Fred Jüssi ja molutamise mõttest

1.  Aeg on inimese kõige väärtuslikum varandus. Kui sul ei ole midagi öelda, siis ära raiska enda ja ennekõike teiste aega.
2. Sa vahid tuld ja sa ei mõtle ega taha mitte midagi. Ma olen istunud ööpäev niimoodi üksinda. Ma istun terve õhtupooliku, öö läbi ja järgmise hommikupooliku ja veel pärastlõunani välja. On olnud niisuguseid istumisi. Ja ma tulen tagasi sealt rikkana, kuigi ma ei ole mitte midagi teinud. Inimene läheb niimoodi metsa ja mitte midagi ei tee. Ei tee midagi kasulikku. See on viljakas mittemidagitegemine. See on inimese õigus iseendale, tal on õigus ennast kohelda nii, nagu tema seda õigeks peab. Ja suur häda on selles, kui inimesed arvavad, et nad peavad teiste meele järele elama. Seda mina tean küll, mis see tähendab, kui sa teiste meele järgi hakkad elama, see on midagi hirmsat. Siis on vahel vaja molutada. Minna ära ja molutada kuskil mõnusasti.
3. See on üks kõige kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda või selleks jääb võimalusi aina vähemaks ja vähemaks. Inimene ei oska laisk olla, meid on õpetatud töötama hirmsasti ja tähtis on see, et ikka tööd ja tööd ja tööd tuleb teha, aga sellest, et puhata tuleb, puhata tuleb ja puhata tuleb, sellest ei räägita.
4. Ma olen Hiiumaal elanud, hiidlastel on häid ütlemisi ja üks niisuguseid ütlemisi on, et laiskus on mehe iga. Kui sa oskad laiselda, siis sa säästad ennast. Seda peab õppima, see ei ole üldsegi mitte lihtne - õppida laisklema. See annab süvenemise võimalust.
5. Ja ma võin endale seda lubada, et kui ma hommikul ärkan, siis ma kunagi ei tõuse kohe üles. Päevale tuleb mingisugune põhi panna. Kõigepealt ma rõõmustan selle üle, et mulle on antud elus veel üks päev ära näha, sest iial ei või teada, mida ta toob. Ja see on täitsa huvitav. Kõik külalised, ma pean silmas ka seikasid ja sündmusi, kõik on väärtuslikud. Teinekord on ebameeldivatest külalistest, ma räägin, kujundlikus mõttes, palju rohkem kasu kui meeldivatest külalistest. Aga seda näeme siis päeva jooksul, missugused nad on. Niikaua, kui ma olen teki all ja päev ei ole mind sealt välja tirinud veel, on mul hea olla.

https://www.delfi.ee/news/paevauudised/jagamehead/5-motet-fred-jussilt-mida-voiksid-endaga-uude-aastasse-kaasa-votta?id=92137251

Kuidagi veavad mõtted ikka kuskile minevikku, et ei tea kas olen vanaks saanud? Kas vanaks saadakse või vanaks jäädakse? Ja mis see vanadus siis ikka on - et kas väsimus ja vaev on need, mis lõpuks elujaksu olematuks kulutavad? Vahel ma tunnen, et enam ei jaksa selle põlvevaluga  enam maadelda, kas see on siis vanadus? Ja miks ei vanane keha ja vaim ühesuguse kiirusega? Kas siis oled vana kui enam ei jaksa tehnoloogiaga võidu joosta? Või siis sel juhul kui noorte eesti keele mugandustest enam aru ei saa? Arst mõõtis mu keha rasvaprotsenti ja ütles, et keha bioloogiline vanus on 63. See oli päris õudne sõnum, püüan siiani seda oma teadvusest välja saada. Aga teadmine tiksub kui viitsütikuga pomm ikka edasi... Vaev on vanaks saada, vaev on vana olla, vaevatud vaim väsinult voodisse vajub. 

Sellest olen ma ammu aru saanud, et ereda leegiga põlevad inimesed ei kesta kaua. Ja kas peakski? Üürikuses on oma võlu ja valu ja see looritab kõik erilise fluidiumiga. Ja Sulev Nõmmiku saadet vaadates need mõtted tekkisid. 

Ja seal meenutustes oli möödunud aegade hiilguse hingu - Aabel ja Nõmmik, Ots ja Eliste, Viisimaa ja Kalkun, Kärna Ärni naljad ja vested, mida raadiost ikka oodatud sai. Minu põlvkonnale see veel ütleb miskit, aga mu lastele juba mitte. Niisiis tulebki kokku, et räpp on ühele cräpp ja teisele cool.

Tänane ilm oli imeline - valgus ja lumi ja valge kate kõikidel puudel, põldudel, juhtmetel, teedel. Ja meri ei möllanud enam niimoodi nagu eile, aga ikka lainetas veel rahutult. Spike oli kaasas ja tema kantseldamine on terve töö. Aga sõit Armale ja tagasi oli imeline, hing puhkas autoaknast avaneval vaatel ja ma püüdsin kogu aeg aru saada, et mis on ses siis nii imelist. Kas see ajutisus - tuleb tuul ehk sula ja lumi pühitakse puudelt? Kas see, et juba mõned aastad ei ole olnud korralikku lumega talve ja härmatist ja nüüd oled nagu kevadine vasikas vaimustuses taas avanenud imelisest vaatepildist? Ja tegelikult pool FB oli ka, sest neid pilte imelisest loodusest ikka jagus üle ühe postituse. Kas tegi vaate eriliseks see, et oli pühapäev ja ma ei pidanud mõtlema muule kui sellele, et kuidas ma vette lähen? Aga need teele kummarduvad puud ja nendest moodustunud allee... valge. Armastus on elu lumi. Lumi on elu armastus. Elu on lume armastus. Isegi lumesaha müra akna taga on armas kuulata. See justkui annab kindluse, et talv on talv ja suvi on suvi. 

 Uskumatu, aga homme hakkab tööaasta taas peale. Tuleb end taas viia töölainele, tööplaanilainele, hindamise lainele...Tunnikavade ja distantsõppe jätkub. Lubatud on lapsed taas kooli saata, aga eks näis.