Itaaliasse

 See trip on siis üks eriline, sest ma otsustasin murda selle müüdi, et Barist Martina Francasse pääsemine on üks väga keeruline tegevus.

Hakatuseks harjutasin lennujaamas ööbimist ja sain hakkama. Tuleb tunnistada, et see metallpink on ikka üks kõva küljealune, aga tunnikaupa tukkumine oli võimalik. Kui kaaslaseks on põnev krimka, ruum on soe ja nurk selja toetamiseks koos kaelapadjaga, jalgade sirutamise ruum olemas, siis pole hullu. Kuuled põrandapesija sahisemist ruumis, istud mask peas, siis jääd jalgu koristajale, kes üle sinu püüab aknaalusest kitsast ribast tolmu kätte saada. Ja siis avad aeg - ajalt silmad ning vaatad uimaste märkamata silmadega mööduvaid jalgu, registreerid kohvrirataste spetsiifilist kõrinat põrandal, kiikad kella ja märkad aja kulumist tundide kaupa. Pole hullu , tuletad noorust meelde ja leid vähemaga, sest olud on muutunud ja tont seda teab, mis raskustega veel tuleb rinda pista. Vesi oli kodust kaasa võetud, tudengieine paki jagu pähkeid ja rosinaid ka, elu on lill.

Infotabloo teatab, et regamine lennule hakkab 5.30. Selleks ajaks on Air Baltiku leti ees hiiglaslik saba, kus seisavad inimesed kummaliste pikkade kottidega... Eesseisja lennupileti kaas teatab, et Germalo reisid ja nii ma usun, et nad lendasid Münchenisse, et edasi siirduda kuskile suusakuurorti. Aga mina läksin Barisse :). Lennukis suutsin istuda valesse ritta ja enamuse ajast magasin. Ei juua ega süüa lätlased ei pakkunud, ainult raha eest... Aga sellest ma loobusin. Lennuk oli uus ja ei kolisenud, ilm akna taga imeline kuni me pilvepiirist kõrgemale tõusime. Aga uni oli magusam kui vaade. 

Münchenis oli imeline ilm. Lumi oli kadunud, pruunikate nelinurkade alt võis aimata roheliste liblede edaspürgimist mullast välja. Mul tervelt tund ja 20 min , et leida see uus värav. Sõita tuli lause rongiga. Väike kahtluseuss ikka näris, et pidi ju sama terminaal olema, aga lasin, end voolust kanda ja voila - värav H28 oli just selles kohas, kus uks meid taas lükkas lennukite, poodide, kohvikute ritta. Priiskasin ja võtsin 4.85 maksva kohvi ja 8.50 maksnud baquetti ning siis kaasa 4 pretzelit. Kohv oli kange ja aromaatne. Inimesed liikusid juba julgemalt kui oktoobris ja üksi reisimise mõnu on see, et sa ei oota kedagi, nohised omaette ning uudistad maailma varjamatu huviga. Need kulusid hiljem marjaks ära, et nosida ühistranspordis omaette saia. Mõtlesin, et selle reisiga saan taas oma aasta saianormi kindlasti täis. Aga krabasin paar inglisekeelset lehte ja sättisin end lähima pingirea juurde istuma. Rahvas kogunes, korraldaja teatas miskit gruppidest ja ridadest, aga ma ei saanud aru ning kuna ei suutnud ka pileti pealt tuvastada, et mis gruppi mind Tallinnas määratud oli, siis marssisin kolmanda grupiga koos lennukisse. Ahjaa - unustasin öelda, et eelmise rieisga võrreldes oli erinevuseks see, et enam ei kontrollitud nii hoolega pabereid - põgus küsimine, aga ei muud. Ka Itaalias maandudes ei huvitanud kedagi, et kas ma olen end sisse reganud või mitte, kas koroonatõend on olemas või mitte. Vaid maskidega tekkis jama. Mul oli nimelt riidest värk ja siis ma panin kirurgilise ja siis selgust, et peaks olema hoopis koonus. Ok. nad ei pakkunud muud ja leppisid sellega. Jõin vett ja sain küpsise alla loputatud. 

Lend üle Alpide on omaette kogemus. Ilusa ilmaga on kogu see ilu nähtaval ja ma klõpsisin oma telefoniga hoolega pilte. Akna all istumise rõõm ikkagi. Kuskil Milaano koha peal hakkas taevas pilve kiskuma, väiksemat tüüpi moosiriiul logises ja tekkis natuke hirm ka, et äkki laguneb laiali. Ei lagunenud, aga maandudes tegi konnaliigutusi, mida ma mäletan oma esimestest õppesõitudest veoautoga Püssi Keskkooli päevilt. Keegi isegi kiljatas, aga õnneks peale ühe suurema hüppe rohkem põntse ei järgnenud. Bari lennujaam on selline väike, umbes nagu Tallinn. Aga kole ja kõle. Sain oma kohvri kätte, see oli pisut ligunenud, sest vihma valas ja ümbrus oli üleni hall. Kell oli 11.40. Olin pähe võtnud, et ma pean ise ilma üüratu taksoarveta kohale saama ja asusin siis kaevama.

Esimene infopunkt juhatas mind raudteejaama, kus pidi olema rong, mis viib Bari Centrale jaama. Teises putkas müüdi mulle viie euro eest pilet Bari kesklinna ja miskit tundus seal juba pisut isegi tuttav. Koht, kus me eelmine kord bussilt maha tulime ja siis pärapõrgusse mere poole suundusime. Kus mingi loll oli võtnud toa üheks ööks uskudes, et Itaalias valitseb tsivilisatsioon. Aga selgus, et on ka kohti, kus buss käib üks kord päevas ja raudteejaam on 35 km eemal. Aga see oli eelmine kord, nüüd ma olen ju targem. Olin korduvalt guugeldanud ja otsinud ja leidnud, et miski firma pakub varianti. Tripadvisor reisijad jagasid omi kogemusi ja needki olid üle loetud. Nende kahe linna vahel PEAB olema ka miski muu ühendus peale takso.

Siis ootasin 40 min rongi ja püüdsin aru saada, et kas ma ikka olen õigel pool perrooni. Pärast umbes 30 korda kahtlusmõtete mahasurumist kinnitasin endale, et see C.le on Bari Centrale ja seinal olev skeem näitab ka seda ning pole mõtet paanikasse minna. Aega on terve päev, küll saad hakkama. Lõpuks tuligi oodatud terashobu ja ma kobisin peale. Kuus peatust ütles skeem. Vaatasin raudtee räämas ümbrust ja püüdsin aru saada, et mis ala see raudteeäärne ikka on ja kuidas sinna nii palju sodi on võimalik kokku koguda. Aga paar õitsvat kirsipuud ja kaktused oma punaste nuppudega tegid koleduse tasa. Lumepiirkonnast tulnule on kirsiõis üks ütlemata kena vaatepilt, mis kevade käegakatsutavaks teeb. Kevadisel vihmal on värskendav mõju ja nagu Angela pärast ütles, siis oli pikka aega olnud kuiv ja tolmune. Aga miks peab sadama just siis kui mina tahan kevadet ja päikesepaistet nautida, see on taevaste jõudude teada. Aga kui see kohalikele õnnistuseks on, olgu siis nii - nemad peavad siin elama ja toimetama... leplikkus on üks tore asi.

No ja siis järgnes marss kohvriga, arusaamatud koridorid ja juhatuse otsimine. Hakatuseks saadeti teisele poole perrooni ja öeldi, et seal saab infot ja pileti. Seal on plaanis küll miskit avada, aga tulevikus ja sestap see teade seinal, et "We will open soon" mind just eriti ei lohutanud. Marssisin tagasi ja küsisin seal tunnelis olevalt tegelaselt. See natuke maigutas, aga siis saatis tagasi esimesele poolele, kus tõesti liikus rohkem rahvast. Bussijaama ühest küljest saadeti tagasi suurde majja ja sealt taas tagasi teisele poole. Lõpuks ma seal teisel poolel loobusin rongi otsimisest ja buss oli tõesti kergemini leitav. Ehkki süsteem tundus hullult naljakas. Pileti sai osta kuskilt tubakapoest ja siis tuli tagasi marssida kaupluse juurde ja sealt siis kontrollis üks ametnik piletit ja lubati bussi. Umbes selline maakonnaliini moodi buss oli , aga ta alustas sõitu mööda väikesi kurvilisi teid ja linnakesi ning see oli kohe nagu väike ekskursioon.. kui silm lahti püsis, sest seal suutsin ma ka tukkuma jääda. Buss oli meeldivalt tühi ja puistas mind maha Martina Franca peaväljaku juures. Siis ma juba enam-vähem tundsin tuttavalt. Waze juhatas mind ilma suuremate seiklusteta hotelli ja sain vajuda voodisse. Voodi leiutamine on ikka üks hea asi. Ja magasin õhtuni ja ei viitsinud minna kusagile kondama. Vanadus? Võib-olla . Aga ka rahunemine ja jõuvarude jaotamine,

Aga ma sain viie euriga Barist Martina Francasse ja hoidsin 70 raha kokku :).Ma sain hakkama.