Guimaraes

Jõudsime projektikohtumisele päev varem kohale ja nagu tellitult oli sajuse öö järel taeva ära klaarinud ja kuskil kella 9 paiku hakkas paistma päike. Soe, hurmav, särav ja kogu maailma kuldseks muutev taevakeha. Mõningase kaevamise järel kohaliku hotelli infomaterjalides ning ilmateate vaatamisetulemusena sai selgeks kurb tõsiasi - on tulemas vaat et ainus päikeseline päev ja seda tuleb kasutada, et saada mägedest kätte vaade, mis tõeliselt meelt ülendab. Niisiis - Guimaraes. Googel teatas, et koht on u 30 km eemal ja sinna saab bussiga  - 50 minutit ning oled naaberlinnas. Juhul kui vahepeal olevaid külakesi mitte naabriteks pidada. Igatahes ei ole siin nii nagu Eestis, et saad kohe aru, kus üks asula lõpeb ja teine algab. Suht palju elab neid siin koos (Kaja luges kuskilt 200 hinge ruutkilomeetrile).

Väike vikerkaar keset linna meie tänava otsas, selle ifopunkti juures.

Busse läks umbes tunniste vahedega. Hakkasime siis orienteeruma - hakatuseks infopunkti ja seal varusatuna kaardiga bussijaama. Bussijaamas selgus, et järgmise reisini on oma 45 minutit ja nii ma kakerdasime seal ümbruses... Leidsime vene (ukraina, rumeenia, gruusia, läti) kaupa müüva poekese Troika ja siis veel ühe sarnase kauplemiskoha, milles noor näitsik lahkeste vene keelt kõneles. Ikka on nii, et ka marjamaal elades igatsed heeringat, tatart ja vene viina.. seda nad kõik siis ka pakuvad.

 Uudistasime kohalikus toidupoes kuivatatud kala. Nimelt on neil rahvusroaks kartul kuivatatud tursaga. Maitses hästi õhtusel söömaajal. Turska püütakse kuskil Islandi lähistel ja siis need suured soolatud ja kuivatatud rümbad ongi müügis.

Bacalhau com Natas
Bacalhau (codfish) is the most popular fish in Portuguese cuisine – a fact proven by the hundreds of ways to prepare it. While grilling and boiling are more common cooking methods, baking is also a good way to go, and bacalhau com natas (codfish with cream) is a richly flavored masterpiece. It’s not the quickest recipe to make and not offered as often as other recipes, so the dish should be pounced on when offered (well, maybe not literally).

No igatahes oli seal koos kala,kartul, sibul, muna ja petersell. ja maitses hästi.

http://portuguesefood.pt/recipe/bacalhau-com-natas/

 Sügis Portugalis on oma jõus ja erivärvilis puid oleks tahtnud bussiaknast veelgi pildistada, kuid peale jääb vaid värvilaik, mis suurt meeleolu edasi anda ei suuda. Seega nautisin eukalüptisalusid oma roheluses, miskite vahtrate punast ja tammede pruunikat, eriti põnevad olid kollase-rohelise segi kandvad isendid. Nime ei tea ja pole suurt aega otsida ka.

Jõulud olid kaubanduskeskuses juba alanud, Edasi jalutades oli ikka maast laeni jõlupuu ka. 

Imeline värvide maailm koos jalge all kahisevate kuivade lehtedega. 

 Hing laulis ses avaruses. Argine meel püüdis püüdmatut, panna tunnet pilti. Nadi, eksju?

 Valguse ja varjude mäng grottide vahelisel teel.

Kurista

Vahel ma mõtlen, et ma pole mitte raasike hull, vaid ikka peast põrunud. Kui oli Pariisi kestvusratsutamine, siis lubasin oma haigel lapsel minna võistlema, tulemuseks oli pea kolm nädalat ravimist vajanud kopsupõletik. Nüüd siis keset kooliaega hüppasin avantüüri, mis mu rahakotti augu lööb ja samas ka nädalavahetuse vaba aja tilgatumaks kasutab. Aga nii see on, et oma lapse arenguks ja nende pehmete hobusemokkade eest oled valmis toimetama...
Et kui treener Mare pakkus võimalust võistelda Kuristal, siis oli miski osa must rõõmus lapse võimaluse pärast ja teine osa (mõistus) ütles, et su tagavaraks kogutud raha ning esmaspäevahommikune reibas olek saavad kõvasti kannatada - mõtle hoolega. Mõistus oli ametis tunnistsenaariumite hindamisega ja nii siis see irratsionaalne pool asus moosima last. Et see oli suht keeruline - veenda teda, et laupäeva hommikul kell kolm üles tõusta on tore ja üksi ratsutada on tore ja pikk sõit, valtrapi pesemine, asjade kokkupanemine ning treileri pesemine pärast - kõik see tekitab hullu vaimustust ühe 15 aastase neiu jaoks. Vähkidega tuleb neile aega anda tagurpidi ja ederpidi roomamiseks, juba kolmapäevaks oli põhimõtteline nõusolek olemas. Ja siis neljapäeval käisime, panimegi enamuse kraamist kokku: müsli hobusele, valtrapid, sadula jaoks alus, ämbrid ja svammid hobuse jahutamiseks, pulsikell, miskid möksid (savi) hobuse jalgade jaoks, pudelid juhul kui tuleb soe ilm, hunnik tekke juhul kui tuleb külm ilm, heinapallid ja porgandid, stek ja kaska, säärised ja jalusekorvid, päitsed ja valjad ja umbes kuus korda oli Agnese antud nimekirjas ka sadularihm :). Hunnik oli keskmine ... ja raudselt oli tunne, et miskit olulist jäi tegemata.
Reedesest Jaana sünnipäevast naasesime südaöö paiku ja magamiseks jäi napp kaks tundi. Sisuliselt magasin u 20 min sisse, aga kuna ka Mare ja Arvi ei jõudnud enne nelja talli, siis polnud meie hilisemast saabumisest miskit.
Auto (Arvi Jeep) sai täis Anetti asju, Liispeti omad tuli panna meie autosse... kus laiutasid mu ujumise asjad, toidukott, fotokas ja igasugune kila-kola (toidukarbid, kindad kalmistul käimiseks, salvrätid, kohaliku kobrulehe vanad numbrid jne). Aga mahutasime ära, väike vihm öösel on ju lubatud... lootsin, et lõunas on soojem ja selgem. Asusime teele - Arvi treileriga ees ja mna oma Yarisega sabas. Ette rutates tuleb tunnistada, et minu pisike oli platsil väikseim auto ja normaalsed hobuinimesed sõitsid ikka Jeepidega.
Üsna pea hakkas mõju avaldama vähene magamine. Nühid silmi, sööd ära umbes 6 õuna, jood vett, püüad meeleheitlikult hakkama saada kojameeste heliga, mis näib olevat lausa hüpnootiliselt uinutav. Jaksan märgata karvapalli tee ääres, kes kaotas oma elu treileri rataste all (hobustega ei saa teha järske pidurdusi). Liispet magab mu kõrval ja mina võitlen unega. Suudan meenutada, et kusagil pagasiruumis on red bulli pudel. Lootsin hullult, et tuleb bensukapeatus, et see üles otsida. Ei tulnud. Tuli suitsupeatus, aga sest piisas, et purk üles otsida ja avada. Ent uni oli ikka, kuigi u 20 minutiks läks paremaks. Enne Tartut pöörasime Luunja peale, siis edasi Melliste ja lõpuks keerasime suurelt teelt miski karjamaa poole, kus ees juba kümmekond treilerit. Ilm oli valgemaks läinud, kuid vihm muutis kõik ligaseks, halliks, lõõtsuvaks, nukraks.  Parkisin kohale ja Liispet talutas Pegasuse Arvi tehtud aedikusse. Seal ta siis seisis tagumik vastu tuult, vihmakate tilkuv ja mälus  märsist kuiva heina.

Kuidas Anett teele läks, ma ei näinud, uni võttis võimust ja miski pool tundi magasin nagu nott.

Siis tuli hakata toimetama Liispeti jaoks, asjad valmis sättida (ämbrid, vannid, regamine  - selleks tuli eraldada 30 euri ning loota, et topelt tasu ikka ei nõuta. Sekretariaat lubas arutada, aga teist 30 ikka ei küsitud. Aamen.

Teele läks 50 ja siis oli aeg VET koontrolliks - märg olemine oli. Kummikuid mul ei olnud, umbes kümnekonna minuti pärast sai selgeks, et erilist mõtet ei ole astumise kohta valida, juba juuksejuurteni märg. Jope varukast tilkus vett, püksid olid põlvini märjad... tassisin vett, pildistasin (peitsin fotoka fliisi sisse), julgustasin oma last, sain aru, et olen päris roheline (ikkagi teine groomimine elus). Aga Agnes hakkas mulle õnneks appi ja nii said kõik tehtud. Siis juba sadul selga ja soojendama. Peku ka tilkus.

ˇ
Orienteerumisoskus on kasulik, sest kontrollpunktid on kuskile metsa ära peidetud ja groom peab need üles leidma. Agnesega koos saime hakkama. Natuke sebimist ja otsimist, kaitseväelasi metsas koos koerte ja relvadega, aga hobused ja ratsutajad ikka ka. Suur vihm jäi hõredamaks ja taevas selgines tasapisi. Esimeseks VET kontrolliks paistis juba päikest ning meeleolu läks kohe helgemaks.
Kuna ilm oli viluvõitu, siis kasta hobust polnud vaja ja erinevalt Pariisi võistlusest, ei pidanud nii palju vett vinnama. Ah jaa, suures tuhinas otse saada, eksisime tagasiteel teisest jootmispunktist ära ning tegime päratuma ringi ning nii jõudis Liispet hobusega enne kohale kui meie autoga. Aga kuna Anett sai disklahvi, siis asus ta usinalt meile appi ja mina sain muudkui klõpsida. Et seekord oli selline vilets groom. Pildistamas rohkem kui abistamas.


Teise ringi pikkus oli 12 km ja see oli juba kiirem, Liispet oli suurest grupist välja jäänud ja tuli suht omapead. Start oli tal teisele ringile minnes uhke ja energileine - Agnes ütles, et 5+ start. Ma siis olen nõus, ega ma asjast suurt ei tea... Aga tore oli näha oma last rahulolevana, et ta hakkama sai. Edasi oli juba hobuse jahutamine, taas VET kontroll, siis juua ja süüa ja oligi tehtud. Alguses pidid nad enne autasustamist minema hakkama, aga 120 km ei oodatudki ära, tehti lühemate distantside lugu lihtsalt ära ja siis 120 pärast sai oma.
Nagu ikka kohti ei antud, kõik 30 km lõpetajad said 1. koha. Ja minu väike suur laps ka.

Mis saab homme?

Ajaloolasena olen enamasti harjunud vastama küsimustele, et mis oli eile... Mu kass, suvehommiku haledalt niutsuv leidlaps koerakuudi tagant, kes igal võimalusel kase otsa ronis, arvab, et parim paik on mu õlal end nurrumiseks sisse seada ja nii ma siis jagangi oma küsimust temaga. Säde, mis saab homme?
Kui ma nüüd lähtun sellest, mis mu ümber on, siis homme võiks koristama hakata... nii juhtub kui oled nädala kuskil reisil, tagasi saabudes pakid koti lahti ja ei suuda otsustada, et kas kord seljas olnud pluus veel peaks passima teist korda kandmiseks ehk siis tuleks lennutada pesukorvi, kas kogu see kola, mida oled arvanud endal vaja minevat - korgitserid, küüneviilid, vatipadjakesed, teepakid, lennukist kaasa krabatud tomatimahla maitsestamise soolapakk, lutsukad, mis peaksid sind päästma kõrvade lukku minemisest, lusikas, kahvel ja kolm kammi, sest eelmisel korral võeti turvakontrollis mu terava otsaga kamm ära ja tuli sõrmi kasutada silumaks oma juukseid, hotelli ühekordsed pastlad... mille päritolu ma enam meenutada ei suuda ja nii ikka edasi. Kõik puha Turkish Airlainesi süü, sest kui tohib 30 kg kaasa võtta, siis pole ju mõtet miskite grammidega siin venitama hakata. Ega nad leiba küsi...ja nii tore on küüneviili asemel jäätise söömiseks lusikat tarvitada. Jäätis on odavam osta poest. Tead ju küll, see pooleliitrine.
Aga kui homme on see määramatu homme, kuhu mahuvad kõik ebameeldivad tööd, mis kannatavad edasilükkamist, siis ....

Et siis kujutame ette, et aastal 2050 on kuulutatud ülikoolis välja superinimeste vastuvõtt: kehalised katsed, kaasasündinud oskus lahendada probleeme, oskus veenvalt esineda, koostada kõnesid, laulda, laiendatud teadmised reallainetes, võõrkeelte test, psühholoogilise sobivuse test, suutlikkus töötada pikki tööpäevi ning jääda igas olukorras oma emotsioonide peremeheks, kindlad väärtushinnangud, teadmised inimese arengupsühholoogiast koos empaatiavõime katsetega, suutlikkus vastata komisjoni poolt tulistatavatele küsimustele, väljapaistev anne selgitada valitsevate ringkondade poliitiliste otsuste tagamaid, tervislikud eluviisid alates toitumisest kuni harjumusteni, loovus, mälutehnikate valdamine  ning ülim vähenõudlikkus oma sissetulekute suuruse osas. Ja kui sa seda kõike mängleva kergusega suudad, siis kirjutatakse su ametinimetusse suurte tähtedega ÕPETAJA.
Ei, ma ei ole õpetajate päeva järgses eufoorias, riigieelarve lugemise aegses võitluslikus meeleolus ega ka jõulude eelses stressis, ma lihtsalt tulin töölt ja püüan endale arusaadavalt selgitada, et miks ma kõike seda teen.
Niisiis - helges meeleolus ja puhkepäevadest toibununa alustame esmaspäeva ühise koosolemisega kooli saalis. Olin kella kuue paiku kokku pannud pilte, mille baasil õpilased pidid esinema, rõhutanud vajadust rääkida õppimisest, kuid ei olnud lasknud neil mulle esineda ning nö läbi mängida seda esinemist. Viga. Andestamatu. Sest ütlemata jäi projekti pealkiri, üles panemata Erasmus+ bänner (ok, see on kooli ukse juures), Zonguldaki linna nimi jäi mainimata, päevakavast suudeti mainida erinevate külastuste hetki, kuid õppimisest oli asi kaugel. Eks nad õppisid ikka, kuid samas ei suutnud nad seda piisavalt selgelt enda (ja ka koolikaaslaste) jaoks teha. Mina kui suunaja ja filtreerija - läbi kukkunud.
Edasi keris juba ebaõnnestumis sellisel kiirusel, et ei jaksa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Klassijuhataja tund - teemad rubriiki "Mina märkasn" alates puudumistest kuni kooli territooriumilt lahkumiseni... teemad on, aga esinejaid netu. Eks me siis Alenaga esineme. Siis teated ja lastevanemate koosolek. Markuse isaga kontakti võtmine... on jätkuvalt to do listi teema. Kapuutsid ja mütsid. Rongipiletite kompenseerimise avaldus. Meilboksi potsatanud kirjad ja süütunne, et sel aastal on meil suht vähe minejaid haridusfestivalile. Tegemata on maailmakoristuspäeva puudujad. Püüdsin piltide järgi tuvastada, aga ei saanud hakkama. Raudselt jäi keegi kahe silma vahele.

Esmaspäeviti pesitseb kolleeg Natalja mu klassis ja et mitte talle jalgu jääda korjasin oma seitse asja kokku ning sättisin raamatud õpetajate puhketoa nurgale. Siis oli paras moment lootusrikkalt joosta Molotovi teeninduse poole, sest auto ülevaatus tahab tegemist... Ja siis hakkas tõsine rahe mu eneseusu pihta peale - ikka selliste munakivisuuruste tükkidena ja jube valus oli. Aega ei ole ja rehvitööd on ees,tähtajad pressivad peale ja isegi ei pakkunud ebaviisakalt miskit lahenduse võimalust. Tuimalt, et ei saa ning nii ongi. Olgu. neelasin alla ja Tegelikult aitas Liina mind hädist tegelast leida Kiviõlist teist kohta, kus ka auto remondiga tegeletakse. Lisaks lajatas vastu pead teade, et Ingrid, meie kolleeg 2013-2018 , on lahkunud parematele jahimaadele. Lohutada ja kallistada kurvastavaid õpilasi, toime tulla oma tilkuma kippuvate silmadega, emotsioonide ja jahmatusega. Ja siis teed arvuti lahti ja leiad sealt oma klassi kohta käiva märkuse -  eesti keele õpetaja tunnis ebaväärika käitumise kohta, kuulad vahutavat kolleegi, kes räägib 8-aastasest jõnglasest, kes nuga kõri peale pannes teist last ähvardas, püüad mõista, et miks 11. klassi noored on tunnis suht laibad (st tuimad ja osavõtmatud)... Ja siis juba läbisegi püüe tulla toime kõikide nende negatiivsete emotsioonidega, mis kippusid üle pea kasvama.

Viimaseks piisaks said minu noorte sotsiaalmeedia konto jagamised... et mis siis on see, mida ma homme ühiskonnaõpetuse tunnis peaks tegema. Rääkima digitaalsest jalajäljest?
Filmifestivalist? Kas see neid üldse huvitab? Mis neid huvitab (peale jäägermeistri ja nõmetsemise)? 
Kipun üldistama, tegelikult on klassis ka toredad noored, lausa Eesti talent 2019 Mirtel, aga nendega tegelemiseks aega napib, sest erivajadused teises skaala otsas söövad su tööaja ..Ja nii edasi... ja nii ikka edasi...

Pika jutu point? Kui kokku langevad kõik pisikesed tõrvatilgad ja sul ei ole tundi, mis mõtted täpselt riiklikult kehtestatud rajala hoiaks, siis saavad kokku emotsioonid. Ja see on plahvatusohtlik segu sügisest, tegemata tööde kuhjast, tühjaks saanud rahakotist ja nii edasi... Ja see paneb küsima, et mida ma siis seal koolis ikka teen kui ma ütlen, et olen õpetaja.

suplushooaeg on avatud :)

Kuhu kadus september?? Pekkis päev.

Püha Mooses, mul oli selline tunne, et ma septembris ikka olen miskit kribanud, aga selgub, et ei olegi. Oleks lihtne öelda, et puhas laiskus, aga tegelikult on ikka nii, et kuskil on must auk, kuhu kõik see aeg kaob... ja miskid tegevused, mis mitte ei söö, vaid pigem lausa õgivad mu aja. No näiteks tänane päev - kirjade järgi pidi olema mul tunnivaba päev ja nimekirjas oli igasugu tegemisi. Alates nimekirjast ja kuni tundide ettevalmistuseni ning homse teatrietenduse piletite trükkimiseni välja.
Näiteks esmaspäevane kogunemine nagu tavapärane, siis veel maailmakoristuspäeva aktsioon ja sellega seoses tuli üles laadida kolepilt korjatud prügist ning miski hetk peab kokku panema video - u 1 minutit pika.

Koristamiseks pidi olema kaasas kindad - ei olnud kõigil... õpetaja siis laenas isiklikke. Prügi kogumise kotid ja tahe koristada oli ka klassijuhataja pärusmaa - sundida teismelisi tegema miskit, mida ta ei taha, see on hullem kui sunnitöö ise. Ausõna. Aga suutsin kaameraga tabada ka momendi, mil Aleks Mark korraks kummardas. Kokku tegi ta seda umbes täpselt korda kolm. Siis vedasime sodi kooliõuele, kallasime suitsukonid suurde kuhja ja saime u ämbri ehk kaks sodi, millest astume igapäevaselt üle... Lisaks vanadest kottadest, pappkarpidest kuni pudelikorkideni ja klaasikildudeni. Prrr...
Ja siis hakkas - muidugi ei saanud me hakkama pelgalt 30 minutiga, ikka kulus loivamiseks rohkem aega. Ilja otsis oma koolikotti, Roberta ja Angelika leidsid ka, et kui on võimalus antud hilineda, siis miks mitte seda kasutada.
Eesti keele tunnis vaadati filmi ja see muidugi ei suutnud segada lärmakate kommenteerijate tegevust. Ilja, Aleks Mark, Marita, Danila Daniel.... suutsid Rauno välja vihastada ja nii tunni tuksi keerata. Ja just olime rääkinud Alenaga, et siis tuleb Ilja ema kui ta veel jama kokku keerab.
Edasi olin suutnud eile õhtul Rauno abipalvele vastates double bookida oma 5 . tunni.. See tähendas, et pidin siva leidma üheksandikele iseseisva töö ja siis minema 12. klassi esitlemisi kuulama.
Lisaks olin nõustunud 7. klassi tüdrukutega õunakooki küpsetama... õunad olid õnneks ämbris (ämbri unustasin ikka kooli).Pohlad(originaalretseptis jõhvikad) puudusid, kimasin K5 , et osta juurde. Muidugi ostsin ka lihapiruka ja kapsapiruka ja porgandipiruka... Selgus , et pool liitrit pohli on palju plaadikoogile... panin jäägi söömiskeks õpetajate puhketuppa.
Mis ma veel vahepeal tegin? Kaks kruusi kohvi, sibamine siia ja sinna otsides, et mis tundi ma ikka asendan (selgus, et mitte Anastassia vaid Marje tundi), ootasin, et kas tuleb Karl Johannese isa. Tuli kella kaheks, aga siis polnud mul enam aega (7. klassi õunakoogid ahjus). Paljundasin töölehti ja printisin retsepti, pidasin Pilviga koosolekut ja loosisime rühmade järjekorra. Pärast selgus, et jumala mööda - vene õpilased olid hoopis teises tunnis ja nad tuli ikka kõrvale tõsta ning algne järjekord läks suht metsa. Nagu ka küsijate rühmad. Kohalikust omavalitsusest tulid linnaplaneerija Kaie Metsaots ja Anu Needo. Noorte esinemisoskus on ikka... nu jah.
Siis kella kolme ajal olin tunnistajaks tuttavale tundele - ma olen nii sitt planeerija, et tahaks nutta... Ja oma töödega ei saa hakkama. Ja ometigi ma ju toimetan kõikse aeg, vaid söögivahetunnis istusin 20 min puhketoas. Ja ma ei saa aru, kus on mu aru ja toimekus ja miks ma midagi tehtud ei saa?????

Sain tellitud bussi Pirgelt, sain koogi jaoks materjalid, sain 8-st rühmast kuulatud kolme esinemised. Sain pärast tööd üles laaditud oma kolepildi ja Alaadini käest isegi küsimuse. Sain toetatud meediatiimi ja püüdsin nende teksti redigeerida, kukkusin läbi. Sain tunnikese Nastjaga räägitud, et ei ole kahtlane üritus ja ei pea olema maani tualett viimaseks päevaks. Ja et nad saavad hakkama. Sain teada, kuidas trelle panna ja veendusin, et mu pilt on teiste seas. Ja video on pooleli. Jääbki. Ei jaksa.

Ma pole jõudnud muud kui 6 võileiba kugistatud ning kolm klaasi vett ka peale. Ahhjaa, pudelikoti viisin tühjaks. Ja siis vaidlesin miski mammiga, kes nõudis, et ma peaks katkestama oma pudelite toppimise automaati, sest tal on ainult 10 pudelit ja see on ebaõiglane , et ta peab mu järel ootama. Siis sai mõõt täis , et miks kõik must aina üle lasevad....ja ei lasknud vahele. Nüüd võitlen kassiga, kes arvab, et süles olla on parim, mis siin toas teha ja pole mul vaja midagi klõbistada siin arvutis.

Plekktrumm on tulemas ja metsa see töö... mul on isiklik elu ka.  Lapsed õpetavad :). Tunnid on ette valmistamata, nimekirja ei ole, raha on tellimata, Kristiine küsib ideepoegi IVOLi projektideks, Pilvi ja Marietta tahavad teha miskit PÕKi, tööd on parandamata, Rita rände tund tegemata, 9. klassi lastevanemad küsivad hindamise kohta.... miskit on raudselt veel, aga ei mäleta....näiteks Madise arutlus, kolmapäeval on veel Tulivees loeng, ratsutamine, ujuma pole saanud... külm on. Ja nende videoteni pole ma jõudnud, projekti jaoks on vaja materjali kuskile koguda, etwinning ...Kuidas see aasta nüüd kuu ajaga nii kuratlikult kiireks on läinud?

Põhjas

Linnateatris ... ja Põhjas.
Otsatult palju põnevaid karaktereid ja head näitlejad. Klassikaline läbilõige inimühiskonna alumistest kihtidest, kus juba pelmeenimüüja on miskit olulisemat, tähtsamat ja stabiilsemat.
Kummitama jäi küsimus - kas ilus vale tekitab võltsi lootuse ja siis kukub meie maailm kokku. Kohe nii kokku, et rusude alt enam välja ei jaksagi ronida? Kes vajab tõde - seda alasti tõde, mis peaks kokku sobima tusameele talvega nii väljas kui hinges? Kas tõde teeb alati vabaks või on talle otsavaatamine tarbetu enesepiinamine?
Sätin (Alo Kõrve) selgitab neile: „Kõik on inimeses, kõik on inimesele. Eksisteerib ainult inimene, kõik ülejäänu on inimese käe või mõistuse töö. Vale on orjade ja peremeeste religioon, tõde - vabade inimeste jumal.” Ja see on nii ilmselge, et hetkega taipad: aasta pärast on riigikogu valimised ja nüüd on selge, millise erakonna poolt tuleb hääletada.
https://www.linnateater.ee/uudisvoog/meediakaja/me-koik-elame-pohjas-aga-me-ise-ei-tea-seda-eesti-paevaleht

Viletsa ja räpase öömaja põrgusse (Tallinna Linnateatri Põrgulaval ongi kujundusliku elemendina suur keskküttekatel, mille otsaseina aknakeses võib näha elusaid tuleleeke) ei tea kustkohast saabunud Lukaa ajab seal kügelevate inimvarede pea segamini ilusate lohutavate muinasjuttudega, pannes nad pärmi kombel käärima – ja siis peksabki öömaja omaniku naine Vassilissa (Külli Teetamm) oma õe Nastja (Liis Lass) poolvigaseks, Vaska Pepel (Kristjan Üksküla) tapab öömaja omaniku Kostõljovi (Rain Simmul), ja hiljem, kui Lukaa on sealt põgenenud ning tema sulnistest juttudest hullutatud inimestele jõuab reaalsus taas pärale, poob Näitleja (Argo Aadli) enda üles. (Hvostov, http://sirp.ee/s1-artiklid/teater/kes-vajab-tode/)

 Njah, Simmul oli kohe nii ära tapetud, et ka kummardama ei jõudnud. See oli kohe kuidagi kentsakas. Aga eks ma ise ole ka kentsakas - tööpäeva lõpul kimada Tallinna ja siis poole öö ajal tagasi ja järgmine päev taas tundi...Pikkust oli tükil ikka nii palju, et lõpuks hakkasin juba nihelema... selg väsis ja targad sõnad, mis pudenesid näitlejate suust, kukkusid justkui põrandale, mitte hinge.

Kui nüüd tõsta need karakterid põhjast kõrgemale, mis siis muutuks? Vargast saaks poliitik või siis ärimees, kes teisi pügades rikkaks saab? Pelmeenimüüjast ehk koguni restoranipidaja ja endine parun saaks tagasi oma rikkused...Armastus jääb ikka armastuseks ja ehk on raamtust loetu asemel siis seda kogemust, kus tegelikult ka keegi meid hingeliselt kätel kannab ning kellega koos luua müstiline kahe inimese maailm, kuhu peitu pugeda suure maailma kurjuse eest. Raha on ikka vaid vahend, alkohol annab unustust ja põrgu on ikka sama kole kui siis kui sa põhjakihtides liigud.

Kes on see Lukaa, kust ta tuleb ja kuhu läheb? Inimlikkus on see, mida ta külvab ja surm on see, mis selle külvi tulemusena lõikama pääseb.Inimene, see kõlab (pidas siis pika pausi, jättes helisema sõna „kõlab”) – uhkelt!
Ja need tatarlased ja see Kalju Orro tegelane, kes ansamblisse eriti ei sobitu, aga ometigi on osa öömajalistest?
Ja kübarategija, kes on hullult teadlik oma harjumustest ning valmis andma raha hoiule, et muidu joob kõik kohe ära. Ta unistab tasuta kõrtsi avamisest, kus igaüks saaks osa külalislahkusest....
Märt Piusi kingsepp Aljoška...(nädala pärast vaatan Priit Piusi, et kas on ka vahe?)

Tegelasi ja teksti oli nii palju, et ma kahjatsesin oma kehva haridust ja oskust tõlgendada Vene ühiskonda. Lotmani teadmisi oleks tarvis... aa kust neid võtta? Loed küll kavast neid seletusi ja lood seoseid, aga ikka on vähe. Näiteks selle punase riietuse osas, mida Kostõljov Simmuli isikus kandis, ei pannud kohe ja korraga otsi kokku... ikka alles tagantjärgi.