksamid, gümnaasiumi lõpueksamid) väidavad, et me oleme kooskõlas nende poolt mõõdetavate tulemustega st põhikooli lõpetavad õpilased saavad objektiivset tagasisidet, käivad erinevates huviringides rohkem kui keskmised Eesti lapsed, saavad kohtuda põnevate inimestega (vt stuudiumi külaliste nimekirja), teha koostööd erinevate partneritega (projektid koolis), oma oma eluga koolis rahul 5 palli skaalal 3,4 punkti  ning vähemalt pooled lõpetajatest valivad edasi gümnaasiumiks oma kooli.  Gümnaasiumi panus noorte ellu hinnetena on ootuspärane ( ei saanud gümnasistist Nobeli preemia laureaati), aga nad õppisid kartmata eksida (valikkursused on arvestatud/mittearvestatud), ei kogenud kiusamist (rahulolu küsitlus), said ise otsustada ja vastutada (enesehinnangud, tagasiside, kujundav hindamine) ning mõistnud, et teadmised on vahendid muutmaks oma elu just selliseks nagu ise tahad. Mis jääb sellest nähtavast alles siis kui nad pensionile lähevad. Oh jah, näidata lastelastele oma A-dega tunnistust on kahtlemata uhke, aga pean tunnistama, et mu lapselapsi huvitavad need numbrid minu tunnistusel vähe. Hiiri, kes mu kooliasjade kastis paberist pesa tegid, huvitas rohkem.

Nähtamatu on sügavamal. See ei paista silma kui silm vilunud ei ole. Nähtamatu on nagu Tootsi piimaga kirjutatud kiri.  Peidetu saab nähtavaks klassiüritustel, soovis koos pingutada, lahedas läbisaamises, ainult siseringile arusaadavates naljades, õnnestunud projektipäevades, selles, kui laps tahab kooli tulla ja on kurb, et tuleb vaheaeg. Uskumatu, aga tõsi, ma olen seda lauset kuulnud. See nähtamatu on siis kui emadepäeva kontserdil saal on rahvamajas täis ja vanemad üksteise võidu nutitelefonidest püüavad oma rahvariides lapsi jäädvustada. See on juubelilaulupeo rongkäigus külg külje kõrval sammuvate jalgade astumises. See on sportlaste tunnustuseks tehtavas aplausis ja selle nääpsukese posis selges hääles: „Mina võitsin ka esimese kolmanda koha!“. See on oskuses esitleda oma kooli külalistele Hollandist, Myanmarist või Suurbritanniast isegi kui A-d ei ole ja mõni sõna tuleb žestiga asendada. See on teadmine, et ma pean võtma jõulukontserdile paki taskurätte kaasa, sest mõni laul võtab silmast vee välja. See on põnevus, mis valdab mind igal gümnaasiumi jõulupeol, kus kaunistused loovad erilist meeleolu ja suudetakse isegi räplaulud jõuluseks teha. Leida üles iga noore kirg ja lasta sel särada – see on kunst, mida meie õpetajate punt ülemaks peab kui A-de treenimist. Vilistlasõhtud (üks on just tulemas just 1. veebruari paiku) panevad õitsema kooliaegse sõpruse, näitavad mõistmise olulisust, toovad  kokku inimesed, kes peavad küünarnukitunnet tähtsaks. Kinnitavad kooliajal külvatud seemnete idanemist.

Ma ei usu, et vanaisa mu ainetundides õpitud teadmistest Euroopa Liidu rajamise kohta aastal 2070 lapselapsi hoides põnevaid lugusid räägib.  Pigem on need lood sellest, mida tema kooli ajal tegi, kuidas õppis ja missuguseid naljakaid lugusid juhtus kui kaaslastega matkapäeva kanuudega sõitma mindi. Millist tööd see vanaisa teeb, ei oska mina täna ennustada. Aga ma tean täpselt, et ta oskust vastutada elu eest on korduvalt proovile pandud ja kriitilise mõtlemise oskust, tähelepaneliku kuulamise oskust, õppimise kunsti ning loogilist mõtlemist samuti. Võib- olla tuleb papale meelde kooli ajal tüütuna tundunud lause töölehelt: „Mida ma tänases tunnis õppisin“ ja siis ta räägib oma järeltulijale kummalisest ajast, mil kirjutati veel paberi peale. Või jutustab lugusid autost, mida ta ise juhtima pidi ning näitab käega, kuidas ta rooli keeras ja käike vahetas? Eriti hea mäluga vanaisa võib koguni meelde tuletada, et kuidas nad kooli ajal aulas Sass Henno juttu kuulasid. Kes teab?

Kool on oma toimimises mitmekihiline nagu sibul – pealmine kiht paistab hästi välja ja kui sibul on mullane, just maast võetud, siis teeb käedki mustaks. Aga kui ta kuivab, siis pudeneb muld ja ainult ehk peent tolmu võin pärast hulga sibulate kotti ladumist oma kätelt leida.  On neid, kes seda köögivilja jumaldavad ja neid, kes teda vihkavad. Kui teda lõigata, siis ajab nutma. Kui küsida lapselt, siis enamasti sibul ei maitse.  Aja jooksul maitsemeeled muutuvad ning kilu/heeringavõileivast muna ja sibulaga saab klassika. Vähe on soolaseid toite, kuhu see mugul ei passi ning imelistest omadustest rahvameditsiinis ma ei hakka pajatamagi. Kool püsib niikaua kui ühiskonna aluseks on koostöö ja inimkond pole kaotanud usku ideesse, et õppides ilusaks inimeseks olemist loome parema maailma.

Millest selline jutt? Tiina Kilumets luges Kiviõli 1. Keskkooli sisehindamise aruannet ja hakkas mõtlema.

Tiina Kilumets, õpetaja

Jõuluaeg

Pidulik ja toimekas päev on jõudnud kuhugi öösse. Need pühad teevad mind alati veidi nukraks ja melanhoolseks, kipud vaatama ja tagasi vaatama, leiad üles oma eelmise aasta lubadused ja pead tõdema, et enamil on pehmelt väljendudes sumbunud mugavuse sohu. Ja siis kogu see aasta taak, mis vajub jõuluajal su kaela nagu oleksid ainusüüdlane kliima soojenemises, tohutus toidu raiskamises, liha söömises, kuuse kojutoomises, elektrienergia kasutamises, annetuste vähesuses, vähihaigete surmas, maailmas valitsevas ebaõigluses, lapstööjõu kasutamises, nutisõltuvuse levikus, lolluse ja nõmeduse õitsengus planeedil maa , aidsi levikus, kingituste tegemises, metsade mahavõtmises, Pariisi Jumalaema kiriku põlemises, Helme suupruukimises ning räigetes väljendites, ülemäärases tarbimises, lendamise tõttu tekkivas saastes, Lüganuse vallavalitsuse mannetuses, roolijoodikute sõitudes, kuidagi jäljetult kaduvate inimeste saatuses, ilutulestiku müras, õhku lennutatavate laternate ja õhupallide keskkonnakahjulikkuses, sudu tekkes, mikroplasti levikus, killerkottide kasutamises jne. Kõige lõppu siis see inimkonna pärispatt, mis küll Kristuse poolt ristil lunastati, aga mine tea---äkki ikka olen selles ka veel süüdi.
Peaks kohe proovima, et kas ikka tuleb 101 süüasja kokku.
Ja ometigi on küllalt ka neid asju, mille eest tänulik olla.

1. Et mu laste ja lastelastega on kõik korras;
2. et mu ema tatsab ja toimetab;
3. et mul on kodu ja kodukatus;
4. et ma olen oluline oma sõpradele ja kolleegidele;
5. et mul on iga päev laual toit;
6. et ma saan silmaallikast puhast vett;
7. et ma ainult nohisen ja muud hullu pole;
8. et mu tuba on soe;
9. et mu kassid ja koer pakuvad helgeid hetki;
10. et ma oskan lugeda, kirjutada ja matemaatikat;
11. et ma saan siia kribada;
12. et ma olen saanud sõbraks hobumaailma ja Pegasusega ja siis veel Michelli käelakkumine (nagu koer :);
13. et ma julgen ujumas käia ka talvel;
14. et mu raamaturiiulis on rohkesti lugemisvara;
15. et mul on külmkapist võtta ploome ja mustikaid ja kukeseeni;
16. et ma jaksan imestada ja kaasa tunda, et jagub kannatust ning mõistmist;
17. et ma olen sel aastal käinud Itaalias ja Türgis ja Kreekas ja Portugalis ja Rumeenias ja Rootsis ja Georgias ja Venemaal;
18. et mul on olnud vanaema kartuli-kruubipuder ja vanaisa õpetused (a la ole sa nii hää pini kui tahad, pealt Tartut olet õks koir ehk mõtsan karda inemest, mitte looma ja et umma tüü ja võõra söögiga võid ennast är ka tappa);
19. et mul on asju rohkem kui ma vajan;
20. et mul on auto, millega metsa sõita ning nina, mis aitab leida üles marja- ja seenekohad;
21. et on suvi ja sügis ja talv ja kevad;
22. et vanaema Salme on terve;
23. et ma jaksan ülekohtu vastu veel võidelda;
24. et mul on töö, mis mulle meeldib ja kolleegid, kellega koos toimetada;
25. et mul on ikka kolleegidega hullult vedanud :)  ja ka need, kes on oma teed edasi otsima läinud, on ikka põnevad tegelased olnud ;
26. et kui õpid, siis hakkab miskit veel külge;
27. et mõni pilt fotokaga tuleb ikka hästi välja ka;
28. et kunstinäitused kütkestavad ja silm ilu kõrval ka mõtet jaksab otsida;
29. et mu toas särab jõulupuu ja kaminas praksuvad puud;
30. et Jõuluvana tõi kontserdi piletid Joala 70;
31. et mul on Mäetaguse Spa kinkekaart ootamas;
32. et ma saan Marje auks süüdata küünla ja meenutada kõiki neid ühiseid hetki;
33. et ma saan juubelit Madriidis tähistada;
34. et mul on andekad ja teravad õpilased;
35. et mul ei ole kunagi igav;
36. et inimesed on üldiselt toredad ja head;
37. et nii palju siin maailmas on veel õppida;
38. et pensioniiga veel eest ära ei jookse;
39. et laps oskab juba päris hästi ratsutada;
40. et üksindus ei piina;
41. et ma olen nagu vanaema kunagi - panen oma lastele kaasa süüa ja kommi ;
42. et ma elan Eestis - ses väikeses ja rohelises riigis;
43. et mu parimad kõned on veel kirjutamata;
44. et internet töötab ja läpakas ka :);
45. et tekstides on vaikus sees ja mitte ainult tekstides, ka merelaines ja tuulemühas ja liivatormis ja päikesetõusus;
46. et mul on töö, mis annab pause hinge harimiseks:
47. et saab mängida koos kaarte (lehma);
48. et on emotsioonid ja tunded;
49. et on kurbust ja rõõmu
50. et oled elus.

Vaatan uuesti üle viimast päeva ülevaadatava Marju Lepajõe dokfilmi.

Omaenda tegemisest teadis seda, kes ütles:

"Ja ma pühendasin oma südame tarkuse mõistmisele, ka meeletuse ja sõgeduse mõistmisele: ma mõistsin, et ka see oli vaimunärimine. Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi ja kes lisab teadmisi, see lisab valu."

Innocentius III, Inimolu viletsusest.

Pöördu tagasi iseendasse ja vaata! Ja kui sa ei näe ennast veel ilusana, siis justkui skulptor tehes kuju, mis peab ilus olema, raiub midagi ära, tasandab midagi, teeb midagi siledaks, midagi puhtaks, kuni on kujule andnud ilusa välimuse, nõnda ka sina raiu ära, mis on ülearu, ja tee sirgeks, mis on kõver. Puhasta pime ja tee säravaks ja ära jäta " tööd oma kuju kallal", kuni välgatab sulle vooruse jumalik sära, kuni näed "mõõdukust pühal istmel troonimas" --- oled tervenisti üks tõeline valgus.

Plotinos , ILUST

Seetõttu on õige öelda, et kui hing saab ilusaks ja heaks, on see Jumala sarnaseks muutumine, sest ilu ja oleva üks pool tuleb sealt. Või pigem, olev on ilu ja teine (sellest erinev) olemisviis - inetus.

See inetus ongi algne pahe.

Nii nagu vastupidiselt - hea ja ilus on üks ja seesama, või hüve ja ilu. Niisiis tuleb head ja ilusat ning inetut ja halba otsida ühesugusel viisil. Ja ilu, mis on ka hüve, tuleb panna esimeseks.

Plotinos, Ilust

Tahad olla päeva õnnelik, joo end purju, 

tahad olla aasta õnnelik, siis võta naine,

tahad olla elu aeg õnnelik, raja omale aed.

+ Ja kusagil on üks aed, seal kasvab taimele nimega Scientia. Tema õied, mida kutsutakse Theoria´ks, on uhked ja ta lõhn hõrk. Kuid värvide sära pimestab silmad ja imeliselt magus lõhn nõrgestab mõne aja möödudes aju. Seevastu vili, mille nimi on Praxis, on taeva magus and, kosutab närbunut, aitab üles lootusekaotanu, kuivatab pisarad sellel, kes heidab meelt, ja kogub seemneid uute õite ja viljade jaoks, kogub seemnekorvi igihaljaste mõtete jaoks ümbritseva maailma tänulikus südames. On palju aednikke, kes leiavad end ootamas imetaime, aga üks näeb ainult õisi, teine ainult vilju, harva õnnestub nii nagu peaks. Sa oota õisi, mu poeg, aga lase neil jõuda viljadeni!

Faehlmann

Tarkus - mõtlemine, mis pöörab ära madalast ja juhib hinge selle juurde, mis on ülal. Puhastatud hing saab ideeks, logoseks, täiesti kehatuks, vaimseks, kuuludes tervenisti jumaliku juurde, kust voolab ilu allikas ja kõik, mis on temaga suguluses. Edasi, hing, mis on juhatatud vaimu juurde, on veel ilusam. Vaim ja vaimust pärinev on ilu tema jaoks, kodune ja mitte võõras, sest ainult seal on hing olevalt omaette. 

Plotinos, Ilust

verivorst 2019

Kõik on muutunud - pole Marjet, kruubid on nad toppinud 800g pakkidesse, ilm on sombune ja soe (1-4 kraadi sooja), lumehaisugi ei ole (kui kunstlumi tuhamäel välja arvata).
Niisiis :
kruubid 6x800 g ja veel 1 kg
Verd  - pidi olema 5 l, millest üks pudel läks Teelele. Et siis u 2,5 liitrit peaks meil ka olema
Soolikaid 6 pakki - 6x 150 m
sibul
liha (pekk)
küüslauk
maitseained
ja ongi kogu kunst. Kulu oli siis pere peale u 5 euri. Ja puid ei arvesta.
Kruubid keema ja siis isand Müüri kasuka alla hauduma umbes ööpäevaks.
Ja siis helistas Salme, et Teele pole haiglast lapsega koju saanud ja nende vorstitegu jäi ära... nagu miski needus on sellel tegevusel peal. Ise ka närveerid, et kas ikka haudub ära või siis jäävad kruubid tooreks ja asi kisub pekki minema.

Polnud viga - puder oli haudunud - vett oleks võinud ehk olla pool liitrit vähem, aga võis ka nii olla. selle aasta osalised: Tiina ja Liispet, Riina ja Helve, Airi ja sutsu hiljem liitunud Ülle, Pille (beebiga kõhus) ja Ille. Tööd jagus umbes kaheks tunniks, selg sai valusaks, aga ära ei tapnud. Piletid olid sellised kihisevas šampuse moodi kaks, siis veinikanister 3 l  - üks, ja selget haljast hundijalavett lisaks. Ja laud - juustu ja viinamarja, pasteeti ja leiba, vahukooretorti...

Pillel oli see esimene kord toimetada ja ta tegi läbi tõelise karjääri - nöörilõikajast kuni toppijani välja.  Tiina toimetas koos Airiga selle masina kallal, lehtritega toppisid Ülle, ja Ille, Pille , Riina lidistas sooltega, ja vahetusest joosti siis nööri lõikama, sest niidikera, mida ma teadsin kapis olevat , oli minema veerenud. Jahtuma sai vorstid panna õue, jooksid Ülle ja Riina, Helve oli keedutiimis. Ja niuhti need vorstid valmis said.
Mis juhtus.. suurt midagi ei juhtunud.. Ille puistas pipart nii, et kõik aevastasid ja köhisid ning isegi kui ta püüdis seda toimingut tasakesi teha, lendasid ebemed ninasse ja panid aevastama.
Ahjus läksid vorstid laiali, aga maitsesid head - koos soolapekiga, mis natuke krõbedaks praadis ja meeldivalt rasvastele vorstidele omakorda rasvakihi alla tekitas. Liha oli parajalt palju. Rasva oli rohkeste. Sooled ei tahtnud näppude vahel püsida.
Hoidsime suud kinni ja ei julgenud kiita, et vorstid katki ei läheks ja ei läinud ka.
Vorstid said head - Juku ainult vingus, et naistepuna olla vähe. Ega me seda naiste puna sinna palju pannud jah, see puha meie palgetel punas. Airi , tubli inimene, pesi saunas potidki suuremast sodist puhtaks, eks ma saunapäeval kuritarvitan sooja vett, siis saab päris puhtaks.
Soolikaid kulus umbes kolm pakki, nii et võin teha kartulivorsti, et küll saaks.

Ja udune päev saigi õhtuks, pühad võivad tulla. Ok, natuke oleks ikka koristada ka vaja.

Jõuluimetus

Kui palju mahub ühte toimekasse päeva. Tööd ja suhtlemist, siblimist ja sebimist, kohtumisi ja mõtete jagamisi, sündmuseid ja hetki.Olid tunnid, oli jõulupidu, oli õpetajate delegatsiooni kohtumine vallajuhtidega. Meedia peauudis oli muidugi Ihastes juhtunud tuleõnnetus, kus elu kaotas perekond - ema, isa ja KOLM last.
Ja ilm oli ka selline kõle ning lõikav, teed olid hullult libedad ning ilma kinnasteta ikka väljas olla ei tahtnud. Samas ronis aeglaselt taevasse täiskuu, silmapiir karjääris pakkus värvidemängu ikka punasest järjest oranžimaks ja siis juba neelas pimedus ka viimase heleda triibu. Karjääris oli veele tekkinud õhuke kirmetis, selle all olev vesi suutis jääkihti veel virvendama panna, kuid läbi enam ei murdnud. Spike (mu peni) otsustas haukuda pimeduses mustendava teadetetahvli peale. Ja kui julgust kogus, siis läks lähemale ning tõstis jalga selle postide peale.
Poliitikast ei oska nii palju kirjutada, aga vot jõulupidu.
Olen neid ikka vaatamas käinud, sest laps laulab kooris ja kuidas muidu lapsevanemana talle silma vaadata. See on selline heldimuse ja härduse hetk, kaks korda läksid silmad märjaks kui Mirtel laulis ja räägiti andeksandmisest ja headusest. See on see oluline. Vaadata oma õpilaste andekust siira heameelega, plaksutad akaasa tantsulastele, kes hoogsalt laval ringis trallisid. Mis siis kui läks segamini, kes partnerina pärast keerutust su ees pidi seisma.. Need ühesuguste patsikestega ja identsetes mütsides tegelased lähevadki vahel ähmiga segamini. Aga siis parandad vea ja jätkad järgmisest taktist. Või need neiud oma pikkades triibuseelikutes sirge rühi ja uhke peahoiakuga. Kas polnud suursugune vaatepilt? Laulud toovad siiani väikese värina hinge - Hedi ja Mirtel ja see väike tüdruk, kelle nimi on ununenud. Põmmutajate hoogne rütm ja esitus, kus pole vahet - oled sa õpetaja või õpilane, kokku tuli ansambel, mis väga hästi kõlas. Rütm ja Christoferi natuke laialivalguv tekst andsid kokku põneva koosluse. Noored muusikud Jaanuse juhendamisel lõid varbaga takti, et sünkroonis püsida, Adeele kipsis käsi ja püüdlik rütmipilli harmoonia, pinges näod viitasid tõsisele pingutamisele. Veel ei ole ehk viiul ja lõõts nii käpas, et oleks saanud esinemist nautida, aga seda tähtsam oli võimalus esineda.

Adeele oli ka sedameelt, et "endise" direktori kõrvale istudes sai kõrvaldatud viga, et siiani on ainult kaks sõna räägitud ja juttu voolas koolist ja elust ning suur inimene kuulas.
Ma ütleks, et Johanna Maria balletisoolo ja väikeste päkapikkude jõulumuusika saatel antud valgusetendus tekitasid ebamaise tunde, et mis kinnitas valguse võitu. Ei olnud vaja suurt tänamist sinna otsa - hoidke üksteist sõnumist piisas.

Ostsin täna Mangi horoskoobi. Tahaks ju millessegi heasse ka uskuda ja horoskoop üldiselt pakub igasugu selliseid emotsioone. Niisiis  - hakkan elu üle järele mõtlema, sest elu ei lähe helgemas suunas, vaid inetumas. Peas keerlevad mõtted - kust see Mang nii täpselt teadis, et mis meil siin on... et tuleb rinda pista halbade ideedega ja mõtiskleda maailma üle, et oma telg tagasi saada. Mariliisil oli räägitud koguni oma valijaskonna tekkimisest ja Jupiteri mõjust liidriks olemisele.

No ütleme, et läbirääkimised läksid nagu ikka. Sikkudena seisavad mõlemad pooled oma nõudmiste eest ja taganeda ei saa. Meie tahame tagasi direktorit, vallavalitsus käiab poliitilise ärakasutamise juttu ning retoorikasse on ilmunud sõna "ajupesu". Viimane ajupesu juhtum meenub sinisest äratusest, aga veel enne Kemal Atatürgi sünnipäevale pühendatud pidustustest Türgis Adanas. Vot see oli pesu, mis pesu nime vääris. Aga oskus sõnade jõudu tunnetada tuleb ka tasapisi. Hirmutamine ja hirm, et kooli julgeksid tulla tööle õpetajad, kes ei ole Heidiga sama meelt... jne. Ma sain terve tahvlitäie näiteid, kuidas toimib propaganda, mis on mõjutamine, mis on neutraalsed sõnad ja mis mitte. Õpin kuni elan.

Mõned naljad ka: Aili rääkis oma õpetajana kodukülastamise kogemustest - et kuna vanemad armastasid hoolega aknal vahti pidad, siis hiilis õpetaja mööda seinaääri külastamist vajava pere elukoha poole ja kella helistades valetas, et on kirjakandja. Muidu poleks lahti tehtud. Aga pettusega sisse pääsenult sai vanematega ikka kontakti. Või siis kui ta lapsevanemale kurtis muret, et laps ei tee vahet oma ja võõra vahel, siis vanema reageering oli: "Ma ju rääkisin Sulle... Mida Lenin ütles? Õppida, õppida, õppida."

Lisaks veel need uuemad lood sellest, et koolis keelatakse ära pähklite söömine, sest need olla oravate toit.
JA siis et HITO vorm on kollane ja sinine, uute tuulte puhudes on see tunnistatud propagandaks ja treener võib saada süüdistuse ajupesus.
Et huvitav, millised jõulupakid on vallavalitsus tellinud - kas Pirge peab nüüd keldris istudes oravakese kommid sealt kõik välja korjama?

Hambad on meil igatahes sama teravad kui oravatel. Ja miski metskitsede söötmise jutt ikka ka.

Pael, ei võtnud eile kaasa kaamerat ega telefoni, nüüd pole jõukontserdist pilti kuskilt võtta. Nii juhtub, kui ise ära ei tee :).

Direktorist, koolist ja haridusest

Ma töötan selles koolis alates aastast 1997. Enne töötasin nö kohakaaslasena ( või siis osalise koormusega gümnaasiumiastme õpetajana). Nii et oma 25 aastat selles koolis, mis on rohkem kui küll, et hinnata kooli arengut. Kui me taasiseseisvaks saime, siis oli ajalugu ja ühiskonnaõpetus midagi sellist, mille väärtuslikkuses keegi ei kahelnud. Vahepealsed haridusreformid on kohustuslike tundide hulka ajaloos vähendanud, pakutakse valikuid. Ühiskonnaõpetuse osa on jäänud samaks – kaks 35-tunnist kursust kolmeaastase gümnaasiumiosa jooksul. Mis on aga muutunud põhjalikult, on arusaam sellest, mis teeb ühest koolist õppimise koha ja hea kooli. Lisaks õpetajate valmisolekule muutusteks, on õpetajatel alati vaja juhtkonna (direktsiooni) toetust, et muutustega alustada, organisatsiooni arendada ja uusi lahendusi otsida. On oluline erinevus, kas pead minema juhi käest luba küsima või saad olla kindel, et sinu kogemust õpetamisel ja õppimise korraldamisel usaldatakse ning saad ise otsustada.

Mugavustsoonist välja – õppimine toimub siis, kui sul on vaja pingutada ja on turvaliselt ebamugav. Kiviõli 1. Keskkool on koht, kus mugavalt hakkama ei saa. Ei ole võimalik teha tunnikonspekte, mis kestaksid aastakümneid ja ükski kooliaasta ei sarnane teisega isegi mitte 30%. Klassid on erinevad, tegevused koolis, millega õppetööd siduda (lõimida), on erinevad, aasta jooksul pakutavad võimalused varieeruvad, projektid ning ideed – kõik see teeb igast aastast ainulaadse õppimiskogemuse isegi kui õppeprogramm on sama. Ehk siis – kui ükskord ei ole õnnestunud, siis on vaja muuta tingimusi, sisu, viise, kuidas õpitakse ning edasi katsetada. Just katsetada, sest valmis retsepti, kuidas miskit noorte poolt õpitakse ainuõigel viisil, pole olemas. Hakkas peale aktiivõppemeetoditest, siis tuli kursus „Õppides loon end“, siis valikud ja lõimimised, LAK õpe, projektõpe, kogukonna kaasamine, ülekoolilised ühisprojektid,  katsetamised ja koostöö. Usun, et kui oma aastatega kogunenud kalendermärkmikud uuesti läbi lehitsen, siis saan ikka hulga pikema loetelus. Aga see kõik näitab seda intensiivsust, millega me oleme oma parima äranägemise järgi ehitanud kooli, kus õppimine peaks olema areng ja maailma avastamine, kus ei ole teooria ja praktika lahus, vaid kus need täiendavad ja pakuvad võimalusi kõigile noortele. Sest meie klassis on neid, kes saavad üliedukalt ja mängeldes hakkama riikliku programmiga, on keelekümblejaid, keskkooli klassides 60-40 õppijaid, on neid, kes vajavad lükkamist, tõmbamist ja tirimistki, et kohustuslik põhiharidus kätte saada. Ühesõnaga, me oleme tavaline piirkonna kool, kus õpivad väga erineva taustaga ning võimetega õpilased. See kõik vajab koordineerimist – õppetoolid, õpikogukonnad, kovisioonid, Belbini meeskonnarollid, mentorprogrammi katsetamine, 360 tagasiside jne. Need on vaid mõned näited sellest, mis kooli arengut on kujundanud. Oleme unistanud ja oma unistused seadnud kooli seinale ajateljena. Võimsalt unistasime, õpisaartest kooli aias kuni gekoni triiphoones, et troopika elu õpetada. Kõik unistused ei täitu, kuid unistades loome tulevikku. Just nii hakkab tööle mõte, mis edasi viib uute tähisteni. Ja visiooniga direktor on kasvanud meiega koos – uute tähisteni, uute arusaamadeni otsimaks hariduse seda tuuma, mis peaks andma meie noortele 21. sajandil oskused hakkama saada infotehnoloogiaga üleküllastatud keskkonnas. Ja see ei saagi olla mugav protsess, see otsimine, leiutamine ja katsetamine. Parandamine ja taas hakkamine.

Poliitika koolis. Olen õpetajana pidanud aktiivset kaasalöömist väärtuseks ning usun, et kõige paremini tuleb tõde välja väideldes, argumenteerimisoskus areneb asjatundjaid kuulates ja ise väiteid sõnastades, et kui on võimalik võrrelda erinevaid sõnumeid, siis on noorel valijal lihtsam teha õige valik- Valik lähtuvalt oma maailmavaatest ja arusaamadest. Alates 2013. aastast olen korraldanud neid debatte, 2017 jäi viimaseks (osalejad ka needsamad praegusest vallajuhid ja volikogu liikmed). Sest olukord oli muutunud skisofreeniliseks – õppimise asemel luuras igast nurgast mõjutamine ning tundus, et usku tarkadesse valikutesse ei usuta. Valimisaastatel on nii ikka poliitikud erinevatest erakondadest meie kooli kutsutud, nad on saanud oma seisukohti tutvustada, rääkida oma ideedest, noored õppinud küsimusi esitama, kokkuvõtteid kirjutama ja terasid sõkaldest eristama. 2015 Riigikogu valimistel olin eriti uhke, sest saime kokku kõikide erakondade esinumbrid (va Sotsiaaldemokraadid, kus esines Allik) – olid Toom, Samost, Allik, Boroditš…. Igavesti uhke seltskond, keda kuulata ja kelle seisukohti võrrelda. Miks see siis õppimine ei ole?? Noored kujundasid plakatid, kutsusid kaaslasi üles, uksed olid avatud kogukonnale – tasakaalustatud tegevus ju. Isegi moderaator polnud kohalik ja seega ei saa üritust kallutatuks pidada.

Muidugi on käinud ka üksikult poliitikuid – Urmas Paet ja Yana Toom, Kaja Kallas, Tunne-Väldo Kelam, Piret Hartmann, Jevgeni Ossinovski ja Kersti Kaljulaid, aga siis on teemad olnud kindlalt piiritletud, see pole ajupesu kui Euroopa Parlamendi saadik oma tööst räägib või kui räägitakse valimiste rollist demokraatia arengus või hoopis lõimumisest Eestis või välispoliitikast. Sellest uhkest nimistust ei süüdistatud küll kedagi, aga see on esitatud seetõttu, et võtta maha süüdistus ühe erakonna eelistamises. Õppekava lausa kirjutab ju ette, et noortele tuleb õpetada vastutustundlike valikute tegemist, oskust pidada dialoogi, respekti poliitiliste vastaste suhtes, kodanikuidentiteedi kujundamist, oskust eristada emotsionaalseid ja poliitiliselt kallutatud otsuseid tõest jne. Lugege ise kui ei usu. Mil moel ma õpetajana peaksin siis teemale lähenema? Teooria? Loeme ajalehti? Otse kuulates saavad mu noored rohkem – alates eesti keele harjutamisest kuni sõnavarani, mida riigimehed (loe: poliitikud) kasutavad.

Ettevõtlik kool on omaette teema. Alustasime koos Heidiga 2006, minust sai koordinaator ja see tähendas, et ses uues olukorras oli juht mulle toeks. Tegin vigu – ei osanud kiita (ega korralik eestlane pigem kritiseerib kui tunnustab), oma ideede selgitamisega jäin jänni, mõni aruanne jäi õigeks ajaks esitamata… Ühesõnaga on vaks vahet, kas oled õpetajana klassi ees või siis koordineerid projektitegevust kolleegide vahel. See, et mul lubati õppida, kukkuda ja end püsti ajada, areneda arusaamiseni, et praktilise tegevuse käigus õpib vähem, aga õpib hästi, on teinud must selle õpetaja, kes ma praegu olen. Õppisin ära inglise keele, olen mässanud rahvusvaheliste projektidega, käinud töövarjuks nii omas riigis kui ka välismaal, oskan näha suurt pilti, võtta vastu väljakutseid, julgustada oma kolleege ja õpilasi. Ja kui mu klassi noor küsib, et õpetaja, kas te ikka olete edasi meie klassijuhataja – suuremat kiitust ei ole. Aga areng ei tule käsu ehk keelu peale, areng tuleb inspireerimise peale. Need koostöised tegevused, kus fantaasia lendama hakkab, kus tekib see müstiline sünergia ja keegi ütleb: „Aga teeme ära!“ Koolirõõm – nii nimetasid Eda Heinla ja Tiiu Kuurme seda. Ja see tuleb siis, kui su seljatagune on kindel, sa oled võrdväärne osa kollektiivist, mis toetab sind ka siis, kui sa eksid. Uhke oli Riias Junior Acievement Europe auhinda vastu võtta ja uhke on kuldtaseme kool olla.

Ja nüüd see  -„ Otsus on tehtud, sellega peame edasi elama.“ Meie visioon on kasvatada ilusat inimest – see tähendab, et elu ei alga siis, kui kool lõpetatud. Kool on osa elust – oskus koostööd teha, oskus märgata ja aidata, oskus kuulata ja omi seisukohti selgitada, väärtustada eneseteostust ja pingutust, õigus kasvada ja areneda kõlbeliseks kogukonna liikmeks. Hetkel ei oska ma muud öelda, kui et võim on käitunud kõiki neid oskuseid eirates, mida me peame 21. sajandi oskusteks (kommunikatsioon, koostöö, kriitiline mõtlemine, loovus). Mul on hea meel tõdeda, et mu üheksandikud teevad  paremini koostööd ning kriitilise mõtlemisega on ka kõik korras ( nad suutsid vallavalitsuse juhi sõnavõtust ja pressiteatest neli vastuolu leida nagu naksti). Nüüd õpime me toime tulemist keerulises olukorras, eetikat, et meemid üle võlli ei läheks, harjutame matemaatikas ruutvõrrandi lahendamist ning annetame oma jõulukingi raha koerte varjupaigale. Kool on osa elust, mu noored õpivad  ja usun, et kui nende lapsed kord kooli lähevad (ja juba Toots ütles, et küll nad ükskord tulevad..), siis on noored valmis õlga alla panema nii koolis toimuvale kui ka kogukonna tegemistes panustama. Teadmised on võim (Fr. Bacon).

Kell on üks läbi ja ma pole suutnud ikka magama jääda

Ma olen Nõuka aegne naine, saanud koolis poliitilise karastuse ja jäänud ellu (nõukogude ideoloogia ja siis see Eesti Vabariigi keelatud lugu läbi vanavanemate lugude ning pööningult leitud kaanteta "Kannatuste aastad" raamatu kaudu), ma tegin ülikoolis ära Nõukogude Liidu partei ajaloo eksamid ja dialektilise materialismi , edasi ei saanud, sest selle kursuse ajaks, mil oleks pidanud teaduslikku kommunismi õppima, olid need õppekavast maha võetud. Seega võib mu ideoloogilises maailmavaates esineda mõningaid auke, aga Lenini teoseid olen lugenud, pioneer ja kommunistlik noor olnud. Ma mõtlesin, et ma olen kõik põrgud läbi käinud, aga näe - partei ja vallavalitsus otsustas veelkord mu hingesoppide ideelisust kontrollida.
Ma ei räägi sellest, et me kartulikoori lubasime süüa iseseisvuse saamiseks, ega sellest, et isamaalised laulud meie põlvkonda härduma panid ning Tartu rahulepingu aastapäeva paiku Nõuka sõdurite ja verekoerte vastas seisime. Ma ei räägi isegi sellest, et maad lastega tahtsime täita. Aga vot haridus oli miskit, mis tegi sust inimese. Õppisid ülikoolis, lugesid tarku raamatuid, mõtlesid, vaidlesid kursakaaslastega soome-ugri rahvaste saatusest... Loll oli loll olla.
Kui mu lapselapsed ükskord kasvavad, siis ma võtan nad enda juurde ja räägin neist kaugetest aegadest. Kirgliselt ja unistavalt, lisan mõned tuhanded ilu jaoks demonstrantide arvule juurde ehk siis kirjeldan hundikoerte hammaste teravust.
Aga mitte sellest ei mõlguta õpetaja öösel mõtteid. Õpetaja mõtleb homsest - mul on kolm ühiskonnaõpetuse tundi, 12 ja 9. klass vaatavad mulle otsa ja ma pean oskama neile seda värki seletada. Püüan siin sättida ritta oma teadmisi ning sain sellise rea: Tammsaare "Tõde ja õigus", siis Dostojevski "Kuritöö ja karistus", siis Austeni "Mõistus ja tunded" ning lõpuks Dante "Põrgu". Ja ma saan aru, et sel teemal läheme ühiskonnaõpetusest kaugele.
Hakkan siis otsast taas heietama. Koolis õpetati mulle matemaatikas loendamist, eesti keele õpetaja nägi vaeva meie treenimisega, et ridade vahelt lugedes kõik terad kokku saaks. Hakkan siis vallavalitsuse pressiteadet matemaatiliselt töötlema. Esiteks see ümbrikulugu aastast 2013, siis see põhjuseta puudumiste ja nänni värk aastast 2017 ja nüüd luba kuuel noorel kokku tulla aastal 2019. See teeb keskmiselt kahe aasta kohta üks rikkumine ja kokku kolm. Sellest keskmise ämbri kolistamise pean tõe ja ajaloolise täpsuse huvides üles tunnistama - olen süüdi. Lubasin paigutada laua, kuhu KÕIK said oma nänni panna saali, mis oli siis debatiga, kus osales 6 erinevat erakonda, samas ruumis. Keelasime lastel reformikate kollaseid õhupalle täis puhuda, isamaa sinimustvageid käepaelu kanda ja kuna oli tõesti mu tunni aeg, siis panin isegi puudujad kirja. Ja mis kõige kuritegelikum, kandsin puudujad päevikusse. Sel ajal oli veel vist paberkandja. Aga pead ei anna. Üles tunnistan. Ausalt. Ja kui juba tunnistamiseks läks, siis olen sotsdem (see, keda kohukeseks kutsutakse - seest olevat roosa). Kuna ma annan ühiskonnaõpetust, siis on vallavõimul võimalik igati kahtlustada minu kallutatust, propagandat ja puudujate märkimisega tegelen ka endiselt. Ning et paturegister Heidi omast lühem ei oleks, siis õpetajate päeval jagasin pastakaid ka. Hea vallavalitsus, arutage minu küsimust ka, ma väga tahaks teada Teie arvamust.  Aga kui nüüd tagasi tulla, siis hää lugeja, katsuge oma isiklikud ämbrid kokku lugeda ja kui see on harvem kui üks kahe aasta kohta, andke teada. Ma kutsun Teid oma tundi jagama lastele kogemusi, kuidas õigesti elada. Enne kooskõlastan vallavalitsusega. Kommunistliku noore ausõna.
Et ma nüüd ei eksiks, siis tsitaat vallavalitsuse pöördumisest.
Koolijuht peab olema inimene, kes on ka reaalselt koolis kohapeal, tegutseb pühendunult ning kohalikust poliitikast segamatult,” selgitab Rauam. 
Hakkasin siis mõtlema. Ma olen läbinud kolmeaastase koolituse "Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujundamiseks". Mul mõtlemine üldiselt käpas. Heidi osales õpilasüritustel, õpetajate toas käis regulaarselt, kohviube tõi masinasse, seega oli usaldusväärne erinevalt ehk mõnest teisest kolleegist. Ostis mu leiba, eriti maitses küll päikesekuivatatud tomatitega. See siuke Itaalia vurhvi, aga juba põhiseadus keelab diskrimineerimise mis tahes alusel, nii et lase olla pealegi. Tegutseb pühendunult toob mu meelde ühise laulukonkursi ja vilistlaste lehed ja koolimaja renoveerimise ning selle, kuidas me arutasime, et kas paberinätsu võib ikka uhiuutele seintele kleepida. Saime oma tahtmise. Kleepisime. Õpilaste töid. Ei pannud reformierakonna plakateid. Isegi õpilaste tööde alla ei pannud. Ei tule kahelt poolt, tuleb ühelt poolt. Ja kui nad nüüd ise ütlevad, et juht peab tegutsema kohalikust poliitikast sõltumatult, siis Heidi nii ju tegigi. Äärmisel juhul sõltus riiklikust hariduspoliitikast ja see juba kohaliku poliitika alla ei käi. Aga vot see Ettevõtlik kool on küll kohalik programm. See on nüüd küll tuline kahju, et ta sellest end mõjutada laskis. Myanmarist ka meelitas inimesed kohale, selline mainekahju vallale, et hakka või nutma. Ja hollandlased istusid mu tunnis ja inglased. Äkki peaks neid ka teavitama, et nad on suure veaga hakkama saanud, muidu nad ei teagi ja siis ... ei jaksa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada.
Ma võiks veel hingamisest ka rääkida. Et siiani olen nina ja suuga hakkama saanud, nüüd tuleb vist lõpused kasvatada ehk läbi küljeribide õppida hingama. On veel üks gaaside väljutamise viis, aga sellest viisakas inimene ei räägi. Ma tahaks viisakas olla. Nii et see uue hingamisega saab keeruline olema. Ma juba ette muretsen, sest eestlane on muretseja rahvas. Ja ma olen küll võrokese ja seto segu, aga ehk ei panda pahaks. Ma opse tuu kiräkiile är. Nii ma või kõnõlda õks ja lugge Umma lehte ka. Kiele omma suuste.
Vallaviletsus taunib laste alates 7- eluaastast poliitilistesse aktsioonidesse kaasamist. Ja see tegi mind ka nõutuks. Meil on kogukonna kool - olid lapsed ja lapsevanemad ja õpetajad ja pensionärid. Kui lastel kõlbab koos õppida ja koolis olla, siis mille nad ei tohi koos väljaspool kooli olla kui vanemad lubasid. Minu üheksandikud vehkisid küll oma lubatähtedega ja ma ei osanud neid kellelegi pakkuda. Ja vähemalt laulmise tunni ning tervisliku väljasolemise osaliseks said nad küll. Ja seda ei olegi nii vähe. Eks nad saa hiljem rääkida oma lastele, et mis meie ajal kõik koolis oli. Umbes nagu mina praegu meenutan Artu vanaisa jutustusi Hispaania kodusõjas osalemisest. Alles kümme aastat hiljem sain teada, et see oli keelatud tegevus ja tegelikult rääkis meile hoopis riigireetur, kes poleks tohtinud oma nina sinna toppida. Nagu Simm või midagi sellist.
No ja nüüd on mu jutt nii pikk, et seda ei viitsi keegi enam lugeda ja mõte on ka ammu kuhugi hajunud. Vanasõna räägib, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast. Ja siis seda ka, et kool kasvatab ainult hobusevargaid.

Ja siis algas lollidemaal suur segadus...

Käsi ei taha tõusta kirjutama, pea on täis imelikke mõtteid. Klass, kus peaks olema õpilasi, on tühi ning mida tund edasi, seda enam hakkab kohale jõudma konflikti tõsidus ja enda jõuetus.
Olen patsutanud õlale ja uskunud sisemuses sellise jõuga, milles minu arvates pidi jaguma kolme rumala otsuse jagu energiat. Olen rääkinud kolleegida ja mõõtnud oma uskumusi, arvasin, et mõistus on see, mis ikka peale jääb, aga selgub, et kui rumalusel on jõud, siis ka see on mäekõrguselt võimas!  Kohaliku poliitika konnatiik pakub oma jõuluetendust.  Jõulurahu? Ma vist hakkan igatsema Savisaare aegu, kui see rahu toimis Nüüd on hundiseaduste aeg ja pole mõtet rääkida rahust. Kogukond on kistud konflikti ja ma nüüd püüan aru saada, et milline roll on minul selles.

Püha Mooses! Ma pean astuma ametiühingusse, et streikima hakata. Ja samas mõistus ütleb, et parim, mida teha, on teha oma tööd - hästi ja kirega, uskuda headusesse ja jõulurahusse, noorte säravatesse silmadesse ja täiskasvanute tasakaalukusse. Pimeduse vägi ja ülbus tegid oma töö, rahva mandaadiks kutsutud jõud keeras kihva meie töö ja nüüd ma ei teagi, mis edasi saab. Kuidas edasi?
Kunagi 1994 tulin poole aasta peal (aprillis 1994) Meieri asemel. Too oli oma tempude ja luusimistega üle piiri läinud ja nii ma siis Kalkuni kõne sain , arglikult mökitasin ja mõtlemisaega palusin. Sain konkreetse vastuse, ei ole siin mõelda midagi. Tulin ja toimetasin. 1997 jäin päriseks. Täiskohaga - kõik tunnid. Sain pingutada ja teha oma parima äranägemise järgi. Ilmselt olin vahel liiga range, võis olla ka erapoolik ehk omaenese kangust täis. Olen õppinud oma vigadest, oskan rohkem kuulata, tähele panna, mõista, et taipamise määr võib olla erinev. Aga see inimesena kasvamine on toonud mu siia, kus ma täna olen. Olen panustanud täiega ja nüüd tõmmatakse vaip jalge alt ära. Pekki.

Tegelikult ma siis nüüd teen pausi ja vahutan pärast edasi. Sellest, kuidas ma lapsi mahitan, et kuidas ma poliitilist propagandat teen ja mis roll õpetajal siis ikka klassi ees on...

No ja nüüd ei oskagi enam kuskilt alustada. Kogu aeg on selline tunne, et äkki peaks end kuidagi ärkvele raputama... aga päris täpselt ei tea, kuidas. 

Mis ma homme lastele ütlen? Kuidas ma olukorda selgitan?