Aitäh Anu, et oled mind sel aastal juba mitmeid kordi kättpidi talutanud meie kaasaegse kirjanduse manu. Kirjandustund kirjanikuga ühiskonnaõpetuse tunniks muudetud ajalootunni ajal.
I blokk: vorm
Kirjandus ei ole nagu imeasi või nagu arsti juures käimine, et kui on vaja, siis lähen ja kui vaja ei ole, siis ei lähe ka. Kirjandus kui erinevad perspektiivid ning võimalus mõista. Mõista seda, et asjadest saabki rääkida 1000 erineval moel ja mõistmine on ka mitmetahuline.
Lustisime Raymond Queneau "Stiiliharjutused" (eesti keeles 2007) lugusid.
Märksõnadeks olid: S liini buss/tipptund/noormees pika kaela ja imeliku nööriga kaabuga/ kile hääl/vaba koht bussis/ 2 tundi hiljem/ Saint Lazare/ Cour de Rome/rongijaam/nööp.
Ja siis variatsioonid - nagu skandinaavia krimikirjandus, kõik sõnad s-tähega (sadakond sekundiseieri sõõri, Singeriga saanuks sildem jne), lugu poliitilise kõnena, maagilise realismi võttes (maagiline liblikas ilmestamaks vihmakardina taha varjunud maailma), rock´n ´rollina Smilersi "Käime katuseid mööda" viisil (silmad sulen ja hetkeks viib endast välja mind pruuni kaabuga mees), või siis see eestlase püüe vene keeles rääkida ehk alkohooliku etteaste loost.Pöörane pooltund nautimaks just vormi ilu kirjanduses.
II tund rääkisime kirjanduse sisust. Kirjanduse võimalus rääkida suurtest teemadest nagu armastus, surm, kangelased ja väikesed inimesed. Kirjandus kui suure vabaduse manner ja selle muutumine tarbijalikus maailmas. Et nagu sport on tranformeerunud vaataja teenistusse (üksikstardi asemel ühisstart ja 50 km asemel sprint, sest kes jaksab istuda kaks ja pool tundi ning seda nühkimist vaadata. (Näited röökivast vasaraheitjast ja 100 meetri tõkkesuusatamisest, et vaatajat paeluda).
Kirjandus annab võimaluse kehastuda kelleks tahame ja liikuda ajas ning ruumis ettepoole ja tahapoole. Ajaloolane minus tõstis pead ja kergitas kulmu - minna 21. sajandi inimesena 15. sajandi maailma... brrr. Kas me oskame lugeda pooltoone ja märke möödunud ajastutest? Me ei saa sageli oma ajastustki aru...
Kirume kuradi kurge, kes auto esiklaasi ära lõhkus, nägemata suurt pilti.
Meil on kogu aeg kiire ja õigus surra enne pensionile saamist, vabadus võtta lips kaelast, kiskjalik huvi end proovile panna, arendav töö käsutäitjana jne
Mina raputab pead ja taandub.... hea teeninduse kuu.
Kirjandus on avatud süsteem, kuhu võib jõuda nii 10- kui 80- aastaselt. Mina olen veel selle põlvkonna inime, kes luges lusti, sest televiisorist tulid Brežnevi maotud kõned (ma mäletan seda pettumust, kui kõnet ei katkestatud, vaid järgnev saade - enamasti mingi film - lihtsalt mõne muu lühemaga asendati). Lugesin vanaema juures ema kooliõpikutes olevaid katkenedeid, sest muud ju polnud...Sõjale ja rahule ei hakanud hammas 12-14 aastaselt peale. See prantsuse keele tõlke vaatamine oli tüütu.. kui ma nüüd emotsiooni kirjeldan.
Ja siis see ilus lause: ma ootan sind ka siis kui sa ei tule...
I raamat kui luukere kirjaniku kapis, mille korjaks kokku ning põletaks sootuks kui mannetu halva maitse näite.
Rööprähkemine kui vabakutselise elu. Aga sa oled vaba oma aega planeerima.
Jan Kausi õppimiskarjääri suurim saavutus oli maailmakirjanduse eksam Rein Rauale. Ülim nauding (joovastav tunne... ).
Esinemisjulgus on harjutatav. Seda võin mina ka kinnitada.
Mis on inimene?
Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Igaüks meist on pill,
läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia,
küll siis hoitakse sind.
Doris Kareva
Ma lihtsalt ei tunne Kausi loomingut....et leida tema näidet. Ma parandan end.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar