Otsatult palju põnevaid karaktereid ja head näitlejad. Klassikaline läbilõige inimühiskonna alumistest kihtidest, kus juba pelmeenimüüja on miskit olulisemat, tähtsamat ja stabiilsemat.
Kummitama jäi küsimus - kas ilus vale tekitab võltsi lootuse ja siis kukub meie maailm kokku. Kohe nii kokku, et rusude alt enam välja ei jaksagi ronida? Kes vajab tõde - seda alasti tõde, mis peaks kokku sobima tusameele talvega nii väljas kui hinges? Kas tõde teeb alati vabaks või on talle otsavaatamine tarbetu enesepiinamine?
Sätin (Alo Kõrve) selgitab neile: „Kõik on inimeses, kõik on inimesele. Eksisteerib ainult inimene, kõik ülejäänu on inimese käe või mõistuse töö. Vale on orjade ja peremeeste religioon, tõde - vabade inimeste jumal.” Ja see on nii ilmselge, et hetkega taipad: aasta pärast on riigikogu valimised ja nüüd on selge, millise erakonna poolt tuleb hääletada.
https://www.linnateater.ee/uudisvoog/meediakaja/me-koik-elame-pohjas-aga-me-ise-ei-tea-seda-eesti-paevaleht
Viletsa ja räpase öömaja põrgusse (Tallinna Linnateatri Põrgulaval ongi kujundusliku elemendina suur keskküttekatel, mille otsaseina aknakeses võib näha elusaid tuleleeke) ei tea kustkohast saabunud Lukaa ajab seal kügelevate inimvarede pea segamini ilusate lohutavate muinasjuttudega, pannes nad pärmi kombel käärima – ja siis peksabki öömaja omaniku naine Vassilissa (Külli Teetamm) oma õe Nastja (Liis Lass) poolvigaseks, Vaska Pepel (Kristjan Üksküla) tapab öömaja omaniku Kostõljovi (Rain Simmul), ja hiljem, kui Lukaa on sealt põgenenud ning tema sulnistest juttudest hullutatud inimestele jõuab reaalsus taas pärale, poob Näitleja (Argo Aadli) enda üles. (Hvostov, http://sirp.ee/s1-artiklid/teater/kes-vajab-tode/)
Njah, Simmul oli kohe nii ära tapetud, et ka kummardama ei jõudnud. See oli kohe kuidagi kentsakas. Aga eks ma ise ole ka kentsakas - tööpäeva lõpul kimada Tallinna ja siis poole öö ajal tagasi ja järgmine päev taas tundi...Pikkust oli tükil ikka nii palju, et lõpuks hakkasin juba nihelema... selg väsis ja targad sõnad, mis pudenesid näitlejate suust, kukkusid justkui põrandale, mitte hinge.
Kui nüüd tõsta need karakterid põhjast kõrgemale, mis siis muutuks? Vargast saaks poliitik või siis ärimees, kes teisi pügades rikkaks saab? Pelmeenimüüjast ehk koguni restoranipidaja ja endine parun saaks tagasi oma rikkused...Armastus jääb ikka armastuseks ja ehk on raamtust loetu asemel siis seda kogemust, kus tegelikult ka keegi meid hingeliselt kätel kannab ning kellega koos luua müstiline kahe inimese maailm, kuhu peitu pugeda suure maailma kurjuse eest. Raha on ikka vaid vahend, alkohol annab unustust ja põrgu on ikka sama kole kui siis kui sa põhjakihtides liigud.
Kes on see Lukaa, kust ta tuleb ja kuhu läheb? Inimlikkus on see, mida ta külvab ja surm on see, mis selle külvi tulemusena lõikama pääseb.Inimene, see kõlab (pidas siis pika pausi, jättes helisema sõna „kõlab”) – uhkelt!
Ja need tatarlased ja see Kalju Orro tegelane, kes ansamblisse eriti ei sobitu, aga ometigi on osa öömajalistest?
Ja kübarategija, kes on hullult teadlik oma harjumustest ning valmis andma raha hoiule, et muidu joob kõik kohe ära. Ta unistab tasuta kõrtsi avamisest, kus igaüks saaks osa külalislahkusest....
Märt Piusi kingsepp Aljoška...(nädala pärast vaatan Priit Piusi, et kas on ka vahe?)
Tegelasi ja teksti oli nii palju, et ma kahjatsesin oma kehva haridust ja oskust tõlgendada Vene ühiskonda. Lotmani teadmisi oleks tarvis... aa kust neid võtta? Loed küll kavast neid seletusi ja lood seoseid, aga ikka on vähe. Näiteks selle punase riietuse osas, mida Kostõljov Simmuli isikus kandis, ei pannud kohe ja korraga otsi kokku... ikka alles tagantjärgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar