suplushooaeg on avatud :)

Kuhu kadus september?? Pekkis päev.

Püha Mooses, mul oli selline tunne, et ma septembris ikka olen miskit kribanud, aga selgub, et ei olegi. Oleks lihtne öelda, et puhas laiskus, aga tegelikult on ikka nii, et kuskil on must auk, kuhu kõik see aeg kaob... ja miskid tegevused, mis mitte ei söö, vaid pigem lausa õgivad mu aja. No näiteks tänane päev - kirjade järgi pidi olema mul tunnivaba päev ja nimekirjas oli igasugu tegemisi. Alates nimekirjast ja kuni tundide ettevalmistuseni ning homse teatrietenduse piletite trükkimiseni välja.
Näiteks esmaspäevane kogunemine nagu tavapärane, siis veel maailmakoristuspäeva aktsioon ja sellega seoses tuli üles laadida kolepilt korjatud prügist ning miski hetk peab kokku panema video - u 1 minutit pika.

Koristamiseks pidi olema kaasas kindad - ei olnud kõigil... õpetaja siis laenas isiklikke. Prügi kogumise kotid ja tahe koristada oli ka klassijuhataja pärusmaa - sundida teismelisi tegema miskit, mida ta ei taha, see on hullem kui sunnitöö ise. Ausõna. Aga suutsin kaameraga tabada ka momendi, mil Aleks Mark korraks kummardas. Kokku tegi ta seda umbes täpselt korda kolm. Siis vedasime sodi kooliõuele, kallasime suitsukonid suurde kuhja ja saime u ämbri ehk kaks sodi, millest astume igapäevaselt üle... Lisaks vanadest kottadest, pappkarpidest kuni pudelikorkideni ja klaasikildudeni. Prrr...
Ja siis hakkas - muidugi ei saanud me hakkama pelgalt 30 minutiga, ikka kulus loivamiseks rohkem aega. Ilja otsis oma koolikotti, Roberta ja Angelika leidsid ka, et kui on võimalus antud hilineda, siis miks mitte seda kasutada.
Eesti keele tunnis vaadati filmi ja see muidugi ei suutnud segada lärmakate kommenteerijate tegevust. Ilja, Aleks Mark, Marita, Danila Daniel.... suutsid Rauno välja vihastada ja nii tunni tuksi keerata. Ja just olime rääkinud Alenaga, et siis tuleb Ilja ema kui ta veel jama kokku keerab.
Edasi olin suutnud eile õhtul Rauno abipalvele vastates double bookida oma 5 . tunni.. See tähendas, et pidin siva leidma üheksandikele iseseisva töö ja siis minema 12. klassi esitlemisi kuulama.
Lisaks olin nõustunud 7. klassi tüdrukutega õunakooki küpsetama... õunad olid õnneks ämbris (ämbri unustasin ikka kooli).Pohlad(originaalretseptis jõhvikad) puudusid, kimasin K5 , et osta juurde. Muidugi ostsin ka lihapiruka ja kapsapiruka ja porgandipiruka... Selgus , et pool liitrit pohli on palju plaadikoogile... panin jäägi söömiskeks õpetajate puhketuppa.
Mis ma veel vahepeal tegin? Kaks kruusi kohvi, sibamine siia ja sinna otsides, et mis tundi ma ikka asendan (selgus, et mitte Anastassia vaid Marje tundi), ootasin, et kas tuleb Karl Johannese isa. Tuli kella kaheks, aga siis polnud mul enam aega (7. klassi õunakoogid ahjus). Paljundasin töölehti ja printisin retsepti, pidasin Pilviga koosolekut ja loosisime rühmade järjekorra. Pärast selgus, et jumala mööda - vene õpilased olid hoopis teises tunnis ja nad tuli ikka kõrvale tõsta ning algne järjekord läks suht metsa. Nagu ka küsijate rühmad. Kohalikust omavalitsusest tulid linnaplaneerija Kaie Metsaots ja Anu Needo. Noorte esinemisoskus on ikka... nu jah.
Siis kella kolme ajal olin tunnistajaks tuttavale tundele - ma olen nii sitt planeerija, et tahaks nutta... Ja oma töödega ei saa hakkama. Ja ometigi ma ju toimetan kõikse aeg, vaid söögivahetunnis istusin 20 min puhketoas. Ja ma ei saa aru, kus on mu aru ja toimekus ja miks ma midagi tehtud ei saa?????

Sain tellitud bussi Pirgelt, sain koogi jaoks materjalid, sain 8-st rühmast kuulatud kolme esinemised. Sain pärast tööd üles laaditud oma kolepildi ja Alaadini käest isegi küsimuse. Sain toetatud meediatiimi ja püüdsin nende teksti redigeerida, kukkusin läbi. Sain tunnikese Nastjaga räägitud, et ei ole kahtlane üritus ja ei pea olema maani tualett viimaseks päevaks. Ja et nad saavad hakkama. Sain teada, kuidas trelle panna ja veendusin, et mu pilt on teiste seas. Ja video on pooleli. Jääbki. Ei jaksa.

Ma pole jõudnud muud kui 6 võileiba kugistatud ning kolm klaasi vett ka peale. Ahhjaa, pudelikoti viisin tühjaks. Ja siis vaidlesin miski mammiga, kes nõudis, et ma peaks katkestama oma pudelite toppimise automaati, sest tal on ainult 10 pudelit ja see on ebaõiglane , et ta peab mu järel ootama. Siis sai mõõt täis , et miks kõik must aina üle lasevad....ja ei lasknud vahele. Nüüd võitlen kassiga, kes arvab, et süles olla on parim, mis siin toas teha ja pole mul vaja midagi klõbistada siin arvutis.

Plekktrumm on tulemas ja metsa see töö... mul on isiklik elu ka.  Lapsed õpetavad :). Tunnid on ette valmistamata, nimekirja ei ole, raha on tellimata, Kristiine küsib ideepoegi IVOLi projektideks, Pilvi ja Marietta tahavad teha miskit PÕKi, tööd on parandamata, Rita rände tund tegemata, 9. klassi lastevanemad küsivad hindamise kohta.... miskit on raudselt veel, aga ei mäleta....näiteks Madise arutlus, kolmapäeval on veel Tulivees loeng, ratsutamine, ujuma pole saanud... külm on. Ja nende videoteni pole ma jõudnud, projekti jaoks on vaja materjali kuskile koguda, etwinning ...Kuidas see aasta nüüd kuu ajaga nii kuratlikult kiireks on läinud?

Põhjas

Linnateatris ... ja Põhjas.
Otsatult palju põnevaid karaktereid ja head näitlejad. Klassikaline läbilõige inimühiskonna alumistest kihtidest, kus juba pelmeenimüüja on miskit olulisemat, tähtsamat ja stabiilsemat.
Kummitama jäi küsimus - kas ilus vale tekitab võltsi lootuse ja siis kukub meie maailm kokku. Kohe nii kokku, et rusude alt enam välja ei jaksagi ronida? Kes vajab tõde - seda alasti tõde, mis peaks kokku sobima tusameele talvega nii väljas kui hinges? Kas tõde teeb alati vabaks või on talle otsavaatamine tarbetu enesepiinamine?
Sätin (Alo Kõrve) selgitab neile: „Kõik on inimeses, kõik on inimesele. Eksisteerib ainult inimene, kõik ülejäänu on inimese käe või mõistuse töö. Vale on orjade ja peremeeste religioon, tõde - vabade inimeste jumal.” Ja see on nii ilmselge, et hetkega taipad: aasta pärast on riigikogu valimised ja nüüd on selge, millise erakonna poolt tuleb hääletada.
https://www.linnateater.ee/uudisvoog/meediakaja/me-koik-elame-pohjas-aga-me-ise-ei-tea-seda-eesti-paevaleht

Viletsa ja räpase öömaja põrgusse (Tallinna Linnateatri Põrgulaval ongi kujundusliku elemendina suur keskküttekatel, mille otsaseina aknakeses võib näha elusaid tuleleeke) ei tea kustkohast saabunud Lukaa ajab seal kügelevate inimvarede pea segamini ilusate lohutavate muinasjuttudega, pannes nad pärmi kombel käärima – ja siis peksabki öömaja omaniku naine Vassilissa (Külli Teetamm) oma õe Nastja (Liis Lass) poolvigaseks, Vaska Pepel (Kristjan Üksküla) tapab öömaja omaniku Kostõljovi (Rain Simmul), ja hiljem, kui Lukaa on sealt põgenenud ning tema sulnistest juttudest hullutatud inimestele jõuab reaalsus taas pärale, poob Näitleja (Argo Aadli) enda üles. (Hvostov, http://sirp.ee/s1-artiklid/teater/kes-vajab-tode/)

 Njah, Simmul oli kohe nii ära tapetud, et ka kummardama ei jõudnud. See oli kohe kuidagi kentsakas. Aga eks ma ise ole ka kentsakas - tööpäeva lõpul kimada Tallinna ja siis poole öö ajal tagasi ja järgmine päev taas tundi...Pikkust oli tükil ikka nii palju, et lõpuks hakkasin juba nihelema... selg väsis ja targad sõnad, mis pudenesid näitlejate suust, kukkusid justkui põrandale, mitte hinge.

Kui nüüd tõsta need karakterid põhjast kõrgemale, mis siis muutuks? Vargast saaks poliitik või siis ärimees, kes teisi pügades rikkaks saab? Pelmeenimüüjast ehk koguni restoranipidaja ja endine parun saaks tagasi oma rikkused...Armastus jääb ikka armastuseks ja ehk on raamtust loetu asemel siis seda kogemust, kus tegelikult ka keegi meid hingeliselt kätel kannab ning kellega koos luua müstiline kahe inimese maailm, kuhu peitu pugeda suure maailma kurjuse eest. Raha on ikka vaid vahend, alkohol annab unustust ja põrgu on ikka sama kole kui siis kui sa põhjakihtides liigud.

Kes on see Lukaa, kust ta tuleb ja kuhu läheb? Inimlikkus on see, mida ta külvab ja surm on see, mis selle külvi tulemusena lõikama pääseb.Inimene, see kõlab (pidas siis pika pausi, jättes helisema sõna „kõlab”) – uhkelt!
Ja need tatarlased ja see Kalju Orro tegelane, kes ansamblisse eriti ei sobitu, aga ometigi on osa öömajalistest?
Ja kübarategija, kes on hullult teadlik oma harjumustest ning valmis andma raha hoiule, et muidu joob kõik kohe ära. Ta unistab tasuta kõrtsi avamisest, kus igaüks saaks osa külalislahkusest....
Märt Piusi kingsepp Aljoška...(nädala pärast vaatan Priit Piusi, et kas on ka vahe?)

Tegelasi ja teksti oli nii palju, et ma kahjatsesin oma kehva haridust ja oskust tõlgendada Vene ühiskonda. Lotmani teadmisi oleks tarvis... aa kust neid võtta? Loed küll kavast neid seletusi ja lood seoseid, aga ikka on vähe. Näiteks selle punase riietuse osas, mida Kostõljov Simmuli isikus kandis, ei pannud kohe ja korraga otsi kokku... ikka alles tagantjärgi.

Teine töönädal :)

Uskumatu, aga see on ka läbi. Rööprähklemist, ajude ragistamist, suhtlemist, vett ja vilet, autiga kimamist ja mida kõike veel. Kohati tundub, et see nädal oli umbes kilomeetri pikkune...

• Õpilased on endiselt õpilased - natuke on vaeva nähtud, aga süvenemisest ehk oskusest kirjutada referaati... pole asja saanud. 
• Aju veel töötab - suudan meenutada ja seostada, leida põhjendusi ning ka 90 inimest ei löö jalgu alt... nagu täna selgus. Oleks pidanud ikka rohkem küsima... :P
• Euroopa kaart võib ka olla terra incognito.
• Augustis hakkavad saiad kodus kiiremini hallitama.
• Pärast töönädalat oled ikka väsinud ja ei tahaks kohe mitte varvastki liigutada.
• Siis veel, et kes teeb, see palju jõuab... Armal käisin sel nädalal lausa neli korda, eilne 30 km maastikul oli ekstreem kohe.. Vihma kallas, tuul sasis puude oksi, Mustoja-Vihula puhkekoht oli sama ilus, ainult tol hetkel tundus ta kuidagi suurem... ja nagu ikka, rahvast sinna jagus.

• http://danzumees.blogspot.com/2019/06/onnelik-tund-pullitalliteater.html
• Elu mõte on hingamises ja sellest saad eriti hästi aru siis kui teed oma viimast hingetõmmet. Enamasti on ikka nii, et asjad/inimesed omandavad mingi väärtuse tagantjärgi...Kuigi mitte alati. 
• Kõige väärtuslikumad on tasuta asjad, sest need on tasuta...
• Ja armastus, ikka ja jälle silmapiiril helendav ning harva end kätte andev tunne... ajas muutuv ja inimesi muutev. Ja et armastus aitab üle läve. Aga kuhu ma astun kui astun üle läve? Kuidas ma tean, et ma armastan?
• Mis on tsivilisatsiooni mõõdupuu? Vesiklosett või suutlikus igas olukorras toime tulla?
• Kõigile meeldimise kunsti sees on banaalne tõdemus, et kui naine meeldib endale, siis meeldib ta ka teistele rohkem. Ja kui oled enda arvates ilus, siis on sul turuväärtust rohkem.
• Nimemaagia ja Jumal. Kakssada aastat elanud Vaarikust Simmu ütleb: “Hinged räägivad omavahel. Elaval inimesel ju ka – tähtsamad jutud tulevad silmadest, mitte suust. Koer ju ka – sinu jutust ta aru ei saa, aga silmadest näeb kõike, mis sa mõtled.” Et kõikuge kaasa, mis? Ja siis ta tõlkis neile... kuhu on peidetud alakapi võti... koerakuudi alla... 

https://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/elu/jaan-tatte-onnelik-tund-laia-lauaga-lajatamise-asemel-elutark-peenus?id=86677591
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/teater/juhuslikkuse-onn-ja-onnetus/
http://teater-raamat-kino.blogspot.com/2019/06/onnelik-tund.html

Ja teatrist kappasime trenni. Tibamisest sai laussadu ja laussadust sai padukas. Ja padukas tegi selle trenni ekstreemseks.. :)

Ja koju saime 00.40 pärast südaöist pelmeenipraadi. 

Laupäeval Tulivees see 90 inimest võttis kohe sõnatuks. Ma ei tea, palju said aru need, kes venekeelsed inimesed olid, aga ehk miskit ikka... Ja siis ma olin väsinud. Saun pani töönädalale punkti.

Pühapäeval tegin süüa ja küpsetasin... selline toimekas emme. Esmaspäevane koolitus tiksus kuskil kuklas.

Muinasjutt nimega suvepuhkus, on läbi.

Taasiseseisvumispäeva võistlus

Horoskoop väitis täna, et järgmine aasta saab olema veevalaja märgile üüber hea. Tahaks uskuda midagi ilusat kogu selle tänase võistluse juurde. Ei, võistlus oli ilus ja väike vihm kuskil kella nelja paiku lisas ainult vürtsi. Toidud said maha müüdud  - ainult sutsu leiba ja vett jäi järgi. Ok, ok - kolm kokat ka.
Aga Liisu sõit läks metsa. No närvis oli ta juba enne, siis ilmselt kandus see närvilisus hobusele ja ta otsustas tõrkuda. Et siis ei pea ju ometi pingutama. Uskusin, et kõrgemas kategoorias võtab poni Pegasus ennast kokku, aga ei keskit. Sättis sammud okseri juures nii, et kõrvalt sai mööda. Kaks tõrkumist ja võistlus oligi pekkis. Minu tuju ka. Ja Liispet oli ka nagu vette kastetud kana, pea valutas, tuju allpoole merepinda , entusiasmi ei jagunud püsti tõusmisekski. Mul polnud paraku palju aega talle kaasa tunda, aga sauna ta igatahes keeldus minemast. Ja siis ma mõtlesin selle elu üle pisut järgi, et mismõttes see nii ebaõiglane peab olema. Selle asemel, et saaks teenida natuke taskuraha, hoopis maksan puhkepäevale peale - stardimaks ja bensiin ja söök ja oma töö-toimetamine... puhta pael.
Ja mis tunne on olla oma trenni viletsaim? Ja teada, et ükski võistlus pole õnnestunud... ja kust siis leida eneseusku, kindlust ja tahet? Et väikeste sammude maagia... Juurdekasvu uskumus. Coachimine. Mentorlus. Klassijuhatajana toetamise oskused. Olen ju end koolitanud, aga ikka on kogu see värk selline, et oma last ma aidata ei oska. See kipub eneseusu ka sinnasamma viima, kus Liispeti tuju.
Mis see lahendus siis on???
Kust leida pappi,et oma hobune osta? Ja mis siis veel saab... Varustus - sadul üksi juba u 1000 lugu, millega seda hobust transportida, sepad ja rendid, sööt ja muu siuke. Arstidest ja võimalikust  lonkamistest rääkimata....
Ja siis on suvi tehtud ka - kaugemale kui üks samm ju loomast ei saa. Oled ta võtnud, siis vastutad.

Kuidas see nüüd käis - elu algab siis, kui lapsed on suured ja koer surnud? Tsiteerides meie pealikku...

Peku ja tema tõrkumine. Isegi pildina olemas. Koostöö ei toiminud. Mis ma muud oskan öelda.

https://latene.ee/module/kbm/article;fbclid;IwAR2n1DdQA2uU_1MSHsfgHfnJl0sUV418jYSa8yPXpsKX56eVIWkToWXqfsc;kbm_path;10;kbm_article_id;474

Leidsin ka vihje vaimselt tasandilt, misk ma pean kotitäie lehmakomme kugistama ja siis süümepiinades niutsuma, et tahtejõudu on vähe. Kopeerida lehelt ei saa, sestap pean tegema kokkuvõtte kolme lausega, sest kes tänapäeval enam viitsib pikka juttu ümber kribada. Niisiis - magusaisu tekib seetõttu, et ma blokeerin oma ajus negatiivsed tunded ja ei taha nendega tegeleda. Ja siis keha reageerib nii, et anna mulle kommi. Hetkel blokeering nagu toimiks, aga see ei ole sugugi jätkusuutlik viis lahendada probleeme. Negatiivne emotsioon tuleb tagasi järgmise magusadoosi saamiseks. Lõpptulemusena olen ülekaaluline, ei meeldi endale peeglist vastu vaatavale mutile, liigesed valutavad, vererõhk, südame-veresoonkonna haigused jne.
Tegelik lahendus on tegeleda oma ellu tulevate probleemidega. ALATI. Negatiivsed emotsioonid on elu osa ja neid tunda on normaalne. Selle asemel, et kommi kühveldada, tuleks hoopis süüa melonit või apelsini või kuivatatud puuvilju.
No ja kui ma peaksin kristallidesse uskuma hakkama, siis tuliahhaat ja apatiiti võiks ka kanda.
Ma pean oskama oma probleemidega toime tulla, alles siis saan ma teisi õpetada.

Teoorias on asi imeline. Tegelikkuses pean homme kimama Tallinna, neljapäeval tagasi Armale, reedel teatrisse ja trenni, laupäeval Tulivette ja siis pühapäev näikse koguni vaba päev olema. Kui uskuda oma mälu.
Homme ootab intellektuaalne koolitus - Rein Rauda ma enne kuulnud ei olegi. Palju õnne :), saad jälle targemaks.

Mäletad, saada sõbraks oma kehaga...?

Esimene töönädal 2019-20

Uudised:

1. pühi suu puhtaks jõulupreemiast - vallavalitsus vähendas meie palgafondi 64 000 euro võrra
2. 9 uur kolleegi sh Jaana, kes hakkab andma põhikooli eriliste laste klassile tunde
3. kaasklassijuhatajaks saab Aljona - palju õnne :)
4. TULEM sai õpetatud lausa 6x 45 min koolitusega
5. koolitus oli Eismal ja siis tuleb veel Fontese koolitus mentorlusest ja coachimisest
6. kaal on kaal ja kommiisu pole kuskilegi kadunud :)
7. Sotsiaalõppeainete õppetool otsin juhti
8. reis Gruusiasse toimub ja arved tulevad septembris
9. Liispet harjutab oma esimeseks kestvussõiduks Pariisis
10. igal nädalal on kaks koolituspäeva ja Eisma järel on rivis Tallinn... 21.-22. august 2019
11. Hollandist uudiseid ei ole... ja seegi on uudis ...
12. hooti on hoovihma hoogusid - iga päev miski sahmakas ikke tuleb, pihlakad on punased, noored kured patseerivad heinapallide vahel, rünkpilved joonistavad mustreid, silmaallika vesi on maitsev... 
13. küpsevad õunad ja ploomid, tomateid ja kurke on kasinasti - jagasin Kalevile, ja ise olen ilma
14. Kätty sai juba 5 kuuseks ning on üks lustiline tegelane
15. suvetöölistele on kava ikka tegemata
16. Pegasus sai omale esimesed rauad, aga tagumiste vastu hakkas nii hoolega, et isegi rahumeelne sepp vihastas herneks - pisut metslase moodi :)
17. Liispeti kunstpildid olid ilusad ja uhked, aitäh Evelin
18. Airi läheb kohe kaks korda Türki - Kaja ja Illega
19. Matkapäeval läheme Kauksi matkarajale Peipsi järve algust otsima
20. uus hindamissüsteem põhikoolis
21. järgmise aasta keskkoolis tuleb menorite süsteem
22. Mariliis on kommunikatsiooniga tegelema palgatud ja õpetab ka eesti keelt teise keelena
23. Töfil on teemaks 101 eksperimenti ja ajaloos on eksperimendid üsna kallis ja hirmuäratav lugu...
24. Rusikate raamat on pisut enam kui poole peal
25. Tulivee juures on valmis hotell ja muuseum, juba kaks korda saan augustis seal toimetada...
26. Vene keel on roostes, tuleb rohkem harjutada...
27. uue õppekava piloteerimine hakkab
28. RITA Rände projekt värbas mind ja seal saan nüüd kuulata hr Raua juttu kultuurist ja mitmekultuurilisusest
29. meie klassist läks Jakov ja tuli asemele kolm uut...
30. valitsus arutab põhikooli eksamite kaotamist ... pall läheb seaduseandjate kätte
31. ma ei tea, mis nende stendidega tehakse... justkui raha me nende jaoks saime..
32. hambajuure põletik paisutas põse punni  - ehk nagu Salme ütles - söö ikka mõlema suupoolega... sümmeetrilisem on küll
33. Tallinnas esineb Bocelli ja kindlasti on ilus kontsert, meie lähme Liisuga teatrisse - Jänedal on Tätte näidend.

34. Helmed keerutavad tolmu ja püüdsid Vaherit maha võtta - edutult. Poliitikateater on jätkuvalt miskit ajuvaba - tee aga Riigikogu infotund lahti ja kohe tundide kaupa... maksumaksjatele tasuta teater.
35. Tõnu Aav läks taevastele jahimaadele. Puhka rahus.
36. Ennustasime, et kuna pihlakaid on palju, tuleb lumerohke ja külm talv. Eks paistab... ilmaennustaja ma veel ei olegi olnud.
37. Nägin unes, et hukati inimesi... ma vist olin ka seas, üks põletati, teised tuli riigireetmise eest maha lasta (see vist ajaloolase haridusega kaasas olnud teadmine unedes )- unenägude seletaja ütles, et see tähendab uut algust. September on kooliaasta algus - nii et äkki seekord isegi peab paika...
38. Aili sai 60 ja armastab piima-aedvilja suppi.
39. 1. klassi tuleb 43 õpilast ja 10. klassi 26.
40. Koolialguse tähistamise päevaks leidsin Rakveres uue kohviku - Slaavi Köök 12 kuud. Art Cafes pole me ka käinud.
41. Üldtööplaani kokkuvõtted on vaja teha 21. augustiks ning päevikud ka stuudiumis korda.
42. Heidil on uhke raamat "Koolijuhi kolm võtmetegurit mõjusaks juhtimiseks" - tsitaat, mille sealt ette luges , oli mõttetihe, kuid kirja panna ei jõudnud. Michael Fullan oli autor.
43. Saunaõhtu arutelu: et kas meile kaeti näkilaud või näksilaud. Kas saunatamine lõhub ühtsust ja peletab inimesi ühisest ringist eemale ehk siis võib-olla ka nii, et tegelikult vahet ei ole. Lubasime teha ühe õhtu ilma saunata, et katsetada. 101-st eksperimendist siis esimene.
44. Mantlipärija pärib mantli, mis tegelikult on laenatud.
45. Õuevahetund ja liikuma kutsuv kool vajavad mõtestamist, sest noored on jätkuvalt paiksed ning kipuvad eelistama pigem nutiseadmeid kui tervist.
46. Silmad on sandivõitu, peab vist hakkama prille vaatama. Kuigi - arvutis saab teksti ka suuremaks panna...
47. Käivitumine uueks kooliaastaks on kuidagi vaevaline - ei saa õiget hoogu sisse.

Ja siis veel Jaanika on vahepeal saanud vanaemaks ja oma kolme poisi kõrvale on tulnud üks plikatirts - saab roosasid susse teha :).

õunahooaja avamine

õunapannkoogid
1 muna
260 ml keefiri
1/2 tl soodat
1/2 tl kaneeli
4 spl suhkrut
10 spl jahu
2 õuna
valikus veel mesi, puudersuhkur pealeraputamiseks
küpsetamiseks rasvaine - õli, või, kookosrasv jne :)

Muna kloppida lahti suhkruga ja lisada keefirile. Lisada kaneel. Õunad teha meelepärasteks tükkideks (kuubikud või siis riivida), lisada muna-keefiri segule. Jahu segada soodaga ja jälle juurde taignale. Lasta u 30 min seista (jahu paisumine ja keefiri ja sooda reaktsioon ja muu selline keemia värk) ja küpsetada.
Süüa... värske meega ehk siis kerge valge tuhksuhkrulumega... . Kiidetud olgu issand, kes kõhu lõi, süüa ikke pakutakse.

ON puhkuse viimane päev... ja nagu nädalavahetustega kipub olema, et keski vehkis sisse, on keegi pihta pannud ka puhkuse. aga see on olnud suuremat sorti pihtapanek, ikkagi 6 nädalat.
Ma ei hakka end vaevama kõige sellega, et mis tegemata jäi... aga puhatud ju ka ikka sai - pisut reisutud ja pisut loetud ja pisut Arma vahet kimatud ja ujutud ja isegi rattaga sõitsin. Istmik oli valus.

Ilm kah minu poolt - tikrid puhastatud, mahl jookseb (vahepeal jooksis kohe mööda köögipõrandat nii umbes klaasi jagu vähemalt), oad keedetud, õuna-pannkookide taigen ootab oma järge ja seenekastet tahtsin ka teha kartulitega
 ... kokkamise päev :)

Tulemas on koolitused - kohe igasse nädalasse jagub kahepäevane lugu, suvetöölised ja klassiga toimetamine.

Tere töö ja toimetused, põnev ja närve kulutav aasta on ees, aga väljakutsed on minu leib...

Eesti jumalad

https://kultuur.err.ee/967245/arvustus-eesti-jumal-on-inimene

Arvustus ilmus päev peale meie külastust ja enamalt jaolt võiks alla kirjutada küll. Et eruditsiooni on vaja mõistmiseks, minu jaoks jagus alltoone ja triipe kirevasse etendusse, oli hoogu ja siis sellist süüvimise hetke, et mis nad nüüd sellega öelda tahavad. Müts maha oma kirjanduse õpetaja ees, kes ei väsinud meid teatrisse tassimast - oli paremaid ja halvemaid etendusi, aga õppisid ühte olulist asja, ise oled loll kui ei leia seoseid.

Muhvigi - ühtegi pilti ei teinud Vargamäel, ehkki see selfide hetk oleks ju võinud... aga .. miski sisemine pieteeditunne ei lubanud vidinat kotist välja kiskuda. Südametunnistus on ikka hirmus asi.

Anna andeks Olav Kenk , aga ma ei ehi end võõraste sulgedega. Sinu pilt, ausalt tunnistan.

http://www.teater.ee/teater_eestis/lavastused/Eesti_Jumalad.play_id-6548

Nooruslikku lusti ja jooksmist Vargamäe nõlvadel
Meie Eesti palve
arlektiinide kostüüme ja trummide põrinat
mängu publikule ja publikuga
noori ja vanu tegijaid - no Volkonski issanda rollis ja selles kostüümis ikka kohe oli... ja see segamin modernsus ja sisutükid iidsetest piiblitekstidest, klassika tammsaarelt ja selle töötlus
mulgi puder ja kaasaegsem kohv koos veel kaasaegsema proseccoga pisikestes pudelites
kamp naisi ja suvine õhtu - ma püüdsin ette kujutada seda etendust lausvihmas, ei suutnud
tagasitee läbi lauge Eestimaa suveõhtu just augusti ritsikate muusikas
Ja müügis olnud minevik ja tulevik ning siis see eneseusk, ilma milleta pole ei minevikku ega tulevikku
kes on eestlase jumalad ja kuidas saada õndsaks? KUIDAS saab õndsaks eestlane oma keerulise mineviku, tumeda lae ja aina suurprojektidele orienteeritud tulevikuga? Mida me tahame sest tulevikust üldse , kui tahame? Kas peeglisse vaadates vaatab vastu jumal või kurat?

http://danzumees.blogspot.com/2019/07/eesti-jumalad-paide-teater.html

Kõrvuti eneseiroonia ja grotesk, märgilised ja märgita asjad, toimingud, elu ja surm.

Ei pretendeeri arvustusele, on pigem muljed ja muljekillud, et mõtlemisaines kaotsi ei läheks.


https://ekspress.delfi.ee/areen/happerannak-vargamael?id=87041033 - EE arvustus ka suts tagantjärgi

Peterhof

Üle teab mis aja reisuga Venemaale jõudnud. Pool maailma läbi kolanud, aga Venemaale pole jõudnud... miski selline lugu, et plaaninud küll selle laevareisiga, aga asja pole sest saanud. Ja kui nüüd Aili rääkis veel sabatamisest ja suht lühikesest ajast suures linnas, siis polnud eriti isu ka.

Niisiis tegin viisa (lapsele ka) ja plaanisime siis kahepäevase kultuurareisi. Airiga.
Peterhof ja Tsarskoe Selo olid plaanis, aga sai sest vaid Peterhof ja Peetri majamuuseum . Uhke oli see lossikompleksi purskaevudega aed.

Juuli

Hetked suvest:

ritsikad ja imelised päikesemängud, viljapõldude lõhn

kollaseks kuivanud vikipõld roheliste servadega

päikeselaigud ja pilved, pastelsed päikeseloojangud

sumisevad kärbsed ja tule peale tuppa pürgivad ööliblikad

kukeseened ja kopsakust koguvad mustikad

pika ootamise järele saabunud suvi ja soojaks köetud merevesi

suvest segane Spike oma jooksulustiga

aeg-ajalt võileivaks muutuv pea

Mustikakook

Põhi:

100 g toasooja võid

1/2 dl suhkrut

2 dl jahu

Täidis: 

3 dl mustikaid

3 spl suhkrut

1 spl kartulitärklist

200 g hapukoort

1 muna

1 tl vanillisuhkrut

Tee nii: 

1. Eelsoojenda ahi 190 kraadi juures. 

2. Sega omavahel toasoe või, suhkur ja jahu. Suru segu 24 cm läbimõõduga koogivormi põhjale ja külgedele.

3.  Seejärel sega omavahel mustikad, suhkur ja kartulitärklis. Vala segu ettevaatlikult põhjale. 

4. Lisa hapukoorele muna ja vanillisuhkur ning kalla segu täidise peale. Küpseta 190 kraadi juures umbes 30 minutit.

5. Jahuta pirukat enne serveerimist. Paku kõrvale kas jäätist või vanillikastet. 

Suvine kulgemine

Kirju liblika suvi.
Tont seda teab, aga kuidagi on suvi paika loksunud nii, et on kas paaripäevane molutamise aeg või siis hullult planeeritud tegemine alates leivast ja siis kuni lapsehoidmiseni välja.
Saime paika Venemaa reisi, mis tegelikult ei olnud plaaniski, oli Liispeti pildistamine ja usun, et sealt tuleb hullult ilusaid asju ka ning modelliks olemine oli talle põnev.
Oli laulupidu ja pärjad pandi pähe. Ja murueide tütreis siis sai Eesti rahvas näha :).







'Siia said nüüd kopeeritud Külli tehtud pildid, et autorlusega kõik klaar oleks. Saatsin kaardid Müüridele ja Arno oli suht leige, aga teised ikka tänasid. Ilus ju ikka...
Laulupidude ülevusest ja oma viletsusest peaks kohe eraldi kirjutama... ükskord.

Piiripealne pedagoogika intrigeerib hetkel. Et kuidas seda siis esitleda - jama on selles, et idee on peas nii kõvasti kinni, et ei lase eriti ennast muuta ja see pärsib asja hullult. Kuidas saada loovus voolama, et mõte plastiliiniselt paindlik oleks?
Aga nad hullud on pannud ka ettekannete tutvustuse plaani ja see ei pruugi olla see, mida ma tahan. Ja kui ei taha, siis ei aita ussi ega püssirohi...
Nagu ikka.

Ah jaa. Üks hull pihlakas silmaallika kraavikaldal on otsustanud võtta värvi. Olen kindluse mõttes kontrollinud üle ka teised, ei miskit - rohelised. Nii et lase olla...üks kiirustav pihlakas ei lõpeta veel suve :).

Teisipäeval sõitsin rattaga pärast vihma auravas õhtus, kus asfaldilt tõusvad udulaamad segunesid maa hingamise lõhnadega ja taevaserval moodustasid nad kokku sellise suvise pildi udust, metsaveerest, päikeseloojangust ja põldude kollakamaks tõmbuva viiru siidine lainetus raamis kogu seda vaadet. Autogi peatus, et teha pilti.Minul nagu alati pole telefoni kaasas, aga on silmad, mis õhtuse ilu kumas puhkavad. Imeline.

Eile sai neli kuud Marjeta .., Müüril põles küünal laual. Valus on veel see haav, kaugelt valusam kui Pegasuse jala toetamine mu jalale.

öö

Airis Erme “Visioon”

Sa otsisid.
Armastust?
Ja leidsid.
Lendavat prahti.

Nüüd avaldad nördimust,
et valesti peetud jahti.

Kuid päikest ei püüa veest
ja peeglist on puudu keha.

Otsi veel.
Enese seest.

Jäljed on lähemalt näha.

Suve lõhn

Leidsin täna põlluäärest silmailu, kantseldasin koera ja käisin ujumas. Rattani ei jõudnud ja orgu toitumiskavasse sõin ikka magusat... lootusetu juhtum.

Hingematvalt ilus on Eestimaa suvi. Eeskätt on suvi lõhnades - hakatuseks sirelid ja siis jasmiinid ja siis pärnad. Ja suvised niitmata heinamaad... kui saaks seda purki panna ja siis avada keset jõulu ja täita tuba selle imelise lõhnaga. Või kuidas imeda endasse kui käsn seda suve, et siis kuivades lõhnata kibuvitsa ja mereadru järgi. 

Mu mälestuste suvedes Vinekis olid lõpmata pikad kartulivaod maltsa ja kassitapuga, olid heina kaarutamisest tekkivad villid ja peenrad, mis alatasa rohus. Ja keldris olevate kartulite idutamine ning kuidagi müstiliselt tubadesse kanduv liiv, mida aina ja üha tuli kokku pühkida. Ja vanaisa vikatipinnimine kuskil kaheksa paiku hommikul, mis üles äratas. Ja juubelisaia magus maitse ning jaopärast klaasi valatud kollane limonaad. Ja esikus virnas seisvad leivapätsid, millelt tohtis koort ära süüa ehk siis narrida, sest need läksid nagunii lehmadele. Oli seakartulite keetmine ja rokased ämbrid köögis, olid sibulanaadid ja kodus suitsetatud seapeki viilud, suur rasvapott sahvris ja siis kui vanaema oli koogikoetuse valmis saanud, siis sai sealt võtta ja pannkooke praadida. Kõigile meile 16 inimesele, kes seal heinaajaks kokku tulid. Sest vanaema kamandas ja hädaldas. Oli piimaauto poolt toodav lõss ja koorekomm, oli kodune hapupiim ja musitkad ehk maasikad piimaga, oli vihatud kartuli-tangupuder, mida keedeti suure potiga ja siis panil pekiga praeti, oli sõir ja Lätist toodud lehmakommid. Olid kärbsed ja sääsed ja parmud, olid järveäärsed kiilid ja kuivenduskraavides elavad kaanid, oli äike ja kella 12.30 paiku edastatav ilmateade patareide pealt töötavast raadiost, heidavirnades hüppamine ja kirvendavad sääred. Oli punane pembergikleit ja vanaema õmblusmasin. Ja riidevirn kapis, millest minagi osa sain ...kui aastakümnete pärast oma kodu lõin. 

Kuidagi tõmbab mind sellesse maanurka keset seda maailma, et kõndida veel Andri juurde mööda järveäärset metsateed, kus kasvasid esimesed kollased pilvikud. Ja teisel pool metsa ääres kukeseened. Ja toompihlaka põõsas, kust marju nokkida. Ja järv - oma soiste kallaste ja turbase järveäärega. Ja samas on see hull valus vaadata, et sellest maailmast pole nagu miskit enam järgi... mädanev maja ja tühi laut, saun ja lagunenud kasvuhoone, kus kälimehed tomateid kasvatasid. Kõik mu suvemälestused on seal. 

Suvi hakkas siis, kui vanaema maja teekäänaku tagant paistma hakkas. Ja mida vanemaks ma sain, seda madalamaks vajus maja ja kõrgemana tundus taevas ta üle. Ja lehis oma uhke kasvuga. Vanaisa matuste ajal tegi ta kling, kling, kling.... ja jättis jumalaga. Vanaema lahkus kakskümmend aastat hiljem. Läks Oravamäele oma tütre, mehe, lapselapse Pireti ja ämma-äia juurde. 

Õunapuud on otsas ja minu auks istutatud (ikkagi esimene lapselaps) hapuvõitu õuntega puu on vanadusest nõder, sammaldunud ning kiratseb. Ja pargiroos, mis vanaema akna alla õitses, on külmade poolt olematuks näpistatud. Enam ei ole puketit ta õitest võimalik kokku panna, et elutoa tuba kaunistada. 

Ehh, kas nii saadaksegi vanaks? Et ühtäkki avastad, et luud ja liikmed valutavad, et tahaks istuda leso peal ja soojendada oma konte. Et ei viitsi enam taga ajada maailma ilu ega uudiseid, piisab nendestki, mis küsimata uksest ja aknast sisse murravad . Et surnuaed on täis mälestusi ja inimesi, kes on su kõrvalt lahkunud. Et enam ei viitsi jaanipäeval seitset liiki lilli vihaks kokku otsida ja rahvakommete järgi ringmänge teha. Et ei taha ööseks oma padjast lahkuda ja põrandal magada ning laulupeol osalemise põhimureks on see, et põrandalt ei saa muud moodi üles kui rullides ja see on jube piinlik.

Sel suvel võtan ehk kätte ja lähen... nutan peatäie haledusest ja kurbusest maailma kaduviku üle, jalutan kuni viitsin ja korjan kimbu põllulilli vanaemale ja vanaisale. Uitan metsas ja otsin kukeseeni, olen see uudishimulik jõnglane ja imestan, et kuidas maailm ses kohas küll nii krimpsu kokku on tõmmanud ja mujal jälle nii lötakalt laiaks veninud.... 

Leidsin täna moonid rukkipõllu äärest ja siis tekkis mõte, et kas see on uue aja märk, et rapsipõllu ääres on rukkililled ja rukkipõllu ääres jälle omakorda laiutavad tulipunased moonid...Et küll EKRE saaks võidelda punaste moonide kui võõrliigi vastu. Aga nüüd leidsin hoopis lõustaraamatust uudise, et meite valla koalitsioon on lõhki ja uueks vallavanemaks on Viktor Rauam ja Enno on abivallavanemana ametisse astumas.... Oo tempora, oo mores. Kohalik konnatiik on taas vahtu löödud.

Heliriin Puistamaa “Suvi”

Veel keldriräästas nahksed hiired
                  Pikutavad alaspidi
                  Suvesoojad päiksekiired
                  Naalduvad ent ihu ligi

Ööd kammitsemas raudses haardes
                  Jaanikuine päevapikkus
                  Õied, lõhnad – suveaarded
                  Lillelapse ülim rikkus

                   Kannata veel õige veidi
                   Suvi, ära sina lahku
Naeruseks tee nukker neidis
                   Paita tema juukselahku.
                   Tüdruk pärja õitesajus
Näita ennast, sina suudad
                    Päike tuleb, nukrus hajub
                    Suvi, sina ilma muuda