Kiviõli kool 89

 

Meie kool saab 89-aastaseks

89 aastat on avatud esimeses klassis aabitsat, õpitud korrutustabelit, maadeldud võõraste keeltega,  loetud kaugete maade ja rahvaste kohta, kirjutatud ümberjutustusi ja kirjandeid, paigutatud ajateljele Lembitu võitlusi ehk siis Lutheri reformatsiooni, avastatud maailma nähtavaid ja nähtamatuid saladusi, õpitud laule, mis teevad rinna rõõmsaks, ja arendatud keha, et olla ikka traksis ja tugevad. See aastast aastasse kulgev rutiin on kui aastaaegade vaheldumine, mis annab kindlustunde maailma püsimise kohta. 

Mis on kool? Kes kujundavad kooli näo? Mis on see, mis teeb ühe kooli erilisemaks kui teise? Kuidas koolid sünnivad ja miks nad surevad? Kuidas koolimälestused minevikutolmu alla mattuvad? Kelle oma on kool?

Küsisin noortelt – mis on kool? Õpilase teine kodu? Haridusasutus? Teadmiste tempel? Kogukonna süda? Ühiskonna minimudel? Ometigi ei anna need definitsioonid edasi kõike seda, mis koolist kooli teevad. Üks on kindel, koolil on oma reeglid, oma süsteem, kool ühiskonna osana on pidevas muutumises ja need muutused ei pruugi meile alati rõõmu teha. Uuendustega on vaja harjuda, teist moodi tegemine on alati natuke või palju eneseületust, õppimine on pidev muutumine. Kui muu ei muutu, siis aastatega kasvab jalanumber ja koolikoti raskus, loetavate raamatute paksus ja õpetajate ootused iseseisvale toimetulekule. Me oleme kooliga seotud erinevaid kanaleid kaudu – õpilastena, õpetajatena, lastevanematena, töötajatena, aga ka maksumaksjatena ehk siis annetajatena/ekspertidena panustajatena.

Enamik noori seostas kooli kohaga. Kool on koht, kus õpitakse, saab targaks ja toimub palju põnevat, koht, kus on su sõbrad ja klassikaaslased, paik, kus saad tasuta süüa ja vahel ka koht, kus tuleb käia kuigi väga ei taha. Seega noorte jaoks on kool eelkõige garderoob, klassid, kus õppetöö toimub, söökla ja sealt tulevad lõhnad, võimla, ujula, koridorid ja seal olevad pingid, kus istuda sõpradega kõrvuti. Minu ajal ei olnud neid pinke, oli kohustus ringiratast jalutada. Seda valvas korrapidaja – õpetaja ning ma mäletan seda kui üht väga tüütut vahetunni osa. Sarnast jalutamist korrustel on ka Kiviõli 1. Keskkooli seinad näinud. Aga ajad muutuvad. Jalutamise asemel on õpilaste vaba aja sisustajaks saanud telefon, mängud ja muusikavideod. Harva näen keksumängu või lauamängu. Telefonis mängimisest on saanud omaette teadus. Minu noorepõlves saatsime üksteisele tunni ajal kirju, seda kommet enam ei tunta. Nüüd saadetakse kirjade asemel sõnumeid Messingeris või Whatsappis, Twitteris või Instagramis. Nii et osalt on koht nimega kool liikunud internetti, tuleb tunnistada. Aga ometi ei seostata Classroomi või Stuudiumi kooli kui kohaga. Ma ei leidnud ühtegi kooli kohta käivat vastust, mis oleks öelnud, et kool on see tüütute ülesannetega keskkond, kus õpetajad saavad kellaajalise täpsusega tööde esitamist jälgida. Kool on ikka koht, kus on õpilased ja õpetajad füüsiliselt kohal.

Küsisin täna oma noortelt, kas nad teavad meie kooli „dinosauruseid“ – õpetajaid, kes koolis töötanud kümneid aastaid „enne nende aega“. Sain vastuseks hulga nimesid, kes nende õpetajatena figureerinud, kuid Nõuka-aegseid õpetajaid nende seas ei olnud. Ja seegi on aja ning muutuste märk. Õpetajad elavad ikka oma õpilaste mälestustes. Kui isiklik mälestus puudub, elab mõnda aega legend ning siis see hääbub kusagile koolimälestuste riiulile paksu tolmukihi alla. Ja ometigi on kooli ajalugu täis põnevaid isiksusi, kelle nimi vanematele vilistlastele emotsiooniväreluse näole toob. Raie või Roose, Klauksid või siis Olle, Sander või Nurk või siis Eiert või Kuusmik. Ega minugi mälu üle kõigi kümnendite ulatu, aga nimed jäävad meelde, kui nendega seonduvad lood. Neid lugusid oleme püüdnud talletada kooli ajaloost kõnelevatesse raamatutesse. Aga kui palju lugusid veel kuskil mälusoppides ootab, ei oska öelda. Tahaks loota, et palju. Ja eks neid tule ju ka iga aastaga juurde. Näiteks,  kuidas ma Euroscolale sõidu kuupäevad sassi ajasin ja siis tuli õpilastel end lennukile minekuks valmis panna lausa tundidega , kui mitte öelda minutitega. Esimesel hetkel on olukord talumatult piinlik, kohutav või hirmutav, et meenutamine teeb haiget. Aga ometigi oskab sõber aeg  ikka juhtunu heledamatesse toonidesse rüütada ja mälestusena helgemasse poolde paigutada.  Kindlasti on igaühel mälestusi kasinalt tehtud kontrolltöödest või meenuvad klassi sisenaljad, millest teised ei pidanudki aru saama. Eks ma õpetajana olen püüdnud laste ütlemisi-kirjutamisi koguda, aga viimasel ajal on moes rohkem see, et pigem jäetakse ütlemata-kirjutamata ja Google’i tõlkevead nii põnevad ei ole, et neid tahaks koguda.

Meie kool saab 89-aastaseks. Ainus mu tutvusringkonnas olev sama vana inimene on vanaema Salme. Ta on üle elanud II maailmasõja, okupatsioonivõimude vahetumise, usina kommunismiehitamise ja taasiseseisvumise eufooria. Ta on minu jaoks side ajaloo ja elu vahel, sest suurt osa sellest, mida ma koolis õpetan, on ta ise näinud. Näinud rõõmu ja tundnud kurbust, murdnud kõvasti tööd teha ja ometi säilitanud optimistliku meele, oskuse nalja visata ja huvi maailma elu vastu. Eks kajastu kooli 89 aastaski kõik see, mida pöördelisteks sündmusteks lugeda. Ja seda on palju. Tasub võtta hetk, et käidud teele tagasi vaadata ning mõtestada, mis see kool siis ikkagi on.

„Aga jah, väärt ajad ja väärt klass oli meil! Kõik õpetajad olid ägedad sellistena, nagu nad olid!“ Kuni mu õpilased nii kirjutavad, tahan olla õpetaja Kiviõli 1. Keskkoolis. Kuni kestavad linnalegendid Kilumetsa kontrolltöödest, olen osa ajaloost. Kuni inimesed siin paepealsel rannaribal leiavad koos elamisest kasu ja mõtet, kestab kool ning haridus on valgus.

 

Tiina Kilumets, Kiviõli 1. Keskkoolis õpetajana töötanud aastast 1997