Sügis trambib jalgu...

Uus veerand kogub hoogu. Kell on keeratud, Urmas Vadi raamat pooleli, ees kaks koolitust - meediatekstid ja Hitsa äppide tegemine. Lisaks on käimas see projekt "Üks päev ettevõtjana".Sel nädalal sai alguse kuldvillaku sari - põhikoolis 4 võistkonda ja gümnaasiumis 7. Esimesed mängud olid mõnusad, ei olnud küsimuste raskusega üle pingutanud. Aga eks ma siis ikke õpin seda küsimiste koostamise kunsti. Homme on külas Jan Kaus ja Kaja Kallas.

Koos pimedusega hiilib majasse ka pingeid. Et kus on piir teismeliste tujude ja pirtsakuse ning probleemide vahel, kus täiskasvanu peab targemana vaikima. Kui palju ma vastutan oma õpilaste eest ja kui palju peab olema ettevõtlik ja kui palju taganttõukaja?

Tegelikult saan ma aru, et koos selle kuldse standardiga saime hullu vastutuse olla uuenduslikud, toimekad ja tegusad, rakendada MÕKi ja HEV ja IÕK ja oleme partnerid ning kogume tuntust kuni Myanmarini välja.
Aga elu on elu ja lapsed lihtsalt lapsed.
Ikka on õppimata või ei laeku tööd tähtajaks, esitatakse sisutühje asju ja ollakse pealiskaudsed.
Ja siis on kuskil sees tunne, et kas ma ikka olen õige inimene õigel kohal. Et kui ei jaksa
võidelda telefonides istumise vastu, kui ei suuda sundida planeerima, kui ei ole tulemust, kas
peaksin leppima keskpärasuse paraadiga?
Ja siis on kuskil sees tunne, et kas ma ikka olen õige inimene õigel kohal. Et kui ei jaksa

võidelda telefonides istumise vastu, kui ei suuda sundida planeerima, kui ei ole tulemust, kas

peaksin leppima keskpärasuse paraadiga?

Kes ma olen koolis õpetajana? Klienditeenindaja? Partner ja siis võrdne õpilasega? Arengu suunaja ja professionaal? Mis professionaal ma siis ikka olen kui ei suuda lahendada probleeme, mis on seinana ees püsti? Motiveerija? Kuidas inspireerida teismelisi? Kuidas suunata tänapäeva noort süvenema ja mis on üldse see , mis paneb ta silmad särama?

Küsimusi on rohkem kui vastuseid. Nagu alati.

Aeg

    Ma arvasin end armastavat juba ammu.
    Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
    Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
    Eks ikka lähemale. Aga millele?
    
    Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
    Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
    Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
    Ma ootan pauku, aimamata, kust.
    
    Ahjaa... see armastus. Ta kummalisi helke
    mu ärkvelolekusse ära segab und.
    Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
    Mu akna taga langeb lõppematult lund.

Doris Kareva