Lihtsalt ole sina ise.
21 sajandi 21 õppetundi
Liberaalsus ei ole võluvits, mis lahendaks maailma probleemid. Liberalimi mantra asemele on tulemas müürid ja piirid.
Et siis lugu Linnateatrist "Pirita kloostri viimased päevad ehk vürst Gabriel". Pidime Anuga sel teemal vestlema, aga suine aeg - kiire nagu ka talisel ajal :). Esmaspäevane teatriskäik ja linnateatri lavaauku polnud juba päris mitu aastat saanud. Meeleolu - keskmises vanuses u saja aastane tamm, majade aknad ja keskaegse kauba vints kolmandal korrusel, tuvi, kes vaatas kogu seda kogunemist selle vintsi otsas ja siis esimese paugu peale katuse viilu alla pages. Varasuvine rohelus, kajakad, kava ja publik, puhvetist kaasa haaratud kohvitass ja saiake ehk siis veiniklaas ja soe pleed. Hakatuseks tundus see suveõhtusse suht liigne, aga kui päike allapoole venis, tuli ka mul oma kaamelivillane pleed üles otsida ja peale tõmmata.
Niisiis lugu, mis minu põlvkonnal on filmi kaudu tsitaatidena peas. Kus Goloborodko on ainuke õige Gabriel ja Pius võitlemas mu mälu stereotüüpidega. Lavastaja Diana Leetsalu oli tekitanud oma isikuga Plekktrummi saates emotsiooni, et tuleks vaadata. Sandra Uusberg ja Agnes mõjus värskemana ja meeletumana kui Ingrīda Andriņa filmis oma rafineeritusega. Kõrvalrollides oli Allan Noormets kui von Mönnikhusen, Indrek Ojari ja ordumehe roll, Margus Tabor ja tema lustiliselt libe bürgermeister, tantsud ja mõõgavõitlus, Epp Eespäev kloostriemandana kamandamas raudse loogika ja käega. Püha reliikvia oli ses loos tahaplaanil ja lause, et meie reliikvia on vabadus, kinnitas kogu seda juunikuist õhtut (alates naljast, et venelased on kogunenud Lasnamäele kuni siis selle Andres Raagi kleptomaani ja tulevärgini välja). Alo Kõrve ja Hans von Risbiter oli selgelt kuju, kus kogu mehe võimalik tühisus oli ühte karakterisse kokku sätitud. Aga nagu teater ikka.. üksikisik kui üldistav ja koondav, et vastu panna muude visuaalsete kunstide võimalustele. Mis on see, mis neid mehi kuke kombel puhevile ajab? Miks ärplemine ja vajadus olla suurem ka omaenda varjust? Ja mida tühisem hing, seda suurem ärplemine. Nagu ikka.
Feminismi seeme oli idanenud kõvast ja nii oli isepäisus ja allumatus istutatud juba 16. sajandisse ja ma natuke pakun ajaloolasena, et ülepingutatult, aga kui uskuda kirjutamise aega ja Bornhöhe kirjutamist, siis oli (ja on) iseotsustamine naistel ikka juba sajandeid veres. Aga kuidas me küll poliitika nii maskuliinseks oleme osanud otsustada?
Kuna lugu oli süžeeliini pidi peas, siis oli rohkem võimalust nautida näitlejate lusti ja koosmängu. Ahh, Siimust oligi saanud see kleptomaan ja varas. Aga see kuju pakkus situatsioonikoomikat ja oli see tegelane, kes miskis hetkes pisut venima hakanud lugu vürtsikamaks muutis. Ja siis teise vaatuse kõrtsmik, kus see idamaine touch mulle küll arusaamatuks jäi. Aga äkki pidi see tatarlaste koloonia algust siin sümboliseerima?
Suvetükina söödav. Ja näitlejate ansambel oli nauditav. Ja dekoratsioonid huvitavalt lahendatud. Esimene vaatus hakkas pisut istmikunärvile oma pikkusega, aga kui võrrelda Tõe ja õiguse neljanda osa lavastusega, siis ei tohi viriseda :).
Kaelaharjutused kui tegelasi tuli kord siit ja sealt...
Ja mina emana muretsemas, et lapse teatrilust selle etendusega kuskile ei hajuks. Suurem osa emotsioone sai nüüd sõnasse püütud. Aga pärast tuli veel kojusõit täiskuu valguses, siis ujumine öises Uljaste järves, mõnus väsimus ja langemine une rüppe....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar