Isamaa pääsukesed

 Täna hommikul rabas jalust uudis, et meie hulgast on lahkunud ebaõiglaselt vara suht hiljuti 70. aastaseks saanud Maria Klenskaja (29. jaanuar 1951 -6. jaanuar 2022). Olime just mõned päevad tagasi nautinud tema mängu lavastuses, mis aasta alguse puhul telerist koju kätte tuli, uurisin, et kas saaks seda vaadata ka teatris, aga seda ei olnud mänguplaanis. Nüüd on selge, et sellisel kujul meil seda ka vaadata ei õnnestu. Kui Marje 64 oli ebaõiglaselt vara, siis ega see Maria 70 ka suurt parem ole, ikka ebaõiglane ja tema huumor oli miskit südantsoojendavat. Mu viimane nägemine temaga laval oli vist " Kuni ta suri" Rakvere teatris paar aastat  tagasi. Meeldis hullult...Midagi ürgset ja käilakujuna turvalliselt tuttavat. MMMmmmm...Kes siis oskas arvata, et see viimaseks jääb. Eelmise aasta lavastustes ta tegev ei olnud. Mõõtmatult kurb.

Täna suri endine sideminister Toomas Sõmera (17.02.1945 -6.01.2022). 

6. jaanuaril suri ajakirja Buduaar kunagine moetoimetaja ja disainer, 38-aastane Kristi Ojasaar, kes oli tuntud ehtedisaineri Mari Ojasaare kaksikõde.

Meie seast on 42-aastaselt lahkunud fotograaf Katrin Uusoja, kes keskendus peamiselt interjööride pildistamisele, kuid kelle kaamera eest käisid läbi ka mitmed Eesti tuntud staarid.

Õhtulehe teatel suri 19. detsembril 45aastaselt majandusanalüütik Ruta Arumäe.

Kogu selle surma juures aga magas meedia tõepoolest maha Elle Kulli juubeli. 70 kohe sai ja vikipeedia kinnitab küll, et 5. jaanuar 1952 oli sündimise päev. Palju õnne!

Tundub kuidagi masendav aastaalgus. Aga õnneks on tööd nii palju olnud, et väga aega süveneda ei ole. Homme on standardi koolitus ja ma pean tunnistama, et ega see teema mul nii selge ei ole ja koolitusplaanis haigutavad ikka parajad augud. Veel. Homme hommikuks peavad need augud saama täidetud ja siis tuleb kuus tundi toime tulla :).

Tänase koolituse väsimus on veel kontides ja kuidagi ei ole isu süüvida kvaliteedijuhtimise sügavatesse tagamaadesse. Aga asja teine pool on see, et ükskord saab otsa nii vahukooretort (ja see juhtub ruttu), aga otsa saab ka koolitus ja kooliaasta (peab ainult kannatust olema - kooliaasta puhul nii umbes 175 päeva). Ja ka teooriasse kalduv standardi koolitus, kus ma tundsin, et ei ole veel nii pädev, sai otsa. Kogemuse võrra nüüd targem ja standardi tutvustuse ülesandeks võiks järgmine kord pakkuda hoopis seda nö ajalehe meetodit (erinevad ülesanded ja rühmatöö tumm vaatleja registreerimas rühma tegevusi).Usun, et siis ei ole nii igav, pean selle meetodi neile välja pakkuma. Ja siis veel need oma tööd juurde, et kui kellelgi peaks huvi olema... Hea, et Kristi appi hakkas, sai ülesanne selgemaks ja ülevaade kooli kohast arengumaastikul näitlikult selgeks. Ja kui palju põnevat õppimismaterjali maleidsin nendeks koolitusteks valmistudes! Uskumatu! Alates tagasisidestamisest kuni klassijuhataja käsiraamatuni. Muudkui arene, nii et mühiseb.

Viasat History väidab siin taustal, et me kõik kardame aega ja aeg kardab ainult Egiptuse püramiide. Kahtlane, kas ikka kardab. Aga vastu on nad pidanud oma 3500 aastat ja inimese eluga võrreldes seda ikka on.

Olen end koolitusele kirja pannud ja kuna huvi ületas võimalused, siis küsitakse juurde motivatsioonikirja. Nii umbes 1000 tähemärki ( so kuni kaks lehekülge ehk isegi vähem). Tundub põnev värk olevat, aga ei oska öelda, et kuidas ma selle oma tegevustesse mahutada saan.. Nii et miski kõhklus ikka on, et äkki on kellelgi rohkem vaja ja ma võtan tema koha põhjendamatult. Ja kuna suund on filmitootmisele, siis ei oska muidugi oma rolli selles karusellis ka näha. Aga mine isahane tea! Motivatsioonikiri muidugi veeretab selle vastutuse korraldajate õlgadele. 

https://poff.ee/artikkel/koolitus-sissejuhatus-filmitootmisesse/ 

Ja Juhaniga räägin ka regulaarselt. Et kas on metakoginitsiooniga sügavamad suhted või siis ei ole. Juba teist korda astun sellesse ämbrisse, et kõhklen ja kahtlen ja siis olen ukse taga.. nagu see Maneseni kontsert. 

Rakveresse vist ei viitsi kribama hakata. Laiskus ja mõttetu ajakulutamine, sest ega ma sel aastal ka veel tulla tahaks. Oma klass ju lõpetab.Ja Erasmused on pooleli ja muu selline.

Nii on aastaalgus plaane täis ja hetkel tundub, et tegemisi jagub rohkem kui oskad ette kujutada.

Hoidsin hinge kinni, et kas eletriarve niidab jalust või mitte  ei niitnud :), küll aga on hobuse arve 70 euri kallim. Lõbu makse maksta ikka on üks väga tore lõbu! Ja selleks, et seda lõbu tunda, käin ma tööl ja pingutan hoolega. Ja siis on mul võimalik sellest arvemaksmisest ikka mõnu tunda:).