Kui ma nüüd lähtun sellest, mis mu ümber on, siis homme võiks koristama hakata... nii juhtub kui oled nädala kuskil reisil, tagasi saabudes pakid koti lahti ja ei suuda otsustada, et kas kord seljas olnud pluus veel peaks passima teist korda kandmiseks ehk siis tuleks lennutada pesukorvi, kas kogu see kola, mida oled arvanud endal vaja minevat - korgitserid, küüneviilid, vatipadjakesed, teepakid, lennukist kaasa krabatud tomatimahla maitsestamise soolapakk, lutsukad, mis peaksid sind päästma kõrvade lukku minemisest, lusikas, kahvel ja kolm kammi, sest eelmisel korral võeti turvakontrollis mu terava otsaga kamm ära ja tuli sõrmi kasutada silumaks oma juukseid, hotelli ühekordsed pastlad... mille päritolu ma enam meenutada ei suuda ja nii ikka edasi. Kõik puha Turkish Airlainesi süü, sest kui tohib 30 kg kaasa võtta, siis pole ju mõtet miskite grammidega siin venitama hakata. Ega nad leiba küsi...ja nii tore on küüneviili asemel jäätise söömiseks lusikat tarvitada. Jäätis on odavam osta poest. Tead ju küll, see pooleliitrine.
Aga kui homme on see määramatu homme, kuhu mahuvad kõik ebameeldivad tööd, mis kannatavad edasilükkamist, siis ....
Et siis kujutame ette, et aastal 2050 on kuulutatud ülikoolis välja superinimeste vastuvõtt: kehalised katsed, kaasasündinud oskus lahendada probleeme, oskus veenvalt esineda, koostada kõnesid, laulda, laiendatud teadmised reallainetes, võõrkeelte test, psühholoogilise sobivuse test, suutlikkus töötada pikki tööpäevi ning jääda igas olukorras oma emotsioonide peremeheks, kindlad väärtushinnangud, teadmised inimese arengupsühholoogiast koos empaatiavõime katsetega, suutlikkus vastata komisjoni poolt tulistatavatele küsimustele, väljapaistev anne selgitada valitsevate ringkondade poliitiliste otsuste tagamaid, tervislikud eluviisid alates toitumisest kuni harjumusteni, loovus, mälutehnikate valdamine ning ülim vähenõudlikkus oma sissetulekute suuruse osas. Ja kui sa seda kõike mängleva kergusega suudad, siis kirjutatakse su ametinimetusse suurte tähtedega ÕPETAJA.
Ei, ma ei ole õpetajate päeva järgses eufoorias, riigieelarve lugemise aegses võitluslikus meeleolus ega ka jõulude eelses stressis, ma lihtsalt tulin töölt ja püüan endale arusaadavalt selgitada, et miks ma kõike seda teen.
Niisiis - helges meeleolus ja puhkepäevadest toibununa alustame esmaspäeva ühise koosolemisega kooli saalis. Olin kella kuue paiku kokku pannud pilte, mille baasil õpilased pidid esinema, rõhutanud vajadust rääkida õppimisest, kuid ei olnud lasknud neil mulle esineda ning nö läbi mängida seda esinemist. Viga. Andestamatu. Sest ütlemata jäi projekti pealkiri, üles panemata Erasmus+ bänner (ok, see on kooli ukse juures), Zonguldaki linna nimi jäi mainimata, päevakavast suudeti mainida erinevate külastuste hetki, kuid õppimisest oli asi kaugel. Eks nad õppisid ikka, kuid samas ei suutnud nad seda piisavalt selgelt enda (ja ka koolikaaslaste) jaoks teha. Mina kui suunaja ja filtreerija - läbi kukkunud.
Edasi keris juba ebaõnnestumis sellisel kiirusel, et ei jaksa jutus jutustada ega kirjas kirjeldada. Klassijuhataja tund - teemad rubriiki "Mina märkasn" alates puudumistest kuni kooli territooriumilt lahkumiseni... teemad on, aga esinejaid netu. Eks me siis Alenaga esineme. Siis teated ja lastevanemate koosolek. Markuse isaga kontakti võtmine... on jätkuvalt to do listi teema. Kapuutsid ja mütsid. Rongipiletite kompenseerimise avaldus. Meilboksi potsatanud kirjad ja süütunne, et sel aastal on meil suht vähe minejaid haridusfestivalile. Tegemata on maailmakoristuspäeva puudujad. Püüdsin piltide järgi tuvastada, aga ei saanud hakkama. Raudselt jäi keegi kahe silma vahele.
Esmaspäeviti pesitseb kolleeg Natalja mu klassis ja et mitte talle jalgu jääda korjasin oma seitse asja kokku ning sättisin raamatud õpetajate puhketoa nurgale. Siis oli paras moment lootusrikkalt joosta Molotovi teeninduse poole, sest auto ülevaatus tahab tegemist... Ja siis hakkas tõsine rahe mu eneseusu pihta peale - ikka selliste munakivisuuruste tükkidena ja jube valus oli. Aega ei ole ja rehvitööd on ees,tähtajad pressivad peale ja isegi ei pakkunud ebaviisakalt miskit lahenduse võimalust. Tuimalt, et ei saa ning nii ongi. Olgu. neelasin alla ja Tegelikult aitas Liina mind hädist tegelast leida Kiviõlist teist kohta, kus ka auto remondiga tegeletakse. Lisaks lajatas vastu pead teade, et Ingrid, meie kolleeg 2013-2018 , on lahkunud parematele jahimaadele. Lohutada ja kallistada kurvastavaid õpilasi, toime tulla oma tilkuma kippuvate silmadega, emotsioonide ja jahmatusega. Ja siis teed arvuti lahti ja leiad sealt oma klassi kohta käiva märkuse - eesti keele õpetaja tunnis ebaväärika käitumise kohta, kuulad vahutavat kolleegi, kes räägib 8-aastasest jõnglasest, kes nuga kõri peale pannes teist last ähvardas, püüad mõista, et miks 11. klassi noored on tunnis suht laibad (st tuimad ja osavõtmatud)... Ja siis juba läbisegi püüe tulla toime kõikide nende negatiivsete emotsioonidega, mis kippusid üle pea kasvama.
Viimaseks piisaks said minu noorte sotsiaalmeedia konto jagamised... et mis siis on see, mida ma homme ühiskonnaõpetuse tunnis peaks tegema. Rääkima digitaalsest jalajäljest?
Filmifestivalist? Kas see neid üldse huvitab? Mis neid huvitab (peale jäägermeistri ja nõmetsemise)?
Kipun üldistama, tegelikult on klassis ka toredad noored, lausa Eesti talent 2019 Mirtel, aga nendega tegelemiseks aega napib, sest erivajadused teises skaala otsas söövad su tööaja ..Ja nii edasi... ja nii ikka edasi...
Pika jutu point? Kui kokku langevad kõik pisikesed tõrvatilgad ja sul ei ole tundi, mis mõtted täpselt riiklikult kehtestatud rajala hoiaks, siis saavad kokku emotsioonid. Ja see on plahvatusohtlik segu sügisest, tegemata tööde kuhjast, tühjaks saanud rahakotist ja nii edasi... Ja see paneb küsima, et mida ma siis seal koolis ikka teen kui ma ütlen, et olen õpetaja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar