Ma olen Nõuka aegne naine, saanud koolis poliitilise karastuse ja jäänud ellu (nõukogude ideoloogia ja siis see Eesti Vabariigi keelatud lugu läbi vanavanemate lugude ning pööningult leitud kaanteta "Kannatuste aastad" raamatu kaudu), ma tegin ülikoolis ära Nõukogude Liidu partei ajaloo eksamid ja dialektilise materialismi , edasi ei saanud, sest selle kursuse ajaks, mil oleks pidanud teaduslikku kommunismi õppima, olid need õppekavast maha võetud. Seega võib mu ideoloogilises maailmavaates esineda mõningaid auke, aga Lenini teoseid olen lugenud, pioneer ja kommunistlik noor olnud. Ma mõtlesin, et ma olen kõik põrgud läbi käinud, aga näe - partei ja vallavalitsus otsustas veelkord mu hingesoppide ideelisust kontrollida.
Ma ei räägi sellest, et me kartulikoori lubasime süüa iseseisvuse saamiseks, ega sellest, et isamaalised laulud meie põlvkonda härduma panid ning Tartu rahulepingu aastapäeva paiku Nõuka sõdurite ja verekoerte vastas seisime. Ma ei räägi isegi sellest, et maad lastega tahtsime täita. Aga vot haridus oli miskit, mis tegi sust inimese. Õppisid ülikoolis, lugesid tarku raamatuid, mõtlesid, vaidlesid kursakaaslastega soome-ugri rahvaste saatusest... Loll oli loll olla.
Kui mu lapselapsed ükskord kasvavad, siis ma võtan nad enda juurde ja räägin neist kaugetest aegadest. Kirgliselt ja unistavalt, lisan mõned tuhanded ilu jaoks demonstrantide arvule juurde ehk siis kirjeldan hundikoerte hammaste teravust.
Aga mitte sellest ei mõlguta õpetaja öösel mõtteid. Õpetaja mõtleb homsest - mul on kolm ühiskonnaõpetuse tundi, 12 ja 9. klass vaatavad mulle otsa ja ma pean oskama neile seda värki seletada. Püüan siin sättida ritta oma teadmisi ning sain sellise rea: Tammsaare "Tõde ja õigus", siis Dostojevski "Kuritöö ja karistus", siis Austeni "Mõistus ja tunded" ning lõpuks Dante "Põrgu". Ja ma saan aru, et sel teemal läheme ühiskonnaõpetusest kaugele.
Hakkan siis otsast taas heietama. Koolis õpetati mulle matemaatikas loendamist, eesti keele õpetaja nägi vaeva meie treenimisega, et ridade vahelt lugedes kõik terad kokku saaks. Hakkan siis vallavalitsuse pressiteadet matemaatiliselt töötlema. Esiteks see ümbrikulugu aastast 2013, siis see põhjuseta puudumiste ja nänni värk aastast 2017 ja nüüd luba kuuel noorel kokku tulla aastal 2019. See teeb keskmiselt kahe aasta kohta üks rikkumine ja kokku kolm. Sellest keskmise ämbri kolistamise pean tõe ja ajaloolise täpsuse huvides üles tunnistama - olen süüdi. Lubasin paigutada laua, kuhu KÕIK said oma nänni panna saali, mis oli siis debatiga, kus osales 6 erinevat erakonda, samas ruumis. Keelasime lastel reformikate kollaseid õhupalle täis puhuda, isamaa sinimustvageid käepaelu kanda ja kuna oli tõesti mu tunni aeg, siis panin isegi puudujad kirja. Ja mis kõige kuritegelikum, kandsin puudujad päevikusse. Sel ajal oli veel vist paberkandja. Aga pead ei anna. Üles tunnistan. Ausalt. Ja kui juba tunnistamiseks läks, siis olen sotsdem (see, keda kohukeseks kutsutakse - seest olevat roosa). Kuna ma annan ühiskonnaõpetust, siis on vallavõimul võimalik igati kahtlustada minu kallutatust, propagandat ja puudujate märkimisega tegelen ka endiselt. Ning et paturegister Heidi omast lühem ei oleks, siis õpetajate päeval jagasin pastakaid ka. Hea vallavalitsus, arutage minu küsimust ka, ma väga tahaks teada Teie arvamust. Aga kui nüüd tagasi tulla, siis hää lugeja, katsuge oma isiklikud ämbrid kokku lugeda ja kui see on harvem kui üks kahe aasta kohta, andke teada. Ma kutsun Teid oma tundi jagama lastele kogemusi, kuidas õigesti elada. Enne kooskõlastan vallavalitsusega. Kommunistliku noore ausõna.
Et ma nüüd ei eksiks, siis tsitaat vallavalitsuse pöördumisest.
Koolijuht peab olema inimene, kes on ka reaalselt koolis kohapeal, tegutseb pühendunult ning kohalikust poliitikast segamatult,” selgitab Rauam.
Hakkasin siis mõtlema. Ma olen läbinud kolmeaastase koolituse "Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujundamiseks". Mul mõtlemine üldiselt käpas. Heidi osales õpilasüritustel, õpetajate toas käis regulaarselt, kohviube tõi masinasse, seega oli usaldusväärne erinevalt ehk mõnest teisest kolleegist. Ostis mu leiba, eriti maitses küll päikesekuivatatud tomatitega. See siuke Itaalia vurhvi, aga juba põhiseadus keelab diskrimineerimise mis tahes alusel, nii et lase olla pealegi. Tegutseb pühendunult toob mu meelde ühise laulukonkursi ja vilistlaste lehed ja koolimaja renoveerimise ning selle, kuidas me arutasime, et kas paberinätsu võib ikka uhiuutele seintele kleepida. Saime oma tahtmise. Kleepisime. Õpilaste töid. Ei pannud reformierakonna plakateid. Isegi õpilaste tööde alla ei pannud. Ei tule kahelt poolt, tuleb ühelt poolt. Ja kui nad nüüd ise ütlevad, et juht peab tegutsema kohalikust poliitikast sõltumatult, siis Heidi nii ju tegigi. Äärmisel juhul sõltus riiklikust hariduspoliitikast ja see juba kohaliku poliitika alla ei käi. Aga vot see Ettevõtlik kool on küll kohalik programm. See on nüüd küll tuline kahju, et ta sellest end mõjutada laskis. Myanmarist ka meelitas inimesed kohale, selline mainekahju vallale, et hakka või nutma. Ja hollandlased istusid mu tunnis ja inglased. Äkki peaks neid ka teavitama, et nad on suure veaga hakkama saanud, muidu nad ei teagi ja siis ... ei jaksa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada.
Ma võiks veel hingamisest ka rääkida. Et siiani olen nina ja suuga hakkama saanud, nüüd tuleb vist lõpused kasvatada ehk läbi küljeribide õppida hingama. On veel üks gaaside väljutamise viis, aga sellest viisakas inimene ei räägi. Ma tahaks viisakas olla. Nii et see uue hingamisega saab keeruline olema. Ma juba ette muretsen, sest eestlane on muretseja rahvas. Ja ma olen küll võrokese ja seto segu, aga ehk ei panda pahaks. Ma opse tuu kiräkiile är. Nii ma või kõnõlda õks ja lugge Umma lehte ka. Kiele omma suuste.
Vallaviletsus taunib laste alates 7- eluaastast poliitilistesse aktsioonidesse kaasamist. Ja see tegi mind ka nõutuks. Meil on kogukonna kool - olid lapsed ja lapsevanemad ja õpetajad ja pensionärid. Kui lastel kõlbab koos õppida ja koolis olla, siis mille nad ei tohi koos väljaspool kooli olla kui vanemad lubasid. Minu üheksandikud vehkisid küll oma lubatähtedega ja ma ei osanud neid kellelegi pakkuda. Ja vähemalt laulmise tunni ning tervisliku väljasolemise osaliseks said nad küll. Ja seda ei olegi nii vähe. Eks nad saa hiljem rääkida oma lastele, et mis meie ajal kõik koolis oli. Umbes nagu mina praegu meenutan Artu vanaisa jutustusi Hispaania kodusõjas osalemisest. Alles kümme aastat hiljem sain teada, et see oli keelatud tegevus ja tegelikult rääkis meile hoopis riigireetur, kes poleks tohtinud oma nina sinna toppida. Nagu Simm või midagi sellist.
No ja nüüd on mu jutt nii pikk, et seda ei viitsi keegi enam lugeda ja mõte on ka ammu kuhugi hajunud. Vanasõna räägib, et kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast. Ja siis seda ka, et kool kasvatab ainult hobusevargaid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar