96. etendus - pole paha!
Merle Palmiste ja hall hiireke Piretina? No seda tahaks kohe näha, aga kohe kui ta vabandades lavale astus, oli selge, et ongi. Nähtamatu, tähelepandamatu, alati teiste varju jääv, eemalt teisi imetlev, üksildane ja villast sokki kuduv tegelane. Mida selline ka maailmast arvata oskab või miks peaks keegi tähelepanu pöörama talle, kui ta ise kõigest hingest püüab ka olla taust. Fooniks kujunemine võtab pisut aega ja nii selgubki, et pildistamise hetkel on ta haige, kohal olles satub poiste ritta pika Peetri varju, unustatakse kaadrisse lisada, lõpuaktusel on eespool, aga ometi varjab klassi liidri uhke lillekimp ta pea täielikult ning ainult ta ise oskab arvata, et mis temast hetke jäädvustamisel välja paistab.Taustaks olemine tähendab aga ka üksildust, sest kiires maailmas ei jagu tähelepanu tapeedile. Kanda halli või ebamäärast tüüpi beeži, eatud moetud riided, tilkuv katus ja kauss püüdmaks alandlikult sisse tungivaid veepiisku. Teler kui ajatäitja ja ajajoone kaduvad sõnumid mõõtmaks monotoonset kulgemist päevade, nädalate ja kuude kaupa. Töö, kus sa oled nii nähtamatu, et isegi koondamise vääriliseks ei peeta. Loed Kroonikat ja elad kaasa kusagil pulbitsevale elule, millest sa osa ei saa/ osa ei julge võtta/ või kus sind mängu ei võeta.
Ja tema vastand - julge, särav ja seltskonnameedia tähelepanust väsinud Julia. Alati pildil, kõige suurema lillesülemiga lõpuaktusel, punases silmatorkavas kleidis, enesekeskne, enesekindel, oskab ka oma vead isikupäraks pöörata. Tülpinud tähelepanust, harjunud mugavuse, reiside, manatud naeratuse ja teesklusega kui olemise viisiga. Intervjuud loovad võltstegelikkust, milles on poos, kujutlus, mitte reaalne "mina".
Ja alias neid kahte ühendamas. Mäng, kus pool mõnu on seletamisel ja teine pool äraarvamisel. Mängida saab üksi, kahekesi ja reeglid pakuvad koguni neljaliikmelist kampa. Pidulik kõll ja keskendumine. Võimalus unustada igapäevane tüütu tegelikkus ja mängida. Mitte võidu peale, ikka äraarvamise või seletamise peale. Mängides tekib isevärki elevus, elustuvad unustatud seosed kohutava tädiga, kes teeb arusaamatult jubedaid rituaale mõistetamatult julma järjepidevusega või siis valehambaga ehk kingalusikaga, mis justkui kuuluks kööki, aga sinna siiski ainult siis kui ta kapi taha on kukkunud. Elustub maailm, kuhu lisatakse põnevust, vahetu suhtlemine aitab kaasa teise maailma sisse elada ja märgata halli ning beeži kõrval ka punast, sädelevat ja kuldset. Ärgata ellu hetkeks teades, et see hetk on üürike. Mis siis, et see on hetk. See on ere hetk ja sellest teadmisest piisab. Mis siis, et tegemist on erinevate maailmadega, mis teineteist ei mõista. Ikka on tore. Isegi kui vein pähe hakkab ja purju teeb. Isegi kui hetkel on maailmas peal pööratud must pool ja elektrihind on kustutanud ka viimased lambid. Mäng loob ikka oma maailma, mis on kütkestav, joovastav ja kaasakiskuv.
Miks 7 ja mitte 10? Olin eeldanud Kivirähki põnevaid sõnamänge ehk rohkem (vrdl Talupojad tantsivad prillid ees),ehk jäi Julias puudu miskit mõõdet, mis teda oleks sügavamaks ja mitmetahulisemaks teinud, kahtlemata sai Piretki tüki jooksul julgust juurde ja keeruline oli Julia sõbrannas sama halli nähtamatut tegelast edasi näha. Ehk on oma osa koolis kogetul, et tegelikult on sest hallist taustast väljarebimine väga raske, enamasti see ei õnnestugi. Ja ma ei oska aidata ka. Nagu taimetoitlane maailma parimas kalarestoranis. Ja kui sabast kinni võtta, siis teeb ta lõuad lahti (nagu krokodill).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar