Suve lõhn

Leidsin täna põlluäärest silmailu, kantseldasin koera ja käisin ujumas. Rattani ei jõudnud ja orgu toitumiskavasse sõin ikka magusat... lootusetu juhtum.

Hingematvalt ilus on Eestimaa suvi. Eeskätt on suvi lõhnades - hakatuseks sirelid ja siis jasmiinid ja siis pärnad. Ja suvised niitmata heinamaad... kui saaks seda purki panna ja siis avada keset jõulu ja täita tuba selle imelise lõhnaga. Või kuidas imeda endasse kui käsn seda suve, et siis kuivades lõhnata kibuvitsa ja mereadru järgi. 

Mu mälestuste suvedes Vinekis olid lõpmata pikad kartulivaod maltsa ja kassitapuga, olid heina kaarutamisest tekkivad villid ja peenrad, mis alatasa rohus. Ja keldris olevate kartulite idutamine ning kuidagi müstiliselt tubadesse kanduv liiv, mida aina ja üha tuli kokku pühkida. Ja vanaisa vikatipinnimine kuskil kaheksa paiku hommikul, mis üles äratas. Ja juubelisaia magus maitse ning jaopärast klaasi valatud kollane limonaad. Ja esikus virnas seisvad leivapätsid, millelt tohtis koort ära süüa ehk siis narrida, sest need läksid nagunii lehmadele. Oli seakartulite keetmine ja rokased ämbrid köögis, olid sibulanaadid ja kodus suitsetatud seapeki viilud, suur rasvapott sahvris ja siis kui vanaema oli koogikoetuse valmis saanud, siis sai sealt võtta ja pannkooke praadida. Kõigile meile 16 inimesele, kes seal heinaajaks kokku tulid. Sest vanaema kamandas ja hädaldas. Oli piimaauto poolt toodav lõss ja koorekomm, oli kodune hapupiim ja musitkad ehk maasikad piimaga, oli vihatud kartuli-tangupuder, mida keedeti suure potiga ja siis panil pekiga praeti, oli sõir ja Lätist toodud lehmakommid. Olid kärbsed ja sääsed ja parmud, olid järveäärsed kiilid ja kuivenduskraavides elavad kaanid, oli äike ja kella 12.30 paiku edastatav ilmateade patareide pealt töötavast raadiost, heidavirnades hüppamine ja kirvendavad sääred. Oli punane pembergikleit ja vanaema õmblusmasin. Ja riidevirn kapis, millest minagi osa sain ...kui aastakümnete pärast oma kodu lõin. 

Kuidagi tõmbab mind sellesse maanurka keset seda maailma, et kõndida veel Andri juurde mööda järveäärset metsateed, kus kasvasid esimesed kollased pilvikud. Ja teisel pool metsa ääres kukeseened. Ja toompihlaka põõsas, kust marju nokkida. Ja järv - oma soiste kallaste ja turbase järveäärega. Ja samas on see hull valus vaadata, et sellest maailmast pole nagu miskit enam järgi... mädanev maja ja tühi laut, saun ja lagunenud kasvuhoone, kus kälimehed tomateid kasvatasid. Kõik mu suvemälestused on seal. 

Suvi hakkas siis, kui vanaema maja teekäänaku tagant paistma hakkas. Ja mida vanemaks ma sain, seda madalamaks vajus maja ja kõrgemana tundus taevas ta üle. Ja lehis oma uhke kasvuga. Vanaisa matuste ajal tegi ta kling, kling, kling.... ja jättis jumalaga. Vanaema lahkus kakskümmend aastat hiljem. Läks Oravamäele oma tütre, mehe, lapselapse Pireti ja ämma-äia juurde. 

Õunapuud on otsas ja minu auks istutatud (ikkagi esimene lapselaps) hapuvõitu õuntega puu on vanadusest nõder, sammaldunud ning kiratseb. Ja pargiroos, mis vanaema akna alla õitses, on külmade poolt olematuks näpistatud. Enam ei ole puketit ta õitest võimalik kokku panna, et elutoa tuba kaunistada. 

Ehh, kas nii saadaksegi vanaks? Et ühtäkki avastad, et luud ja liikmed valutavad, et tahaks istuda leso peal ja soojendada oma konte. Et ei viitsi enam taga ajada maailma ilu ega uudiseid, piisab nendestki, mis küsimata uksest ja aknast sisse murravad . Et surnuaed on täis mälestusi ja inimesi, kes on su kõrvalt lahkunud. Et enam ei viitsi jaanipäeval seitset liiki lilli vihaks kokku otsida ja rahvakommete järgi ringmänge teha. Et ei taha ööseks oma padjast lahkuda ja põrandal magada ning laulupeol osalemise põhimureks on see, et põrandalt ei saa muud moodi üles kui rullides ja see on jube piinlik.

Sel suvel võtan ehk kätte ja lähen... nutan peatäie haledusest ja kurbusest maailma kaduviku üle, jalutan kuni viitsin ja korjan kimbu põllulilli vanaemale ja vanaisale. Uitan metsas ja otsin kukeseeni, olen see uudishimulik jõnglane ja imestan, et kuidas maailm ses kohas küll nii krimpsu kokku on tõmmanud ja mujal jälle nii lötakalt laiaks veninud.... 

Leidsin täna moonid rukkipõllu äärest ja siis tekkis mõte, et kas see on uue aja märk, et rapsipõllu ääres on rukkililled ja rukkipõllu ääres jälle omakorda laiutavad tulipunased moonid...Et küll EKRE saaks võidelda punaste moonide kui võõrliigi vastu. Aga nüüd leidsin hoopis lõustaraamatust uudise, et meite valla koalitsioon on lõhki ja uueks vallavanemaks on Viktor Rauam ja Enno on abivallavanemana ametisse astumas.... Oo tempora, oo mores. Kohalik konnatiik on taas vahtu löödud.

Heliriin Puistamaa “Suvi”

Veel keldriräästas nahksed hiired
                  Pikutavad alaspidi
                  Suvesoojad päiksekiired
                  Naalduvad ent ihu ligi

Ööd kammitsemas raudses haardes
                  Jaanikuine päevapikkus
                  Õied, lõhnad – suveaarded
                  Lillelapse ülim rikkus

                   Kannata veel õige veidi
                   Suvi, ära sina lahku
Naeruseks tee nukker neidis
                   Paita tema juukselahku.
                   Tüdruk pärja õitesajus
Näita ennast, sina suudad
                    Päike tuleb, nukrus hajub
                    Suvi, sina ilma muuda