Itaaliasse

 See trip on siis üks eriline, sest ma otsustasin murda selle müüdi, et Barist Martina Francasse pääsemine on üks väga keeruline tegevus.

Hakatuseks harjutasin lennujaamas ööbimist ja sain hakkama. Tuleb tunnistada, et see metallpink on ikka üks kõva küljealune, aga tunnikaupa tukkumine oli võimalik. Kui kaaslaseks on põnev krimka, ruum on soe ja nurk selja toetamiseks koos kaelapadjaga, jalgade sirutamise ruum olemas, siis pole hullu. Kuuled põrandapesija sahisemist ruumis, istud mask peas, siis jääd jalgu koristajale, kes üle sinu püüab aknaalusest kitsast ribast tolmu kätte saada. Ja siis avad aeg - ajalt silmad ning vaatad uimaste märkamata silmadega mööduvaid jalgu, registreerid kohvrirataste spetsiifilist kõrinat põrandal, kiikad kella ja märkad aja kulumist tundide kaupa. Pole hullu , tuletad noorust meelde ja leid vähemaga, sest olud on muutunud ja tont seda teab, mis raskustega veel tuleb rinda pista. Vesi oli kodust kaasa võetud, tudengieine paki jagu pähkeid ja rosinaid ka, elu on lill.

Infotabloo teatab, et regamine lennule hakkab 5.30. Selleks ajaks on Air Baltiku leti ees hiiglaslik saba, kus seisavad inimesed kummaliste pikkade kottidega... Eesseisja lennupileti kaas teatab, et Germalo reisid ja nii ma usun, et nad lendasid Münchenisse, et edasi siirduda kuskile suusakuurorti. Aga mina läksin Barisse :). Lennukis suutsin istuda valesse ritta ja enamuse ajast magasin. Ei juua ega süüa lätlased ei pakkunud, ainult raha eest... Aga sellest ma loobusin. Lennuk oli uus ja ei kolisenud, ilm akna taga imeline kuni me pilvepiirist kõrgemale tõusime. Aga uni oli magusam kui vaade. 

Münchenis oli imeline ilm. Lumi oli kadunud, pruunikate nelinurkade alt võis aimata roheliste liblede edaspürgimist mullast välja. Mul tervelt tund ja 20 min , et leida see uus värav. Sõita tuli lause rongiga. Väike kahtluseuss ikka näris, et pidi ju sama terminaal olema, aga lasin, end voolust kanda ja voila - värav H28 oli just selles kohas, kus uks meid taas lükkas lennukite, poodide, kohvikute ritta. Priiskasin ja võtsin 4.85 maksva kohvi ja 8.50 maksnud baquetti ning siis kaasa 4 pretzelit. Kohv oli kange ja aromaatne. Inimesed liikusid juba julgemalt kui oktoobris ja üksi reisimise mõnu on see, et sa ei oota kedagi, nohised omaette ning uudistad maailma varjamatu huviga. Need kulusid hiljem marjaks ära, et nosida ühistranspordis omaette saia. Mõtlesin, et selle reisiga saan taas oma aasta saianormi kindlasti täis. Aga krabasin paar inglisekeelset lehte ja sättisin end lähima pingirea juurde istuma. Rahvas kogunes, korraldaja teatas miskit gruppidest ja ridadest, aga ma ei saanud aru ning kuna ei suutnud ka pileti pealt tuvastada, et mis gruppi mind Tallinnas määratud oli, siis marssisin kolmanda grupiga koos lennukisse. Ahjaa - unustasin öelda, et eelmise rieisga võrreldes oli erinevuseks see, et enam ei kontrollitud nii hoolega pabereid - põgus küsimine, aga ei muud. Ka Itaalias maandudes ei huvitanud kedagi, et kas ma olen end sisse reganud või mitte, kas koroonatõend on olemas või mitte. Vaid maskidega tekkis jama. Mul oli nimelt riidest värk ja siis ma panin kirurgilise ja siis selgust, et peaks olema hoopis koonus. Ok. nad ei pakkunud muud ja leppisid sellega. Jõin vett ja sain küpsise alla loputatud. 

Lend üle Alpide on omaette kogemus. Ilusa ilmaga on kogu see ilu nähtaval ja ma klõpsisin oma telefoniga hoolega pilte. Akna all istumise rõõm ikkagi. Kuskil Milaano koha peal hakkas taevas pilve kiskuma, väiksemat tüüpi moosiriiul logises ja tekkis natuke hirm ka, et äkki laguneb laiali. Ei lagunenud, aga maandudes tegi konnaliigutusi, mida ma mäletan oma esimestest õppesõitudest veoautoga Püssi Keskkooli päevilt. Keegi isegi kiljatas, aga õnneks peale ühe suurema hüppe rohkem põntse ei järgnenud. Bari lennujaam on selline väike, umbes nagu Tallinn. Aga kole ja kõle. Sain oma kohvri kätte, see oli pisut ligunenud, sest vihma valas ja ümbrus oli üleni hall. Kell oli 11.40. Olin pähe võtnud, et ma pean ise ilma üüratu taksoarveta kohale saama ja asusin siis kaevama.

Esimene infopunkt juhatas mind raudteejaama, kus pidi olema rong, mis viib Bari Centrale jaama. Teises putkas müüdi mulle viie euro eest pilet Bari kesklinna ja miskit tundus seal juba pisut isegi tuttav. Koht, kus me eelmine kord bussilt maha tulime ja siis pärapõrgusse mere poole suundusime. Kus mingi loll oli võtnud toa üheks ööks uskudes, et Itaalias valitseb tsivilisatsioon. Aga selgus, et on ka kohti, kus buss käib üks kord päevas ja raudteejaam on 35 km eemal. Aga see oli eelmine kord, nüüd ma olen ju targem. Olin korduvalt guugeldanud ja otsinud ja leidnud, et miski firma pakub varianti. Tripadvisor reisijad jagasid omi kogemusi ja needki olid üle loetud. Nende kahe linna vahel PEAB olema ka miski muu ühendus peale takso.

Siis ootasin 40 min rongi ja püüdsin aru saada, et kas ma ikka olen õigel pool perrooni. Pärast umbes 30 korda kahtlusmõtete mahasurumist kinnitasin endale, et see C.le on Bari Centrale ja seinal olev skeem näitab ka seda ning pole mõtet paanikasse minna. Aega on terve päev, küll saad hakkama. Lõpuks tuligi oodatud terashobu ja ma kobisin peale. Kuus peatust ütles skeem. Vaatasin raudtee räämas ümbrust ja püüdsin aru saada, et mis ala see raudteeäärne ikka on ja kuidas sinna nii palju sodi on võimalik kokku koguda. Aga paar õitsvat kirsipuud ja kaktused oma punaste nuppudega tegid koleduse tasa. Lumepiirkonnast tulnule on kirsiõis üks ütlemata kena vaatepilt, mis kevade käegakatsutavaks teeb. Kevadisel vihmal on värskendav mõju ja nagu Angela pärast ütles, siis oli pikka aega olnud kuiv ja tolmune. Aga miks peab sadama just siis kui mina tahan kevadet ja päikesepaistet nautida, see on taevaste jõudude teada. Aga kui see kohalikele õnnistuseks on, olgu siis nii - nemad peavad siin elama ja toimetama... leplikkus on üks tore asi.

No ja siis järgnes marss kohvriga, arusaamatud koridorid ja juhatuse otsimine. Hakatuseks saadeti teisele poole perrooni ja öeldi, et seal saab infot ja pileti. Seal on plaanis küll miskit avada, aga tulevikus ja sestap see teade seinal, et "We will open soon" mind just eriti ei lohutanud. Marssisin tagasi ja küsisin seal tunnelis olevalt tegelaselt. See natuke maigutas, aga siis saatis tagasi esimesele poolele, kus tõesti liikus rohkem rahvast. Bussijaama ühest küljest saadeti tagasi suurde majja ja sealt taas tagasi teisele poole. Lõpuks ma seal teisel poolel loobusin rongi otsimisest ja buss oli tõesti kergemini leitav. Ehkki süsteem tundus hullult naljakas. Pileti sai osta kuskilt tubakapoest ja siis tuli tagasi marssida kaupluse juurde ja sealt siis kontrollis üks ametnik piletit ja lubati bussi. Umbes selline maakonnaliini moodi buss oli , aga ta alustas sõitu mööda väikesi kurvilisi teid ja linnakesi ning see oli kohe nagu väike ekskursioon.. kui silm lahti püsis, sest seal suutsin ma ka tukkuma jääda. Buss oli meeldivalt tühi ja puistas mind maha Martina Franca peaväljaku juures. Siis ma juba enam-vähem tundsin tuttavalt. Waze juhatas mind ilma suuremate seiklusteta hotelli ja sain vajuda voodisse. Voodi leiutamine on ikka üks hea asi. Ja magasin õhtuni ja ei viitsinud minna kusagile kondama. Vanadus? Võib-olla . Aga ka rahunemine ja jõuvarude jaotamine,

Aga ma sain viie euriga Barist Martina Francasse ja hoidsin 70 raha kokku :).Ma sain hakkama.

Tõnisepäev ja Hanneloore torm

 Hommikul sadas laia ja lobjakalist valget pehmet lund. Imetlesin kleepuva lumega kaetud puid ja põõsaid, klassi akna taga keerlevaid lumepilvi ja katustelt all tuiskavat tuult.

Päev koosneb pisiasjadest - meilid, tunnid, planeerimine, parandamine, jälle mõned meilid ja teated, tassike kohvi ja jälle tööde parandamine. Ma tean täpselt, et neid on alles veel 8, mis homseks peaks parandatud saama. Ja tunnid - vaesus Eestis, siis India ja Hiina ja lärmavad 6 ndikud, kes dressuurile alluda ei taha. Topelt teatripiletid 22. veebruariks. Tormamine zoomi, mis toimub alles kolmapäeval. Osa teateid on kehvakesed - et Erasmuse aruanne veel pooleli on ja miski klõps ja allkiri veel puudu, siis tuleb teade, et Arukate Akadeemiasse mahub igast koolist vaid üks võistkond ja see on esimesena reganud üheksandike oma. Ja justkui ei olegi miskit erilist, aga sentimeeter haaval tõmbab keegi justkui vaipa su jalge alt. Ja vaatab pilkavalt, et kas jääd püsti või siis prantsatad maha. Tunne on selline mõttetu tegelase tunne, ei suuda isegi tasakaalu hoida.

Kui koju hakkasin minema, siis olin lugenud küll kahte kolleegi teadet, mis manitsesid ettevaatlikkusele, kuid ikkagi - käisin kooli hoovis selili nagu kirjamark, müts lendas uhkes kaares peast ja jalgade all siras jää. Tükk aega kraapisime Liispetiga autot puhtaks ja ka kohalt minek oli keeruline - rattad käisid ringi ja toetuspunkti ei olnud.

Kui Erra poole keerasime, et suurt teed usaldades koju suunduda, vihises lumemöll üle pea ja nähtavus oli tõesti null. kohe mitte midagi ei näinud, ainult valge lumemöll üle auto katuse. Lumevaalud teel tegid ettevaatlikuks, inimesed olid mõistlikud ja ei kihutanud ning saimegi koduni . Taevas oli imeline - täiskuu istus roosakas-lillakas värviveerus ja allapoole oli keegi pintsliga pisut sinisemat värvi sättinud. ja see kuldne ketas keset taevast. Väga palju ei saanud vahtida, sest aeg-ajalt ilmus lumemöllust mõni auto välja. Siis pidi olema tähelepanelik.

Otseloomulikult oli sahk tekitanud valli meie sissesõiduteele ja lumetaat, kes parasjagu tuulutas oma lumevarusid, leidis, et kus on, sinna võiks kohe kuhja teha. Saigi kuhi. Aga ma ei saanud sisse keerata. Egas midagi - haarasime labidad ja kraapisime väravaesise ning sissesõidu puhtaks. Nii harjutuseks ja lihaste turgutuseks. Siis saime auto ka teeveerest hoovi toimetada. 

Päästeamet palub tormiks valmistuda. Mõni küünal ehk on majapidamises. Peaks telefoni ka laadima panema :), süüa on, isegi joogivett umbes 5 liitrit on hetkel olemas.

Kuskil kaugel Toompeal vaidleb koalitsioon võrgutasude ja kompensatsiooni ja veel omavaheliste pingete ja solvangute ja tont teab veel mille tõttu. Juba terve aasta on uus valitsus pusinud ning kriisidega rinda pistnud. Nüüd seisab lakooniliselt uudistes, et homme, 18. jaanuaril teeb Kaja Kallas poliitilise avalduse. 

Torm võttis ka Pärnu kandis ühe elu, kukkunud puid ja plekimõlkimisi nagunii. Ja mul on veel 8 tööd. Meenub see valehamba lugu Aliase etendusest. Et on nagu õige asi, aga vales kohas ja tal ei ole kodu. Kohe üldse ei ole. Ja igal pool, kus ta on, on ta võõrkeha.

Ja siis see ütlemine - hoia saba rõngas! Panen oma seitse sabalüli rõngasse. 

Alias (11.01.22) ja VAT teater

 96. etendus - pole paha!

Merle Palmiste ja hall hiireke Piretina? No seda tahaks kohe näha, aga kohe kui ta vabandades lavale astus, oli selge, et ongi. Nähtamatu, tähelepandamatu, alati teiste varju jääv, eemalt teisi imetlev, üksildane ja villast sokki kuduv tegelane. Mida selline ka maailmast arvata oskab või miks peaks keegi tähelepanu pöörama talle, kui ta ise kõigest hingest püüab ka olla taust. Fooniks kujunemine võtab pisut aega ja nii selgubki, et pildistamise hetkel on ta haige, kohal olles satub poiste ritta pika Peetri varju, unustatakse kaadrisse lisada, lõpuaktusel on eespool, aga ometi varjab klassi liidri uhke lillekimp ta pea täielikult ning ainult ta ise oskab arvata, et mis temast hetke jäädvustamisel välja paistab.Taustaks olemine tähendab aga ka üksildust, sest kiires maailmas ei jagu tähelepanu tapeedile. Kanda halli või ebamäärast tüüpi beeži, eatud moetud riided, tilkuv katus ja kauss püüdmaks alandlikult sisse tungivaid veepiisku. Teler kui ajatäitja ja ajajoone kaduvad sõnumid mõõtmaks monotoonset kulgemist päevade, nädalate ja kuude kaupa. Töö, kus sa oled nii nähtamatu, et isegi koondamise vääriliseks ei peeta. Loed Kroonikat ja elad kaasa kusagil pulbitsevale elule, millest sa osa ei saa/ osa ei julge võtta/ või kus sind mängu ei võeta.

Ja tema vastand - julge, särav ja seltskonnameedia tähelepanust väsinud Julia. Alati pildil, kõige suurema lillesülemiga lõpuaktusel, punases silmatorkavas kleidis, enesekeskne, enesekindel, oskab ka oma vead isikupäraks pöörata. Tülpinud tähelepanust, harjunud mugavuse, reiside, manatud naeratuse ja teesklusega kui olemise viisiga. Intervjuud loovad võltstegelikkust, milles on poos, kujutlus, mitte reaalne "mina".

Ja alias neid kahte ühendamas. Mäng, kus pool mõnu on seletamisel ja teine pool äraarvamisel. Mängida saab üksi, kahekesi ja reeglid pakuvad koguni neljaliikmelist kampa. Pidulik kõll ja keskendumine.  Võimalus unustada igapäevane tüütu tegelikkus ja mängida. Mitte võidu peale, ikka äraarvamise või seletamise peale. Mängides tekib isevärki elevus, elustuvad unustatud seosed kohutava tädiga, kes teeb arusaamatult jubedaid rituaale mõistetamatult julma järjepidevusega või siis valehambaga ehk kingalusikaga, mis justkui kuuluks kööki, aga sinna siiski ainult siis kui ta kapi taha on kukkunud.   Elustub maailm, kuhu lisatakse põnevust, vahetu suhtlemine aitab kaasa teise maailma sisse elada ja märgata halli ning beeži kõrval ka punast, sädelevat ja kuldset. Ärgata ellu hetkeks teades, et see hetk on üürike. Mis siis, et see on hetk. See on ere hetk ja sellest teadmisest piisab. Mis siis, et tegemist on erinevate maailmadega, mis teineteist ei mõista. Ikka on tore. Isegi kui vein pähe hakkab ja purju teeb. Isegi kui hetkel on maailmas peal pööratud must pool ja  elektrihind on kustutanud ka viimased lambid. Mäng loob ikka oma maailma, mis on kütkestav, joovastav ja kaasakiskuv. 

Miks 7 ja mitte 10? Olin eeldanud Kivirähki põnevaid sõnamänge ehk rohkem (vrdl Talupojad tantsivad prillid ees),ehk jäi Julias puudu miskit mõõdet, mis teda oleks sügavamaks ja mitmetahulisemaks teinud, kahtlemata sai Piretki tüki jooksul julgust juurde ja keeruline oli Julia sõbrannas sama halli nähtamatut tegelast edasi näha. Ehk on oma osa koolis kogetul, et tegelikult on sest hallist taustast väljarebimine väga raske, enamasti see ei õnnestugi. Ja ma ei oska aidata ka. Nagu taimetoitlane maailma parimas kalarestoranis. Ja kui sabast kinni võtta, siis teeb ta lõuad lahti (nagu krokodill). 

Ja õhtusest krõbedast külmast sai pluss neli kraadi sooja. Kaja Kallas saab meedias (sh sotsiaalmeedias ) nii mõnitada, et mina paneks küll ameti maha. Elektrihind, julgeolekuriskid Venemaa tegevuse tõttu, rekordiline covidi nakatunute hulk (3-4 nädala pärast peaks olema siruli pool Euroopast). Maailm näib olevat hullunud. Mitte miskit ei ole kindel. Joala ausammas teisaldati Viljandist (Mati Karmin).

https://kultuur.err.ee/1608463667/loe-katkendeid-kadri-hinrikuse-ja-olivia-lipartia-raamatust-vota-aega-olla-liblikas 

Isamaa pääsukesed

 Täna hommikul rabas jalust uudis, et meie hulgast on lahkunud ebaõiglaselt vara suht hiljuti 70. aastaseks saanud Maria Klenskaja (29. jaanuar 1951 -6. jaanuar 2022). Olime just mõned päevad tagasi nautinud tema mängu lavastuses, mis aasta alguse puhul telerist koju kätte tuli, uurisin, et kas saaks seda vaadata ka teatris, aga seda ei olnud mänguplaanis. Nüüd on selge, et sellisel kujul meil seda ka vaadata ei õnnestu. Kui Marje 64 oli ebaõiglaselt vara, siis ega see Maria 70 ka suurt parem ole, ikka ebaõiglane ja tema huumor oli miskit südantsoojendavat. Mu viimane nägemine temaga laval oli vist " Kuni ta suri" Rakvere teatris paar aastat  tagasi. Meeldis hullult...Midagi ürgset ja käilakujuna turvalliselt tuttavat. MMMmmmm...Kes siis oskas arvata, et see viimaseks jääb. Eelmise aasta lavastustes ta tegev ei olnud. Mõõtmatult kurb.

Täna suri endine sideminister Toomas Sõmera (17.02.1945 -6.01.2022). 

6. jaanuaril suri ajakirja Buduaar kunagine moetoimetaja ja disainer, 38-aastane Kristi Ojasaar, kes oli tuntud ehtedisaineri Mari Ojasaare kaksikõde.

Meie seast on 42-aastaselt lahkunud fotograaf Katrin Uusoja, kes keskendus peamiselt interjööride pildistamisele, kuid kelle kaamera eest käisid läbi ka mitmed Eesti tuntud staarid.

Õhtulehe teatel suri 19. detsembril 45aastaselt majandusanalüütik Ruta Arumäe.

Kogu selle surma juures aga magas meedia tõepoolest maha Elle Kulli juubeli. 70 kohe sai ja vikipeedia kinnitab küll, et 5. jaanuar 1952 oli sündimise päev. Palju õnne!

Tundub kuidagi masendav aastaalgus. Aga õnneks on tööd nii palju olnud, et väga aega süveneda ei ole. Homme on standardi koolitus ja ma pean tunnistama, et ega see teema mul nii selge ei ole ja koolitusplaanis haigutavad ikka parajad augud. Veel. Homme hommikuks peavad need augud saama täidetud ja siis tuleb kuus tundi toime tulla :).

Tänase koolituse väsimus on veel kontides ja kuidagi ei ole isu süüvida kvaliteedijuhtimise sügavatesse tagamaadesse. Aga asja teine pool on see, et ükskord saab otsa nii vahukooretort (ja see juhtub ruttu), aga otsa saab ka koolitus ja kooliaasta (peab ainult kannatust olema - kooliaasta puhul nii umbes 175 päeva). Ja ka teooriasse kalduv standardi koolitus, kus ma tundsin, et ei ole veel nii pädev, sai otsa. Kogemuse võrra nüüd targem ja standardi tutvustuse ülesandeks võiks järgmine kord pakkuda hoopis seda nö ajalehe meetodit (erinevad ülesanded ja rühmatöö tumm vaatleja registreerimas rühma tegevusi).Usun, et siis ei ole nii igav, pean selle meetodi neile välja pakkuma. Ja siis veel need oma tööd juurde, et kui kellelgi peaks huvi olema... Hea, et Kristi appi hakkas, sai ülesanne selgemaks ja ülevaade kooli kohast arengumaastikul näitlikult selgeks. Ja kui palju põnevat õppimismaterjali maleidsin nendeks koolitusteks valmistudes! Uskumatu! Alates tagasisidestamisest kuni klassijuhataja käsiraamatuni. Muudkui arene, nii et mühiseb.

Viasat History väidab siin taustal, et me kõik kardame aega ja aeg kardab ainult Egiptuse püramiide. Kahtlane, kas ikka kardab. Aga vastu on nad pidanud oma 3500 aastat ja inimese eluga võrreldes seda ikka on.

Olen end koolitusele kirja pannud ja kuna huvi ületas võimalused, siis küsitakse juurde motivatsioonikirja. Nii umbes 1000 tähemärki ( so kuni kaks lehekülge ehk isegi vähem). Tundub põnev värk olevat, aga ei oska öelda, et kuidas ma selle oma tegevustesse mahutada saan.. Nii et miski kõhklus ikka on, et äkki on kellelgi rohkem vaja ja ma võtan tema koha põhjendamatult. Ja kuna suund on filmitootmisele, siis ei oska muidugi oma rolli selles karusellis ka näha. Aga mine isahane tea! Motivatsioonikiri muidugi veeretab selle vastutuse korraldajate õlgadele. 

https://poff.ee/artikkel/koolitus-sissejuhatus-filmitootmisesse/ 

Ja Juhaniga räägin ka regulaarselt. Et kas on metakoginitsiooniga sügavamad suhted või siis ei ole. Juba teist korda astun sellesse ämbrisse, et kõhklen ja kahtlen ja siis olen ukse taga.. nagu see Maneseni kontsert. 

Rakveresse vist ei viitsi kribama hakata. Laiskus ja mõttetu ajakulutamine, sest ega ma sel aastal ka veel tulla tahaks. Oma klass ju lõpetab.Ja Erasmused on pooleli ja muu selline.

Nii on aastaalgus plaane täis ja hetkel tundub, et tegemisi jagub rohkem kui oskad ette kujutada.

Hoidsin hinge kinni, et kas eletriarve niidab jalust või mitte  ei niitnud :), küll aga on hobuse arve 70 euri kallim. Lõbu makse maksta ikka on üks väga tore lõbu! Ja selleks, et seda lõbu tunda, käin ma tööl ja pingutan hoolega. Ja siis on mul võimalik sellest arvemaksmisest ikka mõnu tunda:).

3. jaanuar 2022 - esimene tööpäev

 Kell on 10.06 kui koolimaja hoovi keeran. 

Tänaste tööde nimekiri keerleb peas ja visandan hoolega oma tegevusi:

• homne koolitus - esitlus ja nimekirjad ja materjalid
• hinded - 12. klassi tööd (koomiksid ja töölehed ja parandustööd)
• töölehed - 11. klassi eneseanalüüsid
• Erasmuse tutvustused
• Erasmuse lõpparuande jaoks asjad...
• kontrolltöö jaoks materjal valmis teha
• töökavad
• LAK õppe koolitus (õppekava)
• soojendusharjutuste kokkukorjamine
• aktiivõppe asjad?
• teeks oma meilboksi korda ja äkki jõuab isegi arvuti failide sorteerimiseni?
• jõulukaunistuste kokkukorjamine
• äkki jõuab ka reedese koolitusega tegeleda?
• piltide sorteerimine näituseks?
• teeks klassi korda?

Rohkem ei tulegi meelde.

Mõnda sai tehtud ka, aga kaugeltki mitte kõik. Kui päeva alguses oli koolitusele reganuid umbes 20 piires, siis kella 23.00ks on arv tõusund 47-ni ja minu 30 koopiat on ilmselgelt vähe. Pean minema kaheksaks kooli ja juurde tegema. , isegi regamislehest ei jagu. Loen materjale ja püüan oma peas asju kuidagi saada süsteemi. Koolitusepõhja tegijad on jätnud asjatundmatule lugejale sinna sisse ka vimkasid, millest ma pean end läbi närima. Või siis läbi googeldama. Ja sellele ongi kulunud suurem osa mu õhtust. Lisaks ka muidugi etwinningust arusaamisele. Ja suurte failide laadimisele siia ja sinna ja ikka rohkem allalaadimisele ja siis jälle üleslaadimisele :). Nii et puhta põnev päev ja töö hulk muidugi ei vähenenud. See töö on selline kolme peaga loge, kus ühe raiud maha ja siis tuleb 2 asemele.

Mis tuletas mulle meelde, et Erasmuse materjalideni pole ma veel jõudnud. Kurja. Ja Taavi tööde kontrollimine ja uute ülesannete loomine.

Kolm puuseppa laasivad palki. Ühe käest küsitakse: "Mida sa teed?", millele see vastab "Laasin palki". Teise käest küsitakse: "Mida sina teed?", millele teine vastab "Ma ehitan katust". Kolmanda käest küsides saadakse aga vastuseks hoopis: "Ma aitan lastel targemaks saada, et meie riik ja ühiskond paremaks paigaks muutuksid". Nad kõik ehitasid koolimaja. 

Nii et oluline on leida, miks me midagi teeme. 

Taas ... aastalõpp ja täitsa teistmoodi

 Pole ammu kirjutanud, kohe väga ammu. Mõni mustand on sattunud kuskile avaldamata asjade hulka, aga reaalselt tõesti.. laiskus või saamatus või suutmatus oma aega sujuvalt organiseerida. Eks natike kõike. Aga kirjutamine on mõnus tegevus ja kui ei kirjuta, siis lähevad mõtted rooste ja sõrmed ei suuda võluda õigeid sõnu.

Teatriaasta - 19 etendust ja paar kontserti peale. 

Liispeti pingerida:

Nad tulid keskkööl

Lendas üle käopesa

Enigma variatsioonid

Niskamäe naised

Tson Lemberi uus elu

Lehman Brothers

Rogožin

Pangalaen

Katkuhaud

Talupojad tantsivad prillid ees

Tere, kallis!

Balti tragöödia

Metsas ei kuule su karjumist keegi

Mineku eel

Igatsuse rapsoodia

Hullemast hullem

Eramaa

Minu veetlev leedi

ja minul tuleb juurde Oh jumal

Uskumatu ja jõudsime ka Memlingut vaatama.  Nii et kultuuri sai kohe kuhjaga. Ma pean tunnistama, et pingereaga lasin ise luha, ei kaalunud nii põhjalikult kui ehk etendused väärinuks ja enamik etendusi ja nende poolt loodud emotsioone tuleb hinnata keskmisest kõrgemaks. Mäletan, et kui Tson Lemberi etenduselt tulime, siis selja taga üks näisik pakkus hindeks viit. Olin üllatunud nii madala hinde eest ja itsitasime Liispetiga, et ta pole ilmselt Eramaad veel näinud. Ja minu jaoks oli üllatus Liisu poolt Minu veetlevale leedile antud madal hinnang, aga pakun, et see on tõlke lugu. Kurb muidugi ja tegelikult peaks minema nüüd ikka Estonia etendust ka vaatama. Muidu jääb tükist mõru mekk suhu. Egituse näitus jäi vaatamata, aga kuna ma Viinis käisin Kairo muuseumi näitust vaatamas, siis seda ma nii väga ei igatsegi. KUMU uus põhinäitus sai vaadatud.

Isegi kinos käisime kord. Düüni vaatamas.

Nii et kultuuriga on korras.

Hobumaailma avastamine ja Lexy on teine aasta märksõna. Ikka Armale ja tagasi ja jälle sinna ja tagasi... Ja pisut porgandit ehk õuna ja need kadusid ta pehmete mokkade vahele ning Liispet kinnitas, et me hellitame oma hobu ära. 

Suvel ka mõni võistlus - Liispet sai esimese auhinnaraha...

Loodame, et nende kaklemisest saab ükskord ka toimiv koostöö.

Ka Spike sai oma raskest haigusest jagu, võlgu maksan siiani ja tuleb tunnistada, et endal on haige olla odavam kui koera ravimine. Aga aitäh lastele, kes aitasid ja nii me siis ikka saime teda aidata. Rõõmurull on ta küll, nii õnnelikku olendit, kes meie kojutuleku üle end kerra tahaks tõmmata meie jalge ümber , teist leida igatahes pole.

Ja siis Erasmuse projektid. Ma olen lõhkiminemiseni uhke oma 94 punkti üle, mida ma viimase projektiga sain. Nii et arenenud ikka olen. Nüüd jääb veel olla hea projektijuht. Esimese projektijuhtimise kirjutame õppetundide alla.  Aga partnerid on põnevad - Itaalia (Napoli), Türgi (Zonguldak), Põhja-Makedoonia ja Horvaatia.

Loodame, et asi hakkab toimima ja sest tuleb põnev teekond. 

Erasmuse kaks projektikohtumist ka sel aastal organiseeritud - virtuaalne ja siis õpetajate kohaletulek augustis. Ja siis ise Horvaatias käidud. Ja selgeks sai, et kui oled viletsas vormis, siis ei jaksa ja on üks jama jalavalu ainult. Nii et peab. Olema heas vormis, et nautida kõike seda, mida maailm oma muutunud oludes pakub.

Ja siis koroona kui aasta märksõna. Käis mu ümber, aga pole veel mind murdma tulnud. Aga ehk need vaktsiinid ikka aitavad ka. Madli ja Martin põdesid, Martin ja Marion põdesid, kolleege murdis oktoobris ja kreeka tähestiku õppimine muudkui käib. Alfa ja beeta ja gamma ja delta ja omikron...

Ujumine talvel? Sel aastal jäi vahele. (täpsemalt siis aasta teises pooles).. osalt ei olnud tuju ja siis tahtmist ja siis üksi ei saanud hakkama ja siis ... jäigi katki. Ehk kevadel kui valgemaks läheb, siis tuleb tahtmist taas. Nii et pool aastat tublidust ja siis sai otsa see eksperiment. Aga selle eest sain Lüganuse vallale ringi peale tehtud ja nii sibasin terve novembrikuu ning sain aina kiita sellelt telefoni registraatorilt :). Et täitsin eesmärgi ja elan kauem ja olen tervem jne.

On olnu häid raamatuid ja sain täidetud augu oma hariduses - Krossi Tahtamaa sai loetud. Ja siis selle marssimise ajal veel kriminulle peoga peale. Ja tundub, et tasub see 9 euri kulutada Elisa raamatule, et ei peaks küüsi närima, et kuidas saaks mõne hea ilukirjanduse teose loetud.

Suvi oli imeline - sooja nii palju, et kui hommikul ujuma läksid, siis jagus veesooja ikka veel paarikümne kraadi ringis ja pidi hoolas olema, et koeraga minnes hiljaks ei jää... muidu kõik sissesõiduaugud hõivatud ja minna pole kuhugi...

Mis veel? Midagi kindlasti, aga hetkel ei meenu... Ja kui ei meenu, siis ju nii peabki olema, et see aken on hetkel kaetud. Mälestused tulevad ikka parimatel momentidel ja siis kui on õige aeg. Pressimine ja kivist vee välja pigistamine ei aita. See ongi ehk selle aasta õppetund. Õpi leppima vähemaga, nautima neid hetki, mis väärivad talletamist mälusoppi ja olema õnnelik.. isegi kui oled surmani väsinud :).

Head vana aasta lõppu!

Metsas ei kuule su karjumist keegi 12.07.21

Mängupaik Käsmu küla lõpus - andis ikka otsida ja sai mitmelt küsida, enne kui üles leidsime. Kui see oli osa etendusest, siis läks ikka täie ette. Aga sel hetkel, kui meie tulime, ei suutnud me ühtegi viita tuvastada.

Koroonatõendi kontroll keset metsa andis sürreaalsele olustikule pisut vunki juurdegi ja generaatorist tulev elekter. Metsalagendikule laotud välilava koosnes askeetlikest puhkepaikadele omasest kraamist - varjualune, laud ja pingid, puupakud ja nagu selgus ka puuoksad, mis kõik lõid matkaseltsilistele omase keskkonna keset metsa. See, et puude vahelt meri paistis, väga ei häirinud sügava metsa tunnet. Rahvas kogunes ja toolid, mis pisut kõikusid konarlikul pinnal, said säetud mugavamalt. Siis klõpsatasid helipuldid ja prožektorid ja tegelased tulid - Karismaa (Anita), Sallo (Monika) ja Veesaar (Ellen). 

Mahlakas tekst ja värvikad karakterid, mida esitasid oma ala head asjatundjad mõnuga, mis nakatas ja kaasa elama pani. Tasapisi koorusid vaatajate ees kiivalt hoitud saladused ja suhted, mis aastate jooksul kujunenud, said selgemaks. Pereema ja heade suhete hoidja, kes õhkas värvikuse ja vahelduse järele oma elus, mis stabiilsuse loodud halluse põnevamaks teeks. Üksik ja töötu pensionär, kes raamatute põhjal oma seiklused kokku luuletas, et saada tähelepanud ja šokeerida oma ontlikke sõbrannasid. Edukas tegutseja, kes tõe ja õiguse eest oma töökollektiivis võitles nägemata oma lapsusi (reis Kanaaridele töökaaslasega ja viha suhte eest hoopis nooremaga).Kõige selle taga on teadmine, et tuntakse üksteist juba ammu-ammu ja teatakse nii tugevusi kui nõrkusi. Just see nõrkuste teadmine tekitab ka kiusatuse pisut soola haavadele raputada. Ja siis reageerivad kõik isemoodi - kes kinnitab endale, et kõik on ikkagi väga hästi ja koosolemine hiiglama tore, kes siunab oma nõrkust ja kaasatulemist, kes vaikse pealtvaatajana loob teravusi, et natuke nalja teha. Nahk ei ole ühtlaselt paks. See, mis teise suhtes tundub naljana ja süütu togimisena, võib enda suhtes ikkagi valus olla. Aga minu valu ja sinu valu on ikka nii, et raudselt on minu valu valusam.

Ei tulnud mõistmist, pigem ikka tõdemus, et üks hea kaklus annab värvi juurde ja siis saab hilisemate aastate puhul meenutada, et küll oli ikka lahe kohtumine. Nii nende mälestustega ju ka on, sarnased sündmused liituvad kokku ühetaolisteks ja ainult eredamad hetked jõuavad üksikutena aastate pärast tagasi. Ja mis tähtsust on siis selle, mis selle ereduse põhjustas - kas vette kukkunud veinilast, ümber läinud paat või kakluseks kasvanud sõnelus. Peaasi, et andeks antakse ja osatakse toimunut huumoriga võtta. Olen seda ju näinud, et klassid, kus olid ühtlaselt head, sulavad kokku ühetaoliseks mälestustelindiks ja alles krutskivendade meenutamine toob erksamaid toone sellesse kangasse. Tõdeda, et me oleme nii erinevad ja see teebki koosluse rikkamaks ja värvikamaks. Aga mu laps juhtis tähelepanu, et see kaikaga maha löömine oli pisut üle võlli ja läks absurdigi puhul  liiale. Kui mõelda nüüd sõprade seltskonnale, siis küll. Aga iseenesest tüpaažide iseloomustamiseks sobis küll.

Odav vein ja kallis viski, imeline ilm ja suvesoe, kaasa haarav muusika, mis ergutas ja käed plaksutamise tarvis sügelema pani... Üks lisapunkt on raudselt seoses Helgi sünnipäevaga ja Vahur Kersna saatest lähtuvalt.

 

Ilm oli imeline, 

Võrumaal 10.-11.08.21

 Imelikud lood selle Võrumaaga, keel on juba sõlme läinud ja murrakul on aktsent nii tugevasti man, et ei kõlba enam suud lahtigi teha kohalike seas. Aga hinges pean end ikka võrukese ja setu seguks, kelle juured seisavad tugevasti Vineki talu maade rohtukasvanud põldudes ja lagunenud hoonetes. Ja nii ma siis asusin Kubija spaast sinna müstilisse maailma, et taas tunda oma juuri. Kahtlesin ja kõhklesin, tahtsin ajastada oma olemist seal päikeseloojanguga, aga jäin hiljaks. Päike sättis oma värvidemängu mu selja taga ja mina kihutasin mööda kivist teed Luhamaa poole. Need korrad, kus ma sealt itkemata tulema olen saanud, vääriksid muidugi eraldi peatükki ning ülestähendamist mu elus ja seekord ma sain hakkama. Klomp oli kurgus, aga rohi oli nii kõrge, võsa nii kasvanud ja koht pea tundmatuseni muutunud, et nuttu ei tulnud. Kivitiilt pöördse Hino järve manu ja sealt edesi Siksäli poole ja müüda astmelist kruusatiid õks veski poole. Sika sulgu es tunne inämp äragi ja majakõne tõispool Vineki järve oll kaonu. Aig om seinä kokko lükanü.

Ma olen enne ka teadnud, et suure maailma avarus tuleb sellest , et kodune koht hakkab kuidagi kokku tõmbuma. Olin ikka uskunud, et kui veski mant künkale tõusta ja sealt üle nurme kaia, siis pet vanaimä maja paista olema. Talvel paistse korstnast suits õkva sirgjoonen üles. Aga nüid olli mõts ette kasunu ja ma pidi puulde põldu sõitma inne kui pildi är tettü sai. Aga tettü ta sai. Ma tiidse täpselt, et vanaimä õu oll suur ja avvar, aga nüüd oli ta kokko tõmbunu ja  lõhnava kummeli asemel paistus igasugust muud haina. Niidetü oll küll umbes paar nädalit tagasi, aga sisse õks sai. 

Maja oll vana ja vaivatu. Akna õks terve, aga  usse ette oli end sisse seadnü mailmatu suur nõgõs ja tuu kuulutas, et siin ei ole joba ammu kiäki käunu. Aga maja nulka oli end sisse seadnud kuusk. Selline pisemat sorti ja minust veel lühem. Ennevanasti oli seal aed ja aias post koos rauast vidinaga, mille peal vanaisa hommikul vikatit pinnis. See oli enamasti selline ärkamise muusika. Ega maja ümbre enam kõndima mahutunudki, leppisin ühe küljega ja kiikasin oma õunapuu juurde. Vanaisa istutas mu sündides (ikkagi esimene lapselaps) maja ette õunapuu. Mulle tundub, et miski peen sort see ei ole, ikka antoonovka ja hapu, aga ma leidsin sealt õunad. Niisiis on see puu nüüd 56 aastat vana ja ta parim aeg on möödas. Aga endiselt on ta küljes õun või paar rohkemgi ja mina imetlen oma puud iga kord kui sinna satun.

Lauda poole enam ei saanud. Vaarikad olid võimust võtnud. Vanasti kasvasid nad pigem kunagise aida taga, mis peitis endas imelisi aardeid, sest sinna oli kogutud mu ema ja tädide kooliaegne kola - õpikud ja vihud ja juturaamatud. Seal oli mu imedemaa. Aida kõrval kasvas ilmatu suur rabarberipuhmas, millest võetud vartest tehti kisselli ja sellist lahjemat joogi moodi rüübet. Eriti helgetel hetkedel isegi mannavahtu, mida siis kahe kokku seotud oksaga külma vee kausus vahule klohmida sai. Kus siis see mikser või muu tehnika. Elektergi tuli majja alles 1977. Mäletan pimedust ja kui nüüd oma lastele ütlen, et olen elanud elektrieelsel ajal ka, siis nad hakkavad arvama, et ole dinosauruste ajast. Mäletan petrooliumilampi ja seda tahi keeramist ja lõhna, mis põlemisest kööki immitses. Ja hilisemat elektrivoolu tugevuse kõikumist kui eespool olevates lautades oli lüpsi aeg. Isegi triikraud ei läinud soojaks, teler venis ja hõõglamp oli nagu sea silm. Aga ma unustasin mainida, et ma mäletan ka söetriikrauda ja seda, kuidas tädid pliidi alt sinna süsi koukisid. 

Mäed olid muutunud madalamaks, järveäärne kasvanud võssa ja veesilma polnud enam näha. Retk läbi sõnajala ja kõrvenõgesetihniku tuletas meelde hetkeks lapsepõlve kui olid pisike ja need ulatusid vööni. Nüüd olen täis kasvanud isend ning rohi oli rinnuni, sääred kirvendavad ja pastlad nurga taga lõhnavad niiskuse ja kõdu järele, sest rohi oli juba kastest märg. Järveni jõudmine oli tükk rasket tööd, aga ma ei andnud alla. Mis sitikad mind seal metsas puresid nii hull valusalt, jäägu saladuseks. Ehk on need vanaemale saatmata kirjade eest karistuseks või siis torked, et miks nii ammu pole käinud... kes teab? Põdrakärbseid nokin ka siiani, juustes oli neid kuus ja hetkel avastasin ühe jalutamas mu pluusi peal hotellitoas.

Tee ääres oli end sisse seadnud sirmik, kelle naabriks üksik vana kott ja metallpannal. Pildistasin uhket seent ja jätsin ta kasvama. Küllap on tal kui noorema põlve esindajal kuulata põnevaid lugusid sellelt kotalt ja eksinud pandlalt, kes oma paarkümmend aastat rohkem ilmas elu näinud kui selle suve seen.

Keegi oli vanaisa ristikupõllule kartulit pannud. Hein oli niidetud, kuid koristamata. Kukeseeni ei leidnud ja ükski inimhing ei tulnud tülitama mu ristiretke vanaisa talumaal. Kurgede huige ja ritsikate sirin saatsid mind tagasi autoni. 

Telefonist otsisin üles Jaan Kaplinski sõnadele loodud Silvi Vraidi esitatud laulu:

Allnõlva sarapikus siristab põõsalind,

pilvede imelikus, ülalt tunnistab sind.

Aeg läheb üle nõlva – minek ja vastuvõtt.

Kivi polegi kõva, lõhmus kõneleb tõtt.

Viimane lehm oli Tsilla, viimane koer oli krants.

Jalad ees üle silla, enne Iida siis Ants.

Keda veel katus varjad, mida veel pühid, luud?

Kellele küpsete marjad, lõksute kangaspuud,

Lõksute kangaspuud?

Aeg läheb üle kõige, aeg lükkab seinad koost.

Jääb vaid üks rähnihõige, pistriku kiljatus soost.

Lööb kuskil vasar lokku, kõigel on kõigega seos.

Et me jääksime kokku, lõhnav maarjahein peos.

Et jääks kuskile talu, jääks üks kindel paik

Tee ja sild ja palu, kanarbik vaikus ja vaik.

Et jääks kuskile värav – kodu mis ootab veel

neid kes kaua on ära, neid kes kaua on teel.

Neid kes kaua on teel.

Jaan Kaplinski “*** Valgus ei saagi vanaks…”

Valgus ei saagi vanaks
valgus on ikka uus
valgus on see mis paistab
kaugel tunneli suus

Valgus on jaaniuss rohus
valgus on küünal käes
valgus on see mis paistab
siis kui ta aeg on käes

Valgus on vahel ainult
tilluke valge täpp
valgus on valguse poole
teerada näitav näpp

Hetk

 Las olla nii, kõik vaibub pikkamööda.

Jääb ainult sein ja sammaldunud maa,
kus meie teineteisest ikka mööda
veel vaatamas, mis sest, et samal maal.

Kõik kasvab kole kõrgeks, lähme ära,
kuid jalgu lahti kumbki ei saa maast
ja varju seinast, tõmmu kohvipära
jääb tassidesse nagu hingesaast.

Ja miski lõpuni vist ütlemata.
Päev tõusis-langes, vahetusid kuud.
Ja korraga polnud lauda, mida katta.

Doris Kareva

Jaanilaupäev 24. juuni 2021

 

Imeline rahu ja imeline tasakaal hinges. Parim nali oli see, et sain kell 21.17 sõnumi õpilaselt, kes küsis, kas ma kontrolliks ta tööd üle. Olin natuke aega kohe oimetu. Parim üllatus oli see, et lõke oli läinud ise põlema - Enno visatud suitsukonile andis leebe tuuleke natuke hoogu juurde ja nii oli selleks ajaks kui ma kohale jõudsin, lõke juba oluliselt väiksem. Parim seltskond, sest Pireti sõbrad, Moos ja Kips, hunnik lapsi ja kõik niisuguses sulnis peotujus, et anna minna. Parim kosutus oli suplus jõevees, mis hetkeks meele klaariks tõmbas. Lustiti mängides kuningamängu ja petanki, sõideti paadiga ja mängiti noolemängu. Ma tegin pirukaid ja oh rõõmu, minu pekki läinud kartulipirukad said otsa esimesena, Viimased riismed võttis ilmselt Kalev eile kaasa :). Nii palju siis lihapirukatest. Mängiti murumänge ja ema Evi, kes muidu valutas puusa ja põlve, mängis agaralt "Mul on üks tore tädi..". Siis muidugi " Ass, ass, tagumine paar välja..", lisaks lapatuu ja "Me lähme rukist lõikama".  

Aja kulgemine ja jaaniöö värvidemäng koos kohustuslike kihulastega, puude tagant tõusva täiskuuga ja lõkke ümber lustvate inimestega oli kosutav meeletoide. Kalev hüppas ka korra läbi, vanaema Salme kurtis kuuma ja vihmast tuli meile täpselt kolm tilka. Liispet tegutses kuskil oma radadel ja nii olin vaba lihtsalt olemaks. Viina ei tahtnud, piisas kaljast ja veest. Helve kamandas ja toimetas ümber laua usinalt - sööge kartulisalatit, Piret tegi. Kus on terav nuga, ma lõikaks arbuusi lahti. Piret, pese jalad puhtaks! Tule mängima, võta seda ehk toda. Talle see kohe meeldib. Ma kujutan ette, et kuidas ta oleks pisike jupijumal, kes tõsiselt ja tõemeeles maailmas korda looks..  Aga ka see ei suutnud suverõõmust killukestki endale saada.

Ei ühtegi muret ega probleemi. Peale kihulaste, kes mind ikka lõpuks minema ajasid. Tuled koju ja kratsid muudkui jalgu...tubli tunnikese vähkred aasta lühimal ööl ja siis vajud voodisse... Jaanid on läbi, nüüd hakkame jõulusid ootama.

Täna (25.06) selgus, et olen saanud Selveri kinkekorvi jagu rikkamaks. Nüüd peab siis Jõhvi veel minema. Aga tänu fortuunale ja firmale, kes selle kõik kinni maksab. 

Lõpuaktus 19.06.21 veebis - 73. lend

 Vaatan kodust veebist kaheteistkümnendike lõpetamist ja olen ise ka äraspidises arusaamatuses kuidas see küll nüüd nii on juhtunud, et virtuaalsus on nii omaseks saanud, et seekord siis sedapidi läks. 

Direktori kõne ja Anu kõpsuga kontsakingad, lilled ja lõpetajad, luuletused ja muusika. Oskan ette kujutada kuumas aulas levivat kaselõhna. Vallavanem räägib koolipingi nühkimisest ja tähtsast päevast. Usun teadvat vanemate uhkusest paisuvat rinda ja ohet, et üks etapp on laste elus taas möödas. Ees on tumedamat sorti tulevik, sest määramatust on väga palju. Joosepi tervitus on üllatus :). Tal on selline tunne, et kui panna end õpetaja positsioonile - higistavad peod ja paranoiline . Armastus ja armumine kui paaranoilise situatsiooni näited. Meeleolu on kõrgendatud, põhjus on lihtne, täna on oluline päev - rahvusvaheline luuletuste lugemise päev. Me arvame, et täna on tähtis päev - aga ega sest suurt meelde ei jää. Paremaks enam ei lähe - argimured ja probleemid saavad teid nüüd kätte. Keskkooli lõpudiplomit on tarvis tõendamaks, et inimene on omandanud üleloomulikult palju teadmisi, treeninud oma aju 12 aastat. Lõppu lugu Troojast ja Menelaosest. Siis hangub ta nägu pildina ning kõnejärg läheb Toomase ja riigikaitse märkide jagamise juurde. 

Kui oled nii pikalt õpetaja, siis hakkavad need lõpetamised tasapisi üheks suureks lindiks liituma. Ikka on lõpetajad ja pidulikkus, kõned, diplomid, lilled. Muutuvad nimed ja osalejad. Kiidetud saavad lapsed ja lapsevanemad, meelde tulnud teod ja saavutused. 11. klassi korraldamise traagelniidid, mis kord enam ja kord vähem paistavad. Lendamine, keerdkäigud, lihvimine, lava lõpetajate päralt... 

Liiga palju õppinud. õpetajad teid välja kannatanud, klassijuhataja sponsoreerinud kommidega, filmistsenaariumi kokkuvõte lõppemas, lood, mida jagatakse kooliaastapäevadel, jäävad mälusoppidesse ootama, google meedi tund on lõpule jõudmas, lennuraamat üle antud ja viimaseks vaatuseks õnnitlemine ja pildistamine.

Eksimine on inimlik. Aktus lõppenud. Mahtus 55 minuti sisse, oli tempokas ja nooruslik. 73. lend on lõpetanud, aamen.

Markus ja Markus, Christofer ja Kasper, Teele ja Hedi, Johanna Maria ja Doris, Danil ja Andrei, Riko ja Arseni, Larissa ja Dmitri, Sander - on nüüd abituriendist saanud vilistlaseks. Muutunud reaalsus. Püüe võtta sest muutusest parimat. Edu.

Et oleks postmodernistlikult irratsionaalne, siis pildid on eilsest.

Nad tulid keskööl (27. mai 2021 ja Linnateater Salme kultuurimajas)

 Vahel ma mõtlen, et kas ma pole mitte raasike hull. Vähe sellest, et 30 aastat õpetad, kuidas demokraatlikust riigist saab totalitaarne, siis nüüd lähed vastuseid otsima kogunisti teatrisse. Eks nälg kultuuri tarbida, oli selle kolme kuu jooksul nüüd ikka kasvanud ka sellisesse kõrgusesse, et muud moodi enam ei saanud. Ja kui kujuneb olukord, kus nälg silmanägemise kallale kipub, siis asud tegutsema. Autol on rattad all ja asi see 150 km siis sõita. Et saaks teatrisse.Ja see põnevus piletilevi keskkonnas kaevates (nagu bitcoine), et kas leian Niskamäe naiste asemele miskit või siis ei leia. Ikka leiab. Kui Jumal sulgeb kuskil ukse, siis avab ta akna ja viimane rida teatris on ikka nendele meeleheitel näljastele. Niisiis sai kolm kuud oodatud Vanemuise külastusest hoopis Linnatatri külastus. 

1930. aastate Saksamaa ja inimeseks olemine selles maailmas. Mu armastatuim küsimus on õpilastele ikka, et miks ja miks. Miks läks ajalugu just nii ja mitte teisiti? Seekord olin põhjalik. Eeltöö - videod kodulehelt.  Kurjusest rääkis tutvustavas videos Vseviov, ajaloost edasi Ott Sandrak ja siis lugu ka lavastuse saamisest. Mina jälle otsisin vastust oma miksile - miks 2021 ja Linnateater ja selline suurepärane punt näitlejaid ja selline teema. Miks kurjuse teema on ikka ja jälle nii aktuaalne? ( Tuleb tunnistada, et see aktuaalsuse sõna on minu jaoks pisut lörtsitud, sest pean uurimistööde komisjonis kõikse aeg kuulama sageli väheargumenteeritud väidet teema aktuaalsusest.)Kuidas kurjus meie seest välja pääseb? Kuidas me ei märka neid väikesi muutusi, mis lõppkokkuvõttes suure katastroofini viivad? Hitleri erakond ei saanud küll enamust, kuid ometigi oli kolmandik valijatest seda meelt, et ta võiks nende huve esindada. Kollektiivne hullumeelsus? Propaganda? Pruunsärklaste löömameeste hirmutamine? Vähene haridustase hindamaks ajaloo keerulisi käike? Ülekohus sõjasüü näol? Rahulolematus muutustega ja soov tagasi saada võimatut? Nii jätkates saaks neid küsimusi vähemalt raamatujagu. Ja eks neid raamatuid selle perioodi analüüsimiseks ole ka kirjutatud. Igatahes viisid dokumentaalkaadrid etenduses vaataja ajastusse, kus lihtsaid vastuseid ei olnud ja teadmist, mis tulemas on, võis aimata. Aga sai ka silmad kinni panna ja aimdused välja lülitada.

Peategelased etenduses olid Irmgard Litten (Anu Lamp), Hans Litten (Priit Pius) ja dr Conrad (Indrek Ojaari). Nauditav mäng, nüansid ja detailid, tegelaskuju hinge toomine vaatajateni läbi kõnnaku, hääletooni, natsitervituste, laulu , kehakeele, sõnumite jne kaudu. Sekka ka püstolilasud, mis oma mõtete unelusse kinni jäänud saalisolija karmi reaalsusesse tõid ja hirmu panid tundma. Õigupoolest oligi minu jaks tõmenumbriks Anu Lamp, sest ma ei suutnud meenutada, et millal ma teda teatris eelmine kord nägin... Ja ema roll oli seda väärt. Balansseerida õhkõhukesel piiril meeleheite ja hullumeelse järjekindluse vahel, lõputult loota, et see, mida oled oma lapsele õpetanud aitab tal tulle sest olukorrast välja. Astuda naisena välja ebaõigluse vastu küsimuste ja palvetega oli 1933-1938 paras väljakutse. Nagu ka talitada oma südametunnistuse ja eetiliste põhimõtete järgi. Ükskõik kuidas ei alandataks ja pekstaks, ükskõik mida sind tegema ei sunnitaks, vaim on vaba. Seda läbipekstud inimvarena silmas pidada ei ole kerge, lihtne on vahetada aated ja ideaalid leivatüki või saamata jääva jalahoobi vastu. 

Niisiis oli minu jaks peategelaseks selgroog. Kuni suudad meeles pidada, miks see on, seni kestad inimesena edasi. isegi murtud sääreluu ja kõikide nende vigastustega. Ja polnudki tähtis, kas poomine tuli võimu või lootusetuse tulemusena, see oli ikkagi ainult selgrooo katkemine. Sest see hullumeelsus, mis järgnes Saksamaal kolmekümnendate aastate lõpus, oli senise saksa kultuuri katkemine ja pea eraldamine ülejäänud kehast. Vaim eraldati ja ta sai vaid vabana taevalaotusest vaadata toimuvat. Süsteem enam sekkuda ei lubanud. Ajalugu ja tema õppetunnid on tänini seotud inimeste kannatustega. 

Aga loo kangelane võiks olla ka vaba vaim ja sest mõttes oli sümboolne see raamatutega seotud osa. Raamatute köitmine versus raamatute põletamine, raamatud kui teaduse ja hariduse varamu versus leht lehe haaval köidetavad trükised. Veidi oli neis lehtedes sel hetkel lootust, et ehk leiab vaim võimaluse nende kaudu maailma lootust ja headust tuua. Etenduse lõpul oli laual üks punakasmustade kaantega "Mein Kampf". See ei jätnud küll mingit lootust. See oli kui kooliõpikute tsenseerimine ja erifondide triumf, mis raamatute funktsiooni propaganda teenistusse alandas. Lenini teosed, Stalini teosed, Mao Zedongi teosed.... Kas me saame neid ka raamatuteks nimetada? Vormiliselt ju olid, aga sisult?

Üks pisike seik jäi veel kummitama. See kammilugu. Elu jooksul ostame tasse ja potte, raamatuid ja toole, riideid ja jalanõusid. Ja lõpuks on kogu su vajalik varanatuke kongis/ laagrinaril saapasse peidetud kamm. Et taastada oma kõikumalöönud eneseusku ja minna väärikalt vastu vägivallale, pea kammitud. Laagriroobasid ei saanud nagunii millegagi asendada. Aga pead sai kammida. Igapäevarutiin? Inimeseks olemise tõendus, sest vaim kippus neis triibulistes kaltsudes numbrina haihtuma ja nii ei jäänud inimese kuju hoidmiseks muud võimalust? See, mida ma ise saan enese heaks teha, et olla inimene, on tehtud?

Meeldis, väga meeldis. Dialoogid ja kohtumised, mille käigus tegelased püüdsid end arusaadavaks teha maailmale ja vaatajatele ( Lord Clifford Allen ja poliitiliste vangide olukord, abikaasade arutelud, jäätisesöömine pühapäevases pargis kui propaganda tõendus, et midagi halba ju ühiskonnas ei toimu jne). Ajaloolase haridus ei hakanud pead tõstes jaurama, et nii see ju ei olnud. Küllap andsid sellele tegelasele piisavalt toitu vormid ja lavakujundus, dokumentaalkaadrid ja tegelaskuju ajalooline taust. Aga hirm hakkas ka. Sest kõrvalseisja vastutuse sain ka kavata etenduse saalist kaasa. 

Kiviõli kool 89

 

Meie kool saab 89-aastaseks

89 aastat on avatud esimeses klassis aabitsat, õpitud korrutustabelit, maadeldud võõraste keeltega,  loetud kaugete maade ja rahvaste kohta, kirjutatud ümberjutustusi ja kirjandeid, paigutatud ajateljele Lembitu võitlusi ehk siis Lutheri reformatsiooni, avastatud maailma nähtavaid ja nähtamatuid saladusi, õpitud laule, mis teevad rinna rõõmsaks, ja arendatud keha, et olla ikka traksis ja tugevad. See aastast aastasse kulgev rutiin on kui aastaaegade vaheldumine, mis annab kindlustunde maailma püsimise kohta. 

Mis on kool? Kes kujundavad kooli näo? Mis on see, mis teeb ühe kooli erilisemaks kui teise? Kuidas koolid sünnivad ja miks nad surevad? Kuidas koolimälestused minevikutolmu alla mattuvad? Kelle oma on kool?

Küsisin noortelt – mis on kool? Õpilase teine kodu? Haridusasutus? Teadmiste tempel? Kogukonna süda? Ühiskonna minimudel? Ometigi ei anna need definitsioonid edasi kõike seda, mis koolist kooli teevad. Üks on kindel, koolil on oma reeglid, oma süsteem, kool ühiskonna osana on pidevas muutumises ja need muutused ei pruugi meile alati rõõmu teha. Uuendustega on vaja harjuda, teist moodi tegemine on alati natuke või palju eneseületust, õppimine on pidev muutumine. Kui muu ei muutu, siis aastatega kasvab jalanumber ja koolikoti raskus, loetavate raamatute paksus ja õpetajate ootused iseseisvale toimetulekule. Me oleme kooliga seotud erinevaid kanaleid kaudu – õpilastena, õpetajatena, lastevanematena, töötajatena, aga ka maksumaksjatena ehk siis annetajatena/ekspertidena panustajatena.

Enamik noori seostas kooli kohaga. Kool on koht, kus õpitakse, saab targaks ja toimub palju põnevat, koht, kus on su sõbrad ja klassikaaslased, paik, kus saad tasuta süüa ja vahel ka koht, kus tuleb käia kuigi väga ei taha. Seega noorte jaoks on kool eelkõige garderoob, klassid, kus õppetöö toimub, söökla ja sealt tulevad lõhnad, võimla, ujula, koridorid ja seal olevad pingid, kus istuda sõpradega kõrvuti. Minu ajal ei olnud neid pinke, oli kohustus ringiratast jalutada. Seda valvas korrapidaja – õpetaja ning ma mäletan seda kui üht väga tüütut vahetunni osa. Sarnast jalutamist korrustel on ka Kiviõli 1. Keskkooli seinad näinud. Aga ajad muutuvad. Jalutamise asemel on õpilaste vaba aja sisustajaks saanud telefon, mängud ja muusikavideod. Harva näen keksumängu või lauamängu. Telefonis mängimisest on saanud omaette teadus. Minu noorepõlves saatsime üksteisele tunni ajal kirju, seda kommet enam ei tunta. Nüüd saadetakse kirjade asemel sõnumeid Messingeris või Whatsappis, Twitteris või Instagramis. Nii et osalt on koht nimega kool liikunud internetti, tuleb tunnistada. Aga ometi ei seostata Classroomi või Stuudiumi kooli kui kohaga. Ma ei leidnud ühtegi kooli kohta käivat vastust, mis oleks öelnud, et kool on see tüütute ülesannetega keskkond, kus õpetajad saavad kellaajalise täpsusega tööde esitamist jälgida. Kool on ikka koht, kus on õpilased ja õpetajad füüsiliselt kohal.

Küsisin täna oma noortelt, kas nad teavad meie kooli „dinosauruseid“ – õpetajaid, kes koolis töötanud kümneid aastaid „enne nende aega“. Sain vastuseks hulga nimesid, kes nende õpetajatena figureerinud, kuid Nõuka-aegseid õpetajaid nende seas ei olnud. Ja seegi on aja ning muutuste märk. Õpetajad elavad ikka oma õpilaste mälestustes. Kui isiklik mälestus puudub, elab mõnda aega legend ning siis see hääbub kusagile koolimälestuste riiulile paksu tolmukihi alla. Ja ometigi on kooli ajalugu täis põnevaid isiksusi, kelle nimi vanematele vilistlastele emotsiooniväreluse näole toob. Raie või Roose, Klauksid või siis Olle, Sander või Nurk või siis Eiert või Kuusmik. Ega minugi mälu üle kõigi kümnendite ulatu, aga nimed jäävad meelde, kui nendega seonduvad lood. Neid lugusid oleme püüdnud talletada kooli ajaloost kõnelevatesse raamatutesse. Aga kui palju lugusid veel kuskil mälusoppides ootab, ei oska öelda. Tahaks loota, et palju. Ja eks neid tule ju ka iga aastaga juurde. Näiteks,  kuidas ma Euroscolale sõidu kuupäevad sassi ajasin ja siis tuli õpilastel end lennukile minekuks valmis panna lausa tundidega , kui mitte öelda minutitega. Esimesel hetkel on olukord talumatult piinlik, kohutav või hirmutav, et meenutamine teeb haiget. Aga ometigi oskab sõber aeg  ikka juhtunu heledamatesse toonidesse rüütada ja mälestusena helgemasse poolde paigutada.  Kindlasti on igaühel mälestusi kasinalt tehtud kontrolltöödest või meenuvad klassi sisenaljad, millest teised ei pidanudki aru saama. Eks ma õpetajana olen püüdnud laste ütlemisi-kirjutamisi koguda, aga viimasel ajal on moes rohkem see, et pigem jäetakse ütlemata-kirjutamata ja Google’i tõlkevead nii põnevad ei ole, et neid tahaks koguda.

Meie kool saab 89-aastaseks. Ainus mu tutvusringkonnas olev sama vana inimene on vanaema Salme. Ta on üle elanud II maailmasõja, okupatsioonivõimude vahetumise, usina kommunismiehitamise ja taasiseseisvumise eufooria. Ta on minu jaoks side ajaloo ja elu vahel, sest suurt osa sellest, mida ma koolis õpetan, on ta ise näinud. Näinud rõõmu ja tundnud kurbust, murdnud kõvasti tööd teha ja ometi säilitanud optimistliku meele, oskuse nalja visata ja huvi maailma elu vastu. Eks kajastu kooli 89 aastaski kõik see, mida pöördelisteks sündmusteks lugeda. Ja seda on palju. Tasub võtta hetk, et käidud teele tagasi vaadata ning mõtestada, mis see kool siis ikkagi on.

„Aga jah, väärt ajad ja väärt klass oli meil! Kõik õpetajad olid ägedad sellistena, nagu nad olid!“ Kuni mu õpilased nii kirjutavad, tahan olla õpetaja Kiviõli 1. Keskkoolis. Kuni kestavad linnalegendid Kilumetsa kontrolltöödest, olen osa ajaloost. Kuni inimesed siin paepealsel rannaribal leiavad koos elamisest kasu ja mõtet, kestab kool ning haridus on valgus.

 

Tiina Kilumets, Kiviõli 1. Keskkoolis õpetajana töötanud aastast 1997