Ja siis algas lollidemaal suur segadus...

Käsi ei taha tõusta kirjutama, pea on täis imelikke mõtteid. Klass, kus peaks olema õpilasi, on tühi ning mida tund edasi, seda enam hakkab kohale jõudma konflikti tõsidus ja enda jõuetus.
Olen patsutanud õlale ja uskunud sisemuses sellise jõuga, milles minu arvates pidi jaguma kolme rumala otsuse jagu energiat. Olen rääkinud kolleegida ja mõõtnud oma uskumusi, arvasin, et mõistus on see, mis ikka peale jääb, aga selgub, et kui rumalusel on jõud, siis ka see on mäekõrguselt võimas!  Kohaliku poliitika konnatiik pakub oma jõuluetendust.  Jõulurahu? Ma vist hakkan igatsema Savisaare aegu, kui see rahu toimis Nüüd on hundiseaduste aeg ja pole mõtet rääkida rahust. Kogukond on kistud konflikti ja ma nüüd püüan aru saada, et milline roll on minul selles.

Püha Mooses! Ma pean astuma ametiühingusse, et streikima hakata. Ja samas mõistus ütleb, et parim, mida teha, on teha oma tööd - hästi ja kirega, uskuda headusesse ja jõulurahusse, noorte säravatesse silmadesse ja täiskasvanute tasakaalukusse. Pimeduse vägi ja ülbus tegid oma töö, rahva mandaadiks kutsutud jõud keeras kihva meie töö ja nüüd ma ei teagi, mis edasi saab. Kuidas edasi?
Kunagi 1994 tulin poole aasta peal (aprillis 1994) Meieri asemel. Too oli oma tempude ja luusimistega üle piiri läinud ja nii ma siis Kalkuni kõne sain , arglikult mökitasin ja mõtlemisaega palusin. Sain konkreetse vastuse, ei ole siin mõelda midagi. Tulin ja toimetasin. 1997 jäin päriseks. Täiskohaga - kõik tunnid. Sain pingutada ja teha oma parima äranägemise järgi. Ilmselt olin vahel liiga range, võis olla ka erapoolik ehk omaenese kangust täis. Olen õppinud oma vigadest, oskan rohkem kuulata, tähele panna, mõista, et taipamise määr võib olla erinev. Aga see inimesena kasvamine on toonud mu siia, kus ma täna olen. Olen panustanud täiega ja nüüd tõmmatakse vaip jalge alt ära. Pekki.

Tegelikult ma siis nüüd teen pausi ja vahutan pärast edasi. Sellest, kuidas ma lapsi mahitan, et kuidas ma poliitilist propagandat teen ja mis roll õpetajal siis ikka klassi ees on...

No ja nüüd ei oskagi enam kuskilt alustada. Kogu aeg on selline tunne, et äkki peaks end kuidagi ärkvele raputama... aga päris täpselt ei tea, kuidas. 

Mis ma homme lastele ütlen? Kuidas ma olukorda selgitan?