Tuumakate päevade kõrval on sellised tühjemat sorti ajahetki. Olen kordamas oma paastu ja söögipohmell avaldub peavalus, uimasuses ja tüdimuses. Kolm päeva? Viis päeva? Kümme nagu eelmine kord? Ei ole endale posti püsti sättinud kuhuni joosta ... Sitt on olla. (kaheks päevaks seda isu isu ohjata jaguski...)

Olen end tühjaks kirjutanud nende kahe esseega ja ei viitsi hetkel mitte midagi tarka peale hakata. Selline tunne, mis sunnib sind kerra tõmbuma ja mõtlema oma elu üle järele.
"Elu parim päev," hõikab õpilase hääl koridorist. Nooruse vajadus ülivõrrete järele taandub elukogemust korjates tasapisi. Aga vajadus elamuste järgi jääb.
See projekt kui veskikivi kaelas... vajutab mõtted maadligi ning teeb kopsumahu hingamiseks olematuks. Kaeblen või?

Me elu on me elu ainus mõte

    Me elu on me elu ainus mõte.
    See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
    Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
    Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.
    
    Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
    mis kuiva säsi õgivad me seest.
    Kord kukud kokku oma kõval toolil.
    Sa tead, ei päästa miski selle eest.
    
    Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
    sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
    Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
    Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

Doris Kareva

oksüümoron kirj näiv vasturääkivus, näit. magus valu

Kirjanduse puhul saab rääkida näilisusest, aga elus? Või siis on elu näiline ja kirjandus reaalsus? 

Kas elu on ka oksüümoron?

Miks on alati küsimusi rohkem kui vastuseid? 

Veel üks uudissõna - klebar - see on kleepsuga märkmepaber..

Koer Spike lõpetas kooli, aga näksib mind ikka hommikuti varrukast...

Anu valguses ja varjus...ja meie renessansitund teisipäeval üheteistkümnendikega.