To be or not to be...

Spliin

Tuumakate päevade kõrval on sellised tühjemat sorti ajahetki. Olen kordamas oma paastu ja söögipohmell avaldub peavalus, uimasuses ja tüdimuses. Kolm päeva? Viis päeva? Kümme nagu eelmine kord? Ei ole endale posti püsti sättinud kuhuni joosta ... Sitt on olla. (kaheks päevaks seda isu isu ohjata jaguski...)

Olen end tühjaks kirjutanud nende kahe esseega ja ei viitsi hetkel mitte midagi tarka peale hakata. Selline tunne, mis sunnib sind kerra tõmbuma ja mõtlema oma elu üle järele.
"Elu parim päev," hõikab õpilase hääl koridorist. Nooruse vajadus ülivõrrete järele taandub elukogemust korjates tasapisi. Aga vajadus elamuste järgi jääb.
See projekt kui veskikivi kaelas... vajutab mõtted maadligi ning teeb kopsumahu hingamiseks olematuks. Kaeblen või?

Me elu on me elu ainus mõte

    Me elu on me elu ainus mõte.
    See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
    Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
    Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
    
    Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
    mis kuiva säsi õgivad me seest.
    Kord kukud kokku oma kõval toolil.
    Sa tead, ei päästa miski selle eest.
    
    Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
    sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
    Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
    Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Doris Kareva

oksüümoron kirj näiv vasturääkivus, näit. magus valu

Kirjanduse puhul saab rääkida näilisusest, aga elus? Või siis on elu näiline ja kirjandus reaalsus? 

Kas elu on ka oksüümoron?

Miks on alati küsimusi rohkem kui vastuseid? 

Veel üks uudissõna - klebar - see on kleepsuga märkmepaber..

Koer Spike lõpetas kooli, aga näksib mind ikka hommikuti varrukast...

Anu valguses ja varjus...ja meie renessansitund teisipäeval üheteistkümnendikega.

Esmaspäev...

Kollisioon - vastuoluliste huvide, püüdluste v. jõudude kokkupõrge.

Kõik valitsused valetavad (All Governments Lie, Kanada 2016)

Kirjutada tõtt, kaitsta nõrku tugevate eest, võidelda ebaõigluse vastu, pakkuda leevendavat perspektiivi inimkonna viha ja hirmu hajutamiseks, lootuses, et ükskord tuleb maailm, kus me suudame nautida erinevusi inimeste aias, selle asemel, et nende pärast üksteist tappa. I.F.Stone

Pean homme pidama loengut renessanssi olemusest ja sellest, mis on pöördeline aeg... Loen ja vaimustun.

• Maa kaotas Koperniku teooriaga oma kosmilise eesõiguse ning poetus planeetide hulka. Inimesest sai liikuva kosmilise tolmuraasukese asukas.  
• Giorgio Vasari 1550 "Silmapaistvaimate maalikunstnike, skulptorite ja arhitektide elu"
• Inimese sisemaailm läbi  portree kombineerituna maastikuelementide või olustikuga. Inimlikud tunded ja elurõõm versus keskaegne härdus.
• Kunst saab looja nime - inimese isikupära ja saavutused on olulised.
• Huvi teoreetiliste küsimuste vastu - kuidas kajastada moodsat aega ehituskunsti kaudu? Kuidas saavutada ehitises harmoonia ja tasakaal, et ehitis mõjuks kui monument inimesele- loojale? Kas Donato Bramante ja Michelangelo ehitasid mälestusmärgi endale või paavstivõimule või oma ajastule?
• Miks meie ei õpi muude keelte hulgas märkide salakeelt, et lugeda ridade vahelt pilte ja ajastut? Kas me oma ajastutki oskame lugeda? 
• Fibonacci jada ja kuldlõige - mõjub harmooniliselt ja tekitab hea tunde. Ilu kui maailmapäästja (Igor Mang).

Õpetaja on unikaalne elukutse, kus mõtted paiknevad justkui jäämäe diagrammis. Veepealne osa on igapäevane suhtlemine, õpetusivade külvamine hingepinnasesse, emotsioonide talletamine mälusoppidesse ning teatud käitumismustrite kordamine. Veealune tükk pakub põnevust veel aastakümnete taha, mil mõni su endine õpilane vilistlasõhtul nööbist võtab ja küsib:“ Õpetaja, kas te mäletate…?“ Mõni mõte, mida idanema sattunud viljakale mullale, on muutnud maailma noore jaoks tähenduslikuks, mõni teadmine andnud võtme edasiste varalaegaste avamiseks, mõni valus kogemus õpetanud elus hakkamasaamist  ja sirget selga, mõni arutelu harutanud selgemaks tunnete puntra. Õpetajana kasvad koos noortega, mõnes valdkonnas rühid meeleheitlikult sammu pidamiseks (näiteks progemine), kusagil naudid võimalust pista ideepoegasid noorte vaimustunud pihkudesse , andmaks loomingule indu, vahetevahel oled nördinud, et arutlus Nobeli preemiale ei kvalifitseeru.Õpetaja on unikaalne elukutse, kus mõtted paiknevad justkui jäämäe diagrammis. Veepealne osa on igapäevane suhtlemine, õpetusivade külvamine hingepinnasesse, emotsioonide talletamine mälusoppidesse ning teatud käitumismustrite kordamine. Veealune tükk pakub põnevust veel aastakümnete taha, mil mõni su endine õpilane vilistlasõhtul nööbist võtab ja küsib:“ Õpetaja, kas te mäletate…?“ Mõni mõte, mida idanema sattunud viljakale mullale, on muutnud maailma noore jaoks tähenduslikuks, mõni teadmine andnud võtme edasiste varalaegaste avamiseks, mõni valus kogemus õpetanud elus hakkamasaamist  ja sirget selga, mõni arutelu harutanud selgemaks tunnete puntra. Õpetajana kasvad koos noortega, mõnes valdkonnas rühid meeleheitlikult sammu pidamiseks (näiteks progemine), kusagil naudid võimalust pista ideepoegasid noorte vaimustunud pihkudesse , andmaks loomingule indu, vahetevahel oled nördinud, et arutlus Nobeli preemiale ei kvalifitseeru.

Pühapäevõhtused valikud

Üürike novembripäev
kinkis päikesekiire
nopin ta üles
kui kalli kingituse

kell viis laiutab
akna taga  pimedus
mustmiljon töömõtet
piilumas lukuaugust

esmaspäev lävepakul seisatab

küntud põllul turritab roheline kapsaleht

vettinud sügishommikus kümblev varblane

seisev vesi   teeserva ilmestamas

roheline männisalu halli sambliku võrgus

millest mõtleb sügis?

Uuendada ID kaardi sertifikaate?
Lugeda töid ja kirjutada kommentaare?
Otsida teksti ristisõjast?
Teha süüa järgnevaks nädalaks?
Kirjutada aruannet?
Vaadata telekat?
Pühenduda App Inventorile?
Lugeda oma uut raamatut Romanovitest?
Lugeda edasi Vadi raamatut?
Valmistada klassijuhatajatunniks?
Igatseda sooja päikest ?
Korjata põrandalt sinna Meghanist jäänud lelusid?
Minna magama?
Sundida end avama märkmikku järgnevast nädalast?
Vastata meilidele?
Kirjutada blogisse mõtteid?
Uurida renessanssiajastu inimest?
Minna välja mugavusest ja toasoojast?

Olla või olla või olla?

Koolitused! Koolitused? Koolitused...

Kaks koolitust ühel nädalal - eks ta pisut palju ole, aga teisalt... pakutud võimalustest tuleb kinni haarata ning samas, kui end augustis kirja paned kuhugi, siis tegelikult ju ei tea, kuidas ajad kulgevad.  Aga nad kulgevad omasoodu.

Niisiis: KOOLITUS nr 1. Meediatekstide analüüs on pealkirjaks kui ma registreerisin (ametlikult praktikumid meediapädevuse tõstmiseks koolides ning raha loe: õla alla pannud British Council, HTM ja Integratsiooni Sihtasutus), koolitaja Maarja Lõhmus (Aivo Lõhmuse lesk ja kunagise nimega Maarja Pärl leidsin ta saated err.ee arhiivist - see Ermitaaži seeia tundus olevat kena kuulata, kui oled kuskile pannud idanema seemne, et peaks seal ikka ära käima. Ma märkasin ta seksikat kleiti, mis rõhutas lõhikut küljel.).
Eesti Teadusinfosüsteem andis meetrise rea tema tegemisi ja vikipeedia kolm rida... lausa imeline.
 Esialgu tundus olevat pisut hüplik (nagu ikka kui aeg on piiratud ja tahaks võtta maksimumi... st jagada oma teadmisi, lahendada ülesandeid, vaadata videosid vms).  Minu kaaskoolitajate seas oli päris palju vene koolide ja kutsekoolide õpetajaid ja eesmärk oli ilmselt promoda meediaõpetuse kursuse valmivat versiooni, mis annaks kaasaja noorele oskuse meediamaastikul (trüki-, audio- ja sotsiaalmeedia) maastikul orienteeruda... Minu ambitsioon oli pigem ajaloo perspektiiv ( digitaliseeritud ajalehed) kombineerituna ühiskonnaõpetuse vaatega.

Meid oli kena kümneliikmeline seltskond. Salva saalis keset noorte kunstnike näitust. Naabruses projekti sada kunstitööd saja minuti jooksul. Pisut kaugemal veel üks põnev näitus, aga sellest mõni rida hiljem.
 Kohvipausid ja lõuna mahtus ka selle nelja ja poole tunni sisse. Kaamera filmis, aga mingil hetkel suutsin selle hoopis unustada.
 Jõudsin mõelda, et kui poleks nõukaaegne kooliskäija olnud, ehk siis isegi mõtleks ajakirjanikuks hakkamise peale...Põnev on see maailm erinevate kohtumiste ja riivetega. Millessegi saad süveneda, midagi puudutad justkui juhuslikult ja nendest põgusatest hetkedest lood tervikut. oskus eristada detaili kui osa tervikust ning samas mitte kaotada terviklikku pilti. Joosep ju meil on ajakirjanikust õpetaja, äkki võiks siis olla õpetajast ajakirjanik??

Algul kaardistasime meediamaastikku teljestikul saated skaalal, et emotsionaalne ja tähenduslik (või oli see informatiivne?) Siis rääkisime Eesti ajakirjandusest ja kõrvu paitasid sellised sõnad nagu kvintessents (mis pattu tunnistada, tuli järgi vaadata nii tähendus kui õigekiri - kõige olulisem osa/põhituum) ja travesteerima (kasvatada uut põlvkonda läbi Eesti kultuuri mitmekihilises maailmas travesteerima), Eesti ühiskonna eripära refleksiivsus, mille sees on latentselt kultuuriline pürgimine , poststrukturalistlik, dualistlik maailm ja autonoomsus (maailm kui keskkond ja inimesed kui subjektid maailmas), ambivalentne (taas eki.ee abi  ja tähenduseks kaksipidine) jne.

Mõned mõtted konspektiridadest:

• Ühiskonna jaoks ei ole primaarne poliitiline sfäär, vaid oluline on kultuuriline sfäär (ajakirjandus võtab poliitilisest sfäärist infot (allikaid) ning analüüsib läbi kultuuriprisma). 
• Meie ajakirjanduses on väga nõrk majandusliku ja demokraatliku ajakirjanduse mõõde, seda tuleks õppida kajastama välis-Eesti ajakirjanduse kaudu.
• Soome kodu on valge (versus Eesti madalad mustad laed ning murede pimedus).
• Eesti kultuuri geniaalsus võimaldab olla inimesel tema ise ning vaja on vaid leida oma roll ühiskonnas.
• Kas Eesti bränd maailmas võiks olla öko-Eesti?
• Avalikkuse kvaliteedi küsimus kui murekoht.
• Diagnoos mulle: vähenõudlikkus Eesti ühiskonnas on probleem
• Eesti rikkus on kultuuriline mitmekesisus: poliitiline unifitseerumine ning kultuuriline paljusus.
• Ei ole keelatud küsimusi, sest iga põlvkond peab oma aja ise mõtestama, täitma neile oluste märkidega.
• Milline on noorte inimeste infoväli, kus nad toimetavad ja kas see võimaldab neil oma eluga hakkama saada?
• Ajakirjandus ei saa olla monolood, see on alati refleksiivne ja (mõtteline) dialoog.
• Sotsiaalmeedia on ambivalentne, võrreldes tavameediaga on erinev ainult vorm ja kasutatav kood.
• Õpetaja eneseharimise kursus õpilaste abiga.
• Sellel seminaril ei lase me midagi pudiks minna.

Kirjutasime uudise kes? kus? millal? mida? miks ja kuidas kui laiendused (meil oli Punamütsike tegelane ja krimiuudise laadi) ning koostasime reportaaži (üks detail-üks inimene - üks keskkond ja üks üldistus). Balletikingad - baleriin - teater kui keskkond - elu on teater?

Noppisin üles kaks nime: indrek Ibrus (digikultuur) ja Arnold Matteus (arhitektuur).

Lõuna sel kursusel kujunes omaette väärtuseks. Toit oli ka hea ja kohupiimane vaarikakook mekkis mõnus. Aga eriliseks tegi see näitus Tatjana Ivushkina Ukraina tikanditest ja mustritest. Õigemini oli näitus märkidest ja märgisüsteemidest, mis selles kultuuriruumis kehtisid kuskil 50-70 aastat tagasi ning mida tänapäeval vähesed lugeda oskavad.
mustrid ja värvid viitasid erinevatele regioonidele Ukrainas. Linane varieerus pehmest kuni jäiga ja koredani. Erinevused neidude (noormeeste) ja abieluinimeste riietuses, mustrid kui elujoon ja selle harras pühadus. Linikud, rätikud ja sõbad erinevate elujuhtumite tarbeks. Rikkus ja vaesus läbi riiete (et kui tüdruku paeltes puudus kollane värv, siis oli perel abi vaja ja kui neiu riietes oli sametit, siis see vihjas jõukusele, voltide arv pidi jakil olema viis või enam, elujoonele ei tohtinud tikkida maasikaid ja pulmadeks tikitud linnukesed nokkapidi koos. Individuaalsus ja samas keskendumine, et need mustrid inimese elust jutustama saada. Mitte lihtsalt tikand, vaid terve teadus ühest rahvast, kes tänapäeval maadleb oma keerulise olevikuga ja ei suuda suures poliitikas kuidagi stabiliseeruda.
https://www.huvikeskus.info/linnagalerii/2017-a-linnagalerii-naitused/tatjana-ivuskina-ukraina-tikandid/

Meie giid (nimegi ei küsinud, aga ta üks vanaema oli pärit Püssist ja teine Saaremaalt Kuressaarest) rääkis pühendunud naisest Tatjanast, kes koos oma emaga on hoidnud ja tulevastele põlvedele säilitanud palju kangaid, mis ukraina elust ning kasakatest, vabadusest ja rikkusest, rahvast, kes oma vabadust ülimalt oluliseks peab. Mingil hetkel ahakkas juba piinlik, et lõunapausist oli ammu saanud juba seminari aeg, aga meie ikka ahmisime seda põnevat lugu endasse ja kuulasime hardalt jutustust tikkimisest kui eluviisist. Arglikele püüetele vihjata, et meil oleks aeg lahkuda oma põhitegevuse juurde sel päeval, saime vastuseks hoopis järgmise loo poisist, kes tõi seda näitust vaatama oma vanavanemad või siis ukrainlasest, kes näitusel koges äratundmisrõõmu, et tema vanaema tikandid olid just sellised või siis sellest, kuidas Tatjana neid väärtuslikke eksponaate Eestisse toob  (ise peseb majapidamisseebiga ja kuivatab ning rullib, sest tikandit ei saa ju murda lihtsalt kokku) või siis sellest, kuidas erinevat kvaliteeti niit võib küll värvina tunduda sarnane, kuid ometigi tikandis erinevalt pleegib ning nii hoopis uue loo jutustab.  Ja me kuulasime edasi, surudes alla kripeldust. Uskumatu vedamine. Aitäh hea inimene sealt klaasist galeriiputkast...

Saabusin tagasi meeled avali ning mõte lendamas. Ei tea, millest oli vahepeal juttu, aga saime ülesane kaardistada teemasid Eesti ajakirjanduses - teemad, mida esitletakse konsensusena, seejärel legitimeeritud vastuoludega teemad, järgnevalt vaikusetekstid ja siis teemad, mida esineb erinevatel teemaväljadel. Need vaikuseteemad on põnevad... 

Milline on nende tähendus meie ühiskonnas? Kuidas on dialoog ja kaasarääkimine nendes teemades korraldatud?

Järgnes kodutöö: iseenda tutvustus läbi oma ümbruse (bränd, intriig ja vastuolu, probleem ja küsimused, mina ja kasvamine subjektiks);  tuleb vaadata Arnold Matteusest filmi ja teha ühe artikli analüüs. 

Kuidas jõuavad tähenduslikud teemad meieni? Juhus või Jumalik sekkumine?

Kirjanik Jan Kaus

Aitäh Anu, et oled mind sel aastal juba mitmeid kordi kättpidi talutanud meie kaasaegse kirjanduse manu. Kirjandustund kirjanikuga ühiskonnaõpetuse tunniks muudetud ajalootunni ajal.
I blokk: vorm
Kirjandus ei ole nagu imeasi või nagu arsti juures käimine, et kui on vaja, siis lähen ja kui vaja ei ole, siis ei lähe ka. Kirjandus kui erinevad perspektiivid ning võimalus mõista. Mõista seda, et asjadest saabki rääkida 1000 erineval moel ja mõistmine on ka mitmetahuline.
Lustisime Raymond Queneau "Stiiliharjutused" (eesti keeles 2007) lugusid.
Märksõnadeks olid: S liini buss/tipptund/noormees pika kaela ja imeliku nööriga kaabuga/ kile hääl/vaba koht bussis/ 2 tundi hiljem/ Saint Lazare/ Cour de Rome/rongijaam/nööp.
Ja siis variatsioonid - nagu skandinaavia krimikirjandus, kõik sõnad s-tähega (sadakond sekundiseieri sõõri, Singeriga saanuks sildem jne), lugu poliitilise kõnena, maagilise realismi võttes (maagiline liblikas ilmestamaks vihmakardina taha varjunud maailma), rock´n ´rollina Smilersi "Käime katuseid mööda" viisil (silmad sulen ja hetkeks viib endast välja mind pruuni kaabuga mees), või siis see eestlase püüe vene keeles rääkida ehk alkohooliku etteaste loost.Pöörane pooltund nautimaks just vormi ilu kirjanduses.

II tund rääkisime kirjanduse sisust. Kirjanduse võimalus rääkida suurtest teemadest nagu armastus, surm, kangelased ja väikesed inimesed. Kirjandus kui suure vabaduse manner ja selle muutumine tarbijalikus maailmas. Et nagu sport on tranformeerunud vaataja teenistusse (üksikstardi asemel ühisstart ja 50 km asemel sprint, sest kes jaksab istuda kaks ja pool tundi ning seda nühkimist vaadata.  (Näited röökivast vasaraheitjast ja 100 meetri tõkkesuusatamisest, et vaatajat paeluda).

Kirjandus annab võimaluse kehastuda kelleks tahame ja liikuda ajas ning ruumis ettepoole ja tahapoole. Ajaloolane minus tõstis pead ja kergitas kulmu - minna 21. sajandi inimesena 15. sajandi maailma... brrr. Kas me oskame lugeda pooltoone ja märke möödunud ajastutest? Me ei saa sageli oma ajastustki aru...
Kirume kuradi kurge, kes auto esiklaasi ära lõhkus, nägemata suurt pilti.
Meil on kogu aeg kiire ja õigus surra enne pensionile saamist, vabadus võtta lips kaelast, kiskjalik huvi end proovile panna, arendav töö käsutäitjana jne
Mina raputab pead ja taandub.... hea teeninduse kuu.

Kirjandus on avatud süsteem, kuhu võib jõuda nii 10- kui 80- aastaselt. Mina olen veel selle põlvkonna inime, kes luges lusti, sest televiisorist tulid Brežnevi maotud kõned (ma mäletan seda pettumust, kui kõnet ei katkestatud, vaid järgnev saade  - enamasti mingi film - lihtsalt mõne muu lühemaga asendati). Lugesin vanaema juures ema kooliõpikutes olevaid katkenedeid, sest muud ju polnud...Sõjale ja rahule ei hakanud hammas 12-14 aastaselt peale. See prantsuse keele tõlke vaatamine oli tüütu.. kui ma nüüd emotsiooni kirjeldan.
Ja siis see ilus lause: ma ootan sind ka siis kui sa ei tule...
I raamat kui luukere kirjaniku kapis, mille korjaks kokku ning põletaks sootuks kui mannetu halva maitse näite.
Rööprähkemine kui vabakutselise elu. Aga sa oled vaba oma aega planeerima.
Jan Kausi õppimiskarjääri suurim saavutus oli maailmakirjanduse eksam Rein Rauale. Ülim nauding (joovastav tunne... ).
Esinemisjulgus on harjutatav. Seda võin mina ka kinnitada.

Mis on inimene?

Kas ingli vari?

Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?

Igaüks meist on pill,

läbi mille võrratuid viise

vilistab Jumala tuul:

hoia,

küll siis hoitakse sind.

Doris Kareva

Ma lihtsalt ei tunne Kausi loomingut....et leida tema näidet. Ma parandan end.

Ma tean, et ma mitte midagi ei tea...

Hommikune kargus ning teadmine, et tunde sisutavad külalised. Olin püüdnud end kurssi viia muudatustega tööturul seoses digitaliseerumisega, aga pidin nentima, et ei tea asjadest suurt midagi. Ega ka eesti keeles lugemist just üleliia palju ei ole. Septembris 2017 oli pealinnas peetud miskit konverentsi sellest, aga töökeel oli ka seal ingliisi keel.
Kaja Kallas oli vene õpilastele tundmata kuju. Ka Siim Kallast ei teatud. Euroopa Parlament - kauge ja arusaamatu, ei haaku vajadustega, parem olla nutitelefonis (Aleks ja Vlad). Pingutasin, et luua mingit tausta, aga kas kohale ka jõudis, sellest pole mul aimugi. Eks homne kirjutis näitab.
Pr Kaja oli punases kleidis ja särav daam. Heidi oli kollas kleidis ja ka säras. Erik oli klaveri najal ja pidi vastutama tehnilise poole eest. Mina olin oma mustases pükstes ja hallis pluusis suht ilmetu tegelane... .
Oskused, mida tulevikus on vaja:

• ettevõtlikkus
• meeskonnatöö
• loovus ja innovatsioon
• probleemilahendamine
• turundus ja müük
• digitaalsed oskused + 1-2 konkreetset oskust (juura ja näiteks õpetamine või siis ärijuhtimine või siis midagi, mis seostub inimestega....

Mis jäi meelde?

 Et aega annab arutust ja kui mitte kohe siis mõne ajapärast (see patendilugu, mida Elisabeth I polnud nõus kinnitama ehk miks ei võetud mehhaanilisi kangastelgi asutusele juba varem) - poliitikud teevad otsuseid ja vahel on mõni poliitiline otsus võrdne poliitilise enesetapuga, sestap otsitakse mõistuse ja ratsionaalsuse ja olude kompromissi.

 Et  kõige efektiivsem on kombinatsioon inimene ja masin - lausa 85% tõhusam kui kumbki pool üksi. Inimene ise on suht mannetu. Andes masinatele oma tööd üle, muutume nõrgemaks... näiteks see füüsilise töö andmine masinatele on muutnud meid füüsiliselt nõrgemateks. Kui me ka mälu oleme andnud masinatele, siis on meie mälu muutunud olematuks ja me ei leia motivatsiooni mälu treenida. Kui me õpetame masinad mõtlema (õigemini vist seostama erinevaid programme teatud etteaimatavate tegevuste raames), siis kas meie suutlikkus mõelda muutub ka olematuks?

Kust läheb piir ja kuidas ravida sõltuvust nutimaailmast ja tehnoloogiast? Kui alkohoolikule öelda, et ära enam tilkagi võta, siis me ju ei saa interneedust välja lülitada.. Et on olemas äpindus, mis mõõdab sinu vererõhku ja aega, mida oled nendes seadmetes veetnud. Ja äpp, mis annab võimaluse kutsikaid laenutada ning mis on kasulik noormeestele, kes ei suuda muidu kontakti luua õrnema sugupoolega...(naised teadagi lähevad nunnude kutsikate liimile).

Et Silicon Valley tegemistel tuleks silma peal pidada. Aga ka seal on häid ja väga häid insenere, kuid napib müügimehi. Oluline on kastist välja mõelda. Tuntumatest infotehnoloogiaettevõtetest asuvad seal Adobe Systems, Apple, eBay, Google, Hewlett-Packard, Intel, Xerox ja Yahoo! - ütleb mulle vikipeedia.Kokkuvõttes ei ole mõtet tuuleveskitega võidelda, tänapäeva ärimudel ütleb, et tuleb nad panna enda heaks tööle. Kui idee on hea ja pole Eestis turgu, siis tuleb suurelt mõeldes asuda maailma vallutama, julgelt tulevikku...Et kaalukausil on ikka ideed ja majanduslik tasuvus ning küsimus, kui palju me tahame juurde maksta....

Raamatud, mida lugeda:

Yuval Noah Harari "Homo Deus", "Sapiens"
Mary Aiken "The Cyber Effect"
Susan Neiman "Why Grow Up"
Nicolas Carr "The glass Cage" ja "The Shallows"
World Bank report "Digital dividends"
Robinson/Acenoglu "Why nations fail"
Cory Doctorow "Information doesn't want to be free"
Henry Kissinger "World order"
Moisis Naim "End of power"
Nick Bostrom "Superintelligence"
Martin Ford "Rise of Robots"

Ma pakun, et kui ma selle lugemisega ühele poole saan, siis on pensioniiga käes ka...

Sügis trambib jalgu...

Uus veerand kogub hoogu. Kell on keeratud, Urmas Vadi raamat pooleli, ees kaks koolitust - meediatekstid ja Hitsa äppide tegemine. Lisaks on käimas see projekt "Üks päev ettevõtjana".Sel nädalal sai alguse kuldvillaku sari - põhikoolis 4 võistkonda ja gümnaasiumis 7. Esimesed mängud olid mõnusad, ei olnud küsimuste raskusega üle pingutanud. Aga eks ma siis ikke õpin seda küsimiste koostamise kunsti. Homme on külas Jan Kaus ja Kaja Kallas.

Koos pimedusega hiilib majasse ka pingeid. Et kus on piir teismeliste tujude ja pirtsakuse ning probleemide vahel, kus täiskasvanu peab targemana vaikima. Kui palju ma vastutan oma õpilaste eest ja kui palju peab olema ettevõtlik ja kui palju taganttõukaja?

Tegelikult saan ma aru, et koos selle kuldse standardiga saime hullu vastutuse olla uuenduslikud, toimekad ja tegusad, rakendada MÕKi ja HEV ja IÕK ja oleme partnerid ning kogume tuntust kuni Myanmarini välja.
Aga elu on elu ja lapsed lihtsalt lapsed.
Ikka on õppimata või ei laeku tööd tähtajaks, esitatakse sisutühje asju ja ollakse pealiskaudsed.
Ja siis on kuskil sees tunne, et kas ma ikka olen õige inimene õigel kohal. Et kui ei jaksa
võidelda telefonides istumise vastu, kui ei suuda sundida planeerima, kui ei ole tulemust, kas
peaksin leppima keskpärasuse paraadiga?
Ja siis on kuskil sees tunne, et kas ma ikka olen õige inimene õigel kohal. Et kui ei jaksa

võidelda telefonides istumise vastu, kui ei suuda sundida planeerima, kui ei ole tulemust, kas

peaksin leppima keskpärasuse paraadiga?

Kes ma olen koolis õpetajana? Klienditeenindaja? Partner ja siis võrdne õpilasega? Arengu suunaja ja professionaal? Mis professionaal ma siis ikka olen kui ei suuda lahendada probleeme, mis on seinana ees püsti? Motiveerija? Kuidas inspireerida teismelisi? Kuidas suunata tänapäeva noort süvenema ja mis on üldse see , mis paneb ta silmad särama?

Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Nagu alati.

Aeg

    Ma arvasin end armastavat juba ammu.
    Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
    Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
    Eks ikka lähemale. Aga millele?
    
    Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
    Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
    Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
    Ma ootan pauku, aimamata, kust.
    
    Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
    mu ärkvelolekusse ära segab und.
    Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
    Mu akna taga langeb lõppematult lund.

Doris Kareva

Töö tegi ahvist inimese?

Vahe aeg

Tegelikult sees lausa keerab, sest nii palju asju on pooleli ja lootsin, et vaheaeg annab võimaluse nad ära teha. Tuleb tunnistada, et nädalasest vaheajast on vähe ning kuidagi ei tõuse motivatsiooni parandada töid, valmistada ette tunde, kirjutada lõpmatult aruandeid, iseseisvaid töid ette valmistada... Ma ei taha isegi mõelda, mis saab ja kuhu tuleks hüpata...

Tavaliselt annab aeg arutust. Arutus ja harutus. 

Kuhu see vaheaeg siis kadus - tegin süüa, käisin Tallinnas, pidasime mõne koosoleku, lugesin mõned tööd, kirjutasin emaile, muretsesin ja paanitsesin tegemata tööde koorma all. Ja ongi kõik. Ei mingit kuhja tehtud töid ette näidata, ei mingit kergendust ja eduelamust. Lootusetu äpu. Kuidagi on tunne nagu võitleks tuuleveskitega või nagu Anu tabavalt märkis, et töö on nagu hüdra pea - raiud ühe maha, kasvab kolm asemele. Või siis et nagu hakkaks tulema viimnepäev, tunned iga ihurakuga, et tuleb ja mitte midagi selle ärahoidmiseks teha ei saa. 

Ise tehtud puha. 

Vaheajal tuli lumi maha. Ja läks hullult libedaks. Neljapäeval uisutasin oma suvekummidega igal ristmikul, ei saanud edasi ja ei saanud pidama. Mitte liivakübetki polnud enne kella 11.30 kuskil. Tuli nentida , et taas tuli talv ootamatult.
Kui see liiklemise asi välja jätta, siis oli igatahes ilus... lehed puudel lume all andsid veidike värvi, ja valge lumekirmetis kattis sügisese pori.

Jalutuskäik mere äärde Spikeiga. Õhtuhämarus andis hetke pildistamiseks ja laineloks pildile ka heli.

Koolis on huvitav

Mu teismeline lapsule poetas täna vapustava lause: "Kui ma saaks isu täis magada, siis ma läheks hea meelega kooli."
Põhjuseks nimetas ta, et koolis on huvitav. Wow. Tore ju.
Koolis on tõesti huvitav.
Kolleeg Anu kutsus 12. klassile rääkima Urmas Vadi. Tuleb tunnistada, et kaasaegne Eesti kirjandus pole mu erilise huvi objektiks olnud, kunagi kooliajal neelasin küll romaanivõistluse võitjaid ja kaotajaid ja pastoraal mummulisest kleidist ning Kaetud lauad said igatahes koos Uustulndi raamatutega alla neelatud. Telekat meil ei olnud ja interneedus oli veel leiutamata. Seega sai olla vaid üks kirg - raamatud. Sellest ajast on mälusopis kummalisi seoseid - et avamata kiri on kui lõputa lugu, kus ise saad mõelda finaali. Mummuline kleit kui sümbol  ja pastoraali mõtteni jõudsin alles ülikoolis, toona ma sellele vastust ei otsinudki. Niisama oli ka ilus.
Tagasi teemasse, et Vadi kirjanikuna oli (on) mulle pea tundmata. Lavastajana ja saatejuhina samuti. Seega meeled avali ning uudistama.

Joosep alustas intrigeeriva küsimusega, et kas Vadi on õnnelik inimene. Inspireerituna Vikerkaares ilmunud artiklist "Tänukõne".
Lugesin jutu nüüd oma silmadega ka läbi (et oleks nagu kaks juttu, sest ajaloolased otsivad ikka tõde erinevate tekstide ja sõnade vahel). Ja järsku tuli mulle kuidagi kentsakalt tuttav inimene ette. See inimene läks teisele poole maakera, et istuda kuldkollasel liivaga rannal, kuulata lainetemüha ja olla üksi keset Korea turistihorde, kes jooksid rannal selfistick peos ning selle asemel, et kuulata ookeani, olid oma turistimullis. No täpselt seesama, kes haaras maast sumadani ja marssis eemale, et vaadata veepritsmeid rannakaljul ja unustas maha oma püksid. Natuke napakas. Ja siis marssisin tagasi oma pükse otsima ning leidsin pükstelt peale liiva paar autorehvijälge (beach guards). Uudistasin koolilaste rühma, kes instruktori juhendamisel olid proovinud surfisaladusi selgeks saada ja nüüd turvaliselt üle tee kiirustasid. Nad ei pööranud mingit tähelepanu turistidele. Neid jalutas seal aastaringi ja nad olid limiteeritud tunni ehk poolega, mis neile anti. Ja kui kohustuslik pilt rannalt lainete taustal tehtud, siirdusid turistid ikka suveniiripoodi, uudistasid postkaartide, magnetite, pusade, pükste ja nokamütside maailmas. Jõukamad ostsid tassi kohvi poolitatud rõngassaiaga, mille vahelt turritasid välja rohelised salatilehed, roosakas singiviil ja kollane juustulips. Aga kõik need turistid olid ajutised uudistajad, kes püüdlikult kella jälgides vaheldusid tundide, päevade, nädalate, aastaaegade ja aastate kaupa. Turistibussid pikas reas tänava ääres puistasid neid ikka ja jälle ning viisid siis ka minema.

Ja siis see imelik turist, kes lihtsalt tunde kõlgutas jalgu lainete poole, las ta olla. Mõni inimene on selline imelik, tal pole kiire (mis on juba iseenesest ebanormaalne, sest aeg on ju üürike). Seda vihmast päeva võib ju jagada. Surfarite ja turistidega, rannavalve ja instruktoritega, vihma ja liiva ja lindude ja lainetega. Lained kaldakaljudel tormavad üha ning jälle. Ookean  uus-vana?

Bondi beach

Kuulasin Vadi jutustust ja kirjutasin üles sõnu, mis pudenesid ta huulilt, lisasin mõtteid ja lugusid. Oli selline valgustamise tunne, et saad nägijaks. Hakkad nägema asju justkui tõustes nende kohale, oma pisikeste ponnistuste mannetust maises maailmas.See on see, millest rääkis Nicolae kui ta unenäos sattus planeedile ja tundis ära vale. Füüsiliselt ja vaimselt. Sa saad kohe aru iga oma keharakuga, et nii see just on... ja ei kahtle oma eksitaval moel ja allud sellele arusaamale. Nagu allutakse jumalikule ilmutusele küsimata ja kahtlemata. Ja nüüd olin mina lummatult valgustatud . Võimas.

Korda kolm tõstsin pilgu klassiseinal tiksuvale kellale. Kell ruttas omasoodu ja kulutas aega parajaks. Ühel hetkel oli tubli koolitunni jagu aega ja siis oli südapäev ja aeg oli otsas. Naljakas kohe. Aeg oli otsas. Sööklas ootas grillvorst ja noored muutusid rahutuks. Ei, see ei olnud toidulõhn, see oli TEADMINE, et sööklas on valmis toit, mida kasvav organism vajab rahutuks tormlemiseks ja mida riik reguleerib oma pakutava toiduraha, ette kirjutatud kaloraaži ning keeldude-käskudega hoidmaks toitu tervislikul joonel. Ja täna oli kartulipüree ja grillvorst. Mitte mingisugune supilurr, vaid praad. Ja see teeb ju rahutuks. Eriti kui oled pingutanud ja püüdlikult eemal olnud nutitelefonist või  mänginud mängu, et tahad kuulata.... 

Kool on andnud mulle põnevaid kohtumisi ikka ja jälle. 

Auguga kivi lugu...

Auguga kivis on õnn, võta ka kätte ja hoia.
Kivi on kõva, õnn aga habras - ära lase tal kukkuda!

Nii oli kord kirjutatud mu plikapõlve sünnipäevakaardile. Ei tea kas sellest või siis lihtsalt tundest, et pihku pigistatud kivis on väge, olen neid mererannalt ikka ja jälle koju tassinud. 

Kord leiad ühe ehk kaks, kord kümnetes.. Kuidas jaksu otsida on. 

Auguga kivid on avanud südame ja kutsuvad mererannal end pihku poetama, et jutustada lugusid sügistormidest ja marulistest meetrites mõõdetavatest lainetest.
Veel teavad nad jutustada liivast ja lihvimisest ja sellest kuidas kuulata tuule toodud sõnumeid.
Kivi teab kuidas muutuvad pikemaks ööd ja päevad ning süttivad ja kustuvad taevas tähed.
Auk kivi sees on aegade kulgemine ja kestmine, järjepidevus ja katke igavesest olemise loost.
Kivil on kogemus saabaste sammudest ja paljaste jalgade ettevaatlikust astest. Ta teab, mis häält teeb mahaunustatud plastpudel , mis tast üle veereb.
Vahel toob vesi kividele kaaslasi - kuskilt rannalt mere poolt poleeritud puutükke, kes siis ennast ülemaks seavad ja laiutavad päikese poole.
Kivis on kokkusurutud energia suvesoojast ja sügise värvidest, talvisest tummast tardumisest ja kevade uudsest ärkamisest.
Kivis on lootust ja väge, oskust projitseerida üldist ja üksikut luues tasakaalu maagiat mõtlemisse.
Auguga kivid tunnevad maailma rannariba liivapadjalt , nad hoiavad oma koha tunnet kokkusurutult kivises kestas.

Kivil on kivised sõbrad - rohekad, hallikad, punakad, pruunikad.
Kivi kunstinäituse loovad pilvede värvid  - kord kuldkollase, kord punakaid toone põimides, siis tumedad toonid läbisegi heledamate laikudega. Imeline ja kordumatu, aina uus ja vahelduv.
Kivide kontserdi muusika on lainete loksumine ja tuule tõugatud pooltoonid - rahulikud ja rahutud ühteaegu.  Vaikus on harv külaline kivide koloonias.
Kivi kaastunne on külm ja karge, ei iilagi haletsev ega pealetükkiv.