Las olla nii, kõik vaibub pikkamööda.
Jääb ainult sein ja sammaldunud maa,kus meie teineteisest ikka mööda
veel vaatamas, mis sest, et samal maal.
Kõik kasvab kole kõrgeks, lähme ära,
kuid jalgu lahti kumbki ei saa maast
ja varju seinast, tõmmu kohvipära
jääb tassidesse nagu hingesaast.
Ja miski lõpuni vist ütlemata.
Päev tõusis-langes, vahetusid kuud.
Ja korraga polnud lauda, mida katta.
Doris Kareva
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar