Et kui treener Mare pakkus võimalust võistelda Kuristal, siis oli miski osa must rõõmus lapse võimaluse pärast ja teine osa (mõistus) ütles, et su tagavaraks kogutud raha ning esmaspäevahommikune reibas olek saavad kõvasti kannatada - mõtle hoolega. Mõistus oli ametis tunnistsenaariumite hindamisega ja nii siis see irratsionaalne pool asus moosima last. Et see oli suht keeruline - veenda teda, et laupäeva hommikul kell kolm üles tõusta on tore ja üksi ratsutada on tore ja pikk sõit, valtrapi pesemine, asjade kokkupanemine ning treileri pesemine pärast - kõik see tekitab hullu vaimustust ühe 15 aastase neiu jaoks. Vähkidega tuleb neile aega anda tagurpidi ja ederpidi roomamiseks, juba kolmapäevaks oli põhimõtteline nõusolek olemas. Ja siis neljapäeval käisime, panimegi enamuse kraamist kokku: müsli hobusele, valtrapid, sadula jaoks alus, ämbrid ja svammid hobuse jahutamiseks, pulsikell, miskid möksid (savi) hobuse jalgade jaoks, pudelid juhul kui tuleb soe ilm, hunnik tekke juhul kui tuleb külm ilm, heinapallid ja porgandid, stek ja kaska, säärised ja jalusekorvid, päitsed ja valjad ja umbes kuus korda oli Agnese antud nimekirjas ka sadularihm :). Hunnik oli keskmine ... ja raudselt oli tunne, et miskit olulist jäi tegemata.
Reedesest Jaana sünnipäevast naasesime südaöö paiku ja magamiseks jäi napp kaks tundi. Sisuliselt magasin u 20 min sisse, aga kuna ka Mare ja Arvi ei jõudnud enne nelja talli, siis polnud meie hilisemast saabumisest miskit.
Auto (Arvi Jeep) sai täis Anetti asju, Liispeti omad tuli panna meie autosse... kus laiutasid mu ujumise asjad, toidukott, fotokas ja igasugune kila-kola (toidukarbid, kindad kalmistul käimiseks, salvrätid, kohaliku kobrulehe vanad numbrid jne). Aga mahutasime ära, väike vihm öösel on ju lubatud... lootsin, et lõunas on soojem ja selgem. Asusime teele - Arvi treileriga ees ja mna oma Yarisega sabas. Ette rutates tuleb tunnistada, et minu pisike oli platsil väikseim auto ja normaalsed hobuinimesed sõitsid ikka Jeepidega.
Üsna pea hakkas mõju avaldama vähene magamine. Nühid silmi, sööd ära umbes 6 õuna, jood vett, püüad meeleheitlikult hakkama saada kojameeste heliga, mis näib olevat lausa hüpnootiliselt uinutav. Jaksan märgata karvapalli tee ääres, kes kaotas oma elu treileri rataste all (hobustega ei saa teha järske pidurdusi). Liispet magab mu kõrval ja mina võitlen unega. Suudan meenutada, et kusagil pagasiruumis on red bulli pudel. Lootsin hullult, et tuleb bensukapeatus, et see üles otsida. Ei tulnud. Tuli suitsupeatus, aga sest piisas, et purk üles otsida ja avada. Ent uni oli ikka, kuigi u 20 minutiks läks paremaks. Enne Tartut pöörasime Luunja peale, siis edasi Melliste ja lõpuks keerasime suurelt teelt miski karjamaa poole, kus ees juba kümmekond treilerit. Ilm oli valgemaks läinud, kuid vihm muutis kõik ligaseks, halliks, lõõtsuvaks, nukraks. Parkisin kohale ja Liispet talutas Pegasuse Arvi tehtud aedikusse. Seal ta siis seisis tagumik vastu tuult, vihmakate tilkuv ja mälus märsist kuiva heina.
Kuidas Anett teele läks, ma ei näinud, uni võttis võimust ja miski pool tundi magasin nagu nott.
Siis tuli hakata toimetama Liispeti jaoks, asjad valmis sättida (ämbrid, vannid, regamine - selleks tuli eraldada 30 euri ning loota, et topelt tasu ikka ei nõuta. Sekretariaat lubas arutada, aga teist 30 ikka ei küsitud. Aamen.
Teele läks 50 ja siis oli aeg VET koontrolliks - märg olemine oli. Kummikuid mul ei olnud, umbes kümnekonna minuti pärast sai selgeks, et erilist mõtet ei ole astumise kohta valida, juba juuksejuurteni märg. Jope varukast tilkus vett, püksid olid põlvini märjad... tassisin vett, pildistasin (peitsin fotoka fliisi sisse), julgustasin oma last, sain aru, et olen päris roheline (ikkagi teine groomimine elus). Aga Agnes hakkas mulle õnneks appi ja nii said kõik tehtud. Siis juba sadul selga ja soojendama. Peku ka tilkus.
Orienteerumisoskus on kasulik, sest kontrollpunktid on kuskile metsa ära peidetud ja groom peab need üles leidma. Agnesega koos saime hakkama. Natuke sebimist ja otsimist, kaitseväelasi metsas koos koerte ja relvadega, aga hobused ja ratsutajad ikka ka. Suur vihm jäi hõredamaks ja taevas selgines tasapisi. Esimeseks VET kontrolliks paistis juba päikest ning meeleolu läks kohe helgemaks.
Kuna ilm oli viluvõitu, siis kasta hobust polnud vaja ja erinevalt Pariisi võistlusest, ei pidanud nii palju vett vinnama. Ah jaa, suures tuhinas otse saada, eksisime tagasiteel teisest jootmispunktist ära ning tegime päratuma ringi ning nii jõudis Liispet hobusega enne kohale kui meie autoga. Aga kuna Anett sai disklahvi, siis asus ta usinalt meile appi ja mina sain muudkui klõpsida. Et seekord oli selline vilets groom. Pildistamas rohkem kui abistamas.
Teise ringi pikkus oli 12 km ja see oli juba kiirem, Liispet oli suurest grupist välja jäänud ja tuli suht omapead. Start oli tal teisele ringile minnes uhke ja energileine - Agnes ütles, et 5+ start. Ma siis olen nõus, ega ma asjast suurt ei tea... Aga tore oli näha oma last rahulolevana, et ta hakkama sai. Edasi oli juba hobuse jahutamine, taas VET kontroll, siis juua ja süüa ja oligi tehtud. Alguses pidid nad enne autasustamist minema hakkama, aga 120 km ei oodatudki ära, tehti lühemate distantside lugu lihtsalt ära ja siis 120 pärast sai oma.
Nagu ikka kohti ei antud, kõik 30 km lõpetajad said 1. koha. Ja minu väike suur laps ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar