Aga Liisu sõit läks metsa. No närvis oli ta juba enne, siis ilmselt kandus see närvilisus hobusele ja ta otsustas tõrkuda. Et siis ei pea ju ometi pingutama. Uskusin, et kõrgemas kategoorias võtab poni Pegasus ennast kokku, aga ei keskit. Sättis sammud okseri juures nii, et kõrvalt sai mööda. Kaks tõrkumist ja võistlus oligi pekkis. Minu tuju ka. Ja Liispet oli ka nagu vette kastetud kana, pea valutas, tuju allpoole merepinda , entusiasmi ei jagunud püsti tõusmisekski. Mul polnud paraku palju aega talle kaasa tunda, aga sauna ta igatahes keeldus minemast. Ja siis ma mõtlesin selle elu üle pisut järgi, et mismõttes see nii ebaõiglane peab olema. Selle asemel, et saaks teenida natuke taskuraha, hoopis maksan puhkepäevale peale - stardimaks ja bensiin ja söök ja oma töö-toimetamine... puhta pael.
Ja mis tunne on olla oma trenni viletsaim? Ja teada, et ükski võistlus pole õnnestunud... ja kust siis leida eneseusku, kindlust ja tahet? Et väikeste sammude maagia... Juurdekasvu uskumus. Coachimine. Mentorlus. Klassijuhatajana toetamise oskused. Olen ju end koolitanud, aga ikka on kogu see värk selline, et oma last ma aidata ei oska. See kipub eneseusu ka sinnasamma viima, kus Liispeti tuju.
Mis see lahendus siis on???
Kust leida pappi,et oma hobune osta? Ja mis siis veel saab... Varustus - sadul üksi juba u 1000 lugu, millega seda hobust transportida, sepad ja rendid, sööt ja muu siuke. Arstidest ja võimalikust lonkamistest rääkimata....
Ja siis on suvi tehtud ka - kaugemale kui üks samm ju loomast ei saa. Oled ta võtnud, siis vastutad.
Kuidas see nüüd käis - elu algab siis, kui lapsed on suured ja koer surnud? Tsiteerides meie pealikku...
Peku ja tema tõrkumine. Isegi pildina olemas. Koostöö ei toiminud. Mis ma muud oskan öelda.
https://latene.ee/module/kbm/article;fbclid;IwAR2n1DdQA2uU_1MSHsfgHfnJl0sUV418jYSa8yPXpsKX56eVIWkToWXqfsc;kbm_path;10;kbm_article_id;474
Leidsin ka vihje vaimselt tasandilt, misk ma pean kotitäie lehmakomme kugistama ja siis süümepiinades niutsuma, et tahtejõudu on vähe. Kopeerida lehelt ei saa, sestap pean tegema kokkuvõtte kolme lausega, sest kes tänapäeval enam viitsib pikka juttu ümber kribada. Niisiis - magusaisu tekib seetõttu, et ma blokeerin oma ajus negatiivsed tunded ja ei taha nendega tegeleda. Ja siis keha reageerib nii, et anna mulle kommi. Hetkel blokeering nagu toimiks, aga see ei ole sugugi jätkusuutlik viis lahendada probleeme. Negatiivne emotsioon tuleb tagasi järgmise magusadoosi saamiseks. Lõpptulemusena olen ülekaaluline, ei meeldi endale peeglist vastu vaatavale mutile, liigesed valutavad, vererõhk, südame-veresoonkonna haigused jne.
Tegelik lahendus on tegeleda oma ellu tulevate probleemidega. ALATI. Negatiivsed emotsioonid on elu osa ja neid tunda on normaalne. Selle asemel, et kommi kühveldada, tuleks hoopis süüa melonit või apelsini või kuivatatud puuvilju.
No ja kui ma peaksin kristallidesse uskuma hakkama, siis tuliahhaat ja apatiiti võiks ka kanda.
Ma pean oskama oma probleemidega toime tulla, alles siis saan ma teisi õpetada.
Teoorias on asi imeline. Tegelikkuses pean homme kimama Tallinna, neljapäeval tagasi Armale, reedel teatrisse ja trenni, laupäeval Tulivette ja siis pühapäev näikse koguni vaba päev olema. Kui uskuda oma mälu.
Homme ootab intellektuaalne koolitus - Rein Rauda ma enne kuulnud ei olegi. Palju õnne :), saad jälle targemaks.
Mäletad, saada sõbraks oma kehaga...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar