Kingitus õpetajale

Steveli ja Merlin tegid mulle täna kingituse. Õigupoolest oli see mu meilis juba eile, aga siis polnud piisavalt aega vaadata... Olin see tõesti mina, kes kirjutas eile paberile kriitilisi märkmeid korra ja kaose piirist tänapäeval ehk siis inimkonna devalveerumisest seoses isetegemise ja isemõtlemise nõrkusega või siis paiskas õhku küsimuse - mis on see, mida me vajame? Mis on väärtuse mõõdupuu? Kust kuhu läheb skaala , mille otstes väärtuslik ja väheväärtuslik....

Ja need targad sõnad - endogeenne ja eksogeenne, subtiilne, autoskoopia, paradigma, ...

Ma ei ole leidnud võtit, mis muugiks lahti vene õpilasi. On see teine keel ja teine kultuur? On see minu õppeaine eripära - eks ma vaatan muidugi kõike rahvuse mätta otsast? On see lihtsalt õpilase mugavus olla nii laisk kui lastakse? On see minu suutmatus ja küündimatus?

Pildistasin üles kaunistatud koolimaja. Sain hakkama küsitlusega, jagasin infot kujundava hindamise kohta, tegin valmis ja koos Helenaga viisime läbi kuldvillaku, muuhulgas ka kolm tundi ja püüe mõista, et mis vene noorte hinges siis toimub... Aleks oli solvunud oma kolme pärast. Aga seda plagiaati ei pannud ta millekski. Hmm. Ja siis mõned meilid ja arusaam, et kui keegi midagi teeb, siis ikka kõik asjad ühekorraga...Hetkel tundub selliseks kuupäevaks olevat 27.veebruar, mil toimub hullult palju asju, kuhu tahaks minna, aga inimeste kloonimine on veel tume maa. Ja kui ka kloonitakse, et siis kuidas need kloonid jälle üheks hakkavad??


Kusagil kõhusopis tegi pesa ärveusepallike - sajasõnaliste tööde tulemuste ja õhtul ees seisva mälumängu osas. Jube piinlik kui ei tea... ise veel ajaloo õpetaja ...Peab kõhu külmaks tegema ja tunnistama et ega ikka professionaalsete mälumängurite vastu ei saa. Ma ju mäletan seda va õnnetut tunnet sotside suvepäevadel kui enamiku küsimuste kohta tuli taas nentida - ei tea mette!

Eesti sünnipäevanädal algab ...

Kaks sündmust kriibivad - Tartu maratonil kukkus kokku ja suri hiljem haiglas Rein Ahas. Mitte et meie tutvus oleks olnud sügav ja oluline, aga ta oli mu mälestus ülikooli meeletutest aegadest. See eriline ja helge koos kartulikoti šampuse ja Narva maantee torniühika päikesetõusuga. Kas meil seal ka süüa oli - ei mäleta, aga šampuse hulk ületas tolle hetke kõige metsikumadki unistused. Kes need teised kolm olid... ei mäleta. Muusika suveöisest raadiost, suveöö kasvamine hommikuks ja sealt edasi kella kümneseks loenguks... Metsik ja romantiline, järgmise päeva unine hämu üle mõistuse...See lust ja teadmine, et nüüd elu algab. Vikipeedia ütles, et aasta oli siis 1991. Kuud enne iseseisvust, juba muutunud maailmas sinimustvalgete lippude ja enam-vähem sirgeks silutud ajalooga. Viimane olupatsioonisuvi, mis õigupoolest juba vabadust ja muutuste põnevust täis. Sa olid must aasta noorem, Rein. Doktorantuur ja ökotalupidamine ja moodne tehnoloogia inimgeograafia teenistuses. Põnevad 50 aastat olid sul ja siis Tartu maraton.
Üha rohkem toob aeg igapäevaellu teadmist, et hetked on üürikesed. Reedel, 16. veebruar lahkus Heli Lääts... Mälestus...

Teine halenaljakas lugu lauast, mis meie silme all oli kadunud. Laua kadumine ühel hetkel eelmisel nädalal oli nädala müsteerium. Helena toimetas õpside puhkeruumis laste töid näituseks, kleepis ja kujundas. Sinine alus ja valge alus ja must alus  - luuletused, joonistused, kirjutised, mõtted  - sisukamad ja klišeelisemad. Ja korraga oli puhkeruumis auk. Visuaalsel vaatlemisel oli selge, et sealt on miskit kadunud. Esialgu oli ok. No läks kuskil tarvis, küll tuleb tagasi.  Aga ei tulnud. Ja nädala lõpuks kasvas tundest tegutsemine. Pirge ja Ülle võtsid ette jälitusretke (stiilis ERNA retk)  - kus on laud. Üllel on nimelt võluvõti, mis avab koolimaja erinevate ruumide uksi. Universaalne, lukuteaduse ime. No ja nii nad siis avasid ja sulgesid, uurisid ja puurisid, küsisid ja said vastatud - kas laud on teinud pesa just sinu ruumi - ei ole. Naljakas oli see, et võõraid, kes oleks majast lauaga saanud minema jalutada , me ka ei suutnud tuvastada. Aga auk puhkeruumi traditsioonilises elukorralduses oli ometigi reaalne ja tajutav kohe sisse astudes. Marssisin reedel koju teadmises, et selle laua kadusmise võib nädala sündmuseks kuulutada. Raudselt.
Esmaspäeval (kui ma esimest korda jäin hiljaks esmaspäevasele ühisele koosolekule) otsiti lauda ka ühisel nädala alustamise evendil. Ja siis tuli keegi geniaalsele mõttele ning lohistas külmkapi poole kolinud laua tagasi oma kohale, sättis toolid ümber  - ja MITTE MISKIT POLNUD KADUNUD. Müstika leidis banaalse lahenduse..... laud oli meie silme all muutes kohta ruumis muutunud lühemaks. Visuaalne trikk.

Homme teen koolimaja kujundusest pilte ja panen siia.
Kuldvillak põhikooli oma oli kuidagi nukker. Vastuseid ei tea, koos olemine on hull lõbus ja pigem oli selline teeme pulli ja ei pinguta meeleolu. Suutsin isegi 100 punkti küsimused teha nii keerulised, et äraarvamisega läks raskeks. Ja siis see Liverpool FC ja Klavani väravad. Uhh.

Aga samas meeldis väga 12. klassi tund ja see õdus arutelu, mis meil tekkis. Ja see oli tagasisidest ka näha. Artikkel oli muidugi ka hea. Kuidas küll leida kooli tekste, mis noortele midagi ütleksid? Nagu see Graeberi oma.

Õhku jäi Christoferi küsimus - kas meie kooli õhkkond on midagi sellist erilist ? Hmm. Mul on raske midagi eriliseks tunnistada... Sõbralikud. Ana jutu järgi toetavad ja hoolivad. MA olen valmis mõistma kõiki, kes ei kasuta suhtlemisel ülbust, otsivad kompromisse ja mõistavad, et peale nende eneste egode on maailmas ka teisi olendeid. Huvid pole olulised. Õhkkond? Loodame...

21. sajandi märksõnad - me näeme aegade sõrestikku, aga ei oska aru saada, et missugused talad selles sõrestikus on kandvad ja mis niisama ballast.

Palju õnne!

Pidu ja pillerkaar.
Päike akna taga.. Luuletused mu laual paberikuhjade ja puuviljade vahel. Kolleegide vanutet müts ja kallistused ei mahu sõnadesse. Sünnipäevad on ikka helged. Kuigi seda va päikest jagus täpselt momendiks ja edasi on hall edasi.
Selle aasta eripära on see, et sünnipäev langeb kogunisti vastlapäevale ja nii sain kingiks karbitäie kukleid. Edasi peaks hakkama homsest neljakümnepäevane suur paast. Korra olen proovinud ja siis sai sellest neljakümnest tervenisti viis päeva. Et kuidagi ei oska plaani teha... natuke nagu kõdistab, et proovi ja sa saad ju hakkama. Pingutust nõudev ülesanne ... Samas - reisile olen ju pannud endale söögid kinni, mis ma siis ikka pirtsutan. Ja siis see Helve ja Susliku sünnipäev... ja Külli ja Heli oma.... Ühesõnaga - põhjuse ikka leiab.

Selfiga ja selfita.
Basseinipidu peetud, Hüljatud vaadatud - Matvere asemel oli Tamar Nugis, aga tegelikult oli põnev vaadata hea häälega uut nägu. Matveret on ju ikka nähtud ka, kuigi... olemuselt on tema ikka rohkem paha politseiametniku vurhvi. Silm läks ka paari koha peal märjaks. Liispetil ka. Lugu inimlikkusest ja inimeseks olemisest.

Kuidagi ei joonistunud nii hull eredalt see kohustuse liin seoses Javieriga välja. Hoolitseja Jean Valjean küll. Kui Koit Toome hakkab muusikalis vanakesi mängima, siis on aeg ikka kolme penikoorma saabastes edasi läinud. Hmm, Koit on minust ikka 15 aastat noorem (Vikipeedia väidab, et 1979 sündinud... seega saab järgmisel aastal 40). Andestus ja mõistmine piiskopi näol muudab inimese arusaama endast ja oma elust. Ühiskond ja inimesed, kes alandavad... saamahimu ning vastamata armastus. Õnn, mis on nii suur ja endasse haarav, et pimestab.

Turundusstrateegia

Mõtisklusi koolist kolmapäeval...isegi koosolekul...

Ootasin tegelikult põnevusega meie arutelu, sest Grete Arro koolitus olu väga põnev, tekkis erinevaid mõtteid ja mõttepoegi. Olin teinud omast arust korraliku eeltöö, vaadanud klippi ja konspekteerinud sõnumit, ma tõesti tahtsin teada, mis mõtteid tekkis kolleegidel. 

Aga läks nagu alati... Jäin hiljaks - olin tunnis (Joosepi meedia ja mõjutamine) ning vaatasime videot Reagani kõnest, arutasime sutsu ning siis veel ühtse Eesti suurkogu sõnum - persse kõik kunstilises teatrimüsteeriumis ja  miski müstika toel oligi 7-8 minutit tiksunud üle kolme. Siis kappasime saali... ja oli nagu nõukaaegses anekdoodis - kui Leida lehmaga Moskva jõudis.... Ühesõnaga soojendusharjutus juba tehtud ja toimus jagunemine kuueks grupiks. Iga grupp sai ühe numbri ja nii me siis hakkasime purema hariduspoliitilisi probleeme meie kooli näitel ning globaalsete muutuste alusel :). Meie rühm tõmbas (tegelikult meile jäeti) number 1. Juba sõnastamine oli keeruline: tööstusühiskonna haridusmudel ei sobi infoajastusse, modernistlik maailmavaade ja postmodernistlik fragmentaarne diskursus, väärtushinnangute kriis, massitootmine hariduses versus võimalus individuaalset arendada. 

Kool ei tee seda ja kool ei tee toda, kool sandistab ja standardiseerib... mis imeloom see kool siis on? Kool kui institutsioon? Et kas meie emmed ja issid on valmis maksma rohkem, et individuaalselt töötavad õpetajad saaksid lapse erisustega rohkem tegeleda? Hetkel on kuidagi selline tunne, et tahaks odavalt eksklusiivset haridust, mis peaks  haridus ideaalis järgima humanistliku maailma keskusesse tõusnud inimest. Humanism kui uus religioon?

Kuidagi kogunes täna seda tarkust jälle jupike juurde. Vello Vikerkaarest ei teadnud ma tõesti midagi, guugeldatud artiklid nimetavad teda tantra meheks, ta on innustanud eesti keeles rääkima ning selle maa keelt õppima, kuhu inimene on sattunud, populaarne ja humoorikas kolumnist. Hea teada.

Ja siis tuli välja et Kaja tegeleb murde kogumisega ning mõlgutab mõtteid Lüganuse kihelkonnamuuseumist, murdesõnastikust ning pärandvara hoidmisest tulevastele põlvedele.

Joosepi käest korjasin Roland Barthes Camera lucida tulevaseks lugemiseks. Ja 

Patrik Ouředník. “Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu”... tundub intrigeeriv. 

https://www.artun.ee/camera-lucida/

Päeva rõõm ja päeva mure...

Rõõm - ülesanne pakkus pinget (12. klass tegi ülevaate rahvusvahelistest organisatsioonidest kasutades vaid pilte - nutikad ja lahedad olid need ülevaated, saime naerda ja leidsime uut).  Siis tulid vene noored, kes eestikeelset tundi võtavad kui veeuputust, tekst on paha, esitlus on paha, arutlus on paha, eesti keel on nõme ja miks need eestlased neid ikka niiviisi karistavad... Kaob igasugune lootus, et ma olen suutnud neile midagigi õpetada. Puhta pael... 

Hiilisn Joosepi tundi olles ülesande kätte andnud - nad eelistasid koolis töötamist - tegid nagu ikka, kopeerisid teksti, mida nad lugeda ei osanud, nimed, mis neile midagi ei öelnud, muusika, mis neile korda ei läinud. Ja ma ei oska sest nõiaringist välja saada. 

Manipuleerimismeetodid olidki just need kirsid, mis mul õpetamise tordilt puudu olid. Jäin sutsu hiljaks, aga mitte väga.

Retsept saamaks abi kolleegide mõtetest probleemide puhul koolis kukkus läbi. Ma ei olnud ülesande püstitusest nii aru saanud, idee lisada oma mõtteid ei ahvatlenud edasi mõtlema ja lõpuks tundsin end kuidagi petetuna, et nii palju auru ei millegi peale, samas oli Heidi hääl teatega et veel on jäänud kuus minutit arutlemiseks lõiganud katki igasuguse kontakti minu ja ülesande ja selle tõsiseltvõetavuse vahel. Mis on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus ei muud....

Ja siis kui olin oma kodinad kokku korjanud ja end tundnud kehvasti ka seepärast, et juhtkonna plaan oli minu pärast (justkui) läbi kukkunud mingiks virisemiseks, jõudsin 1. korrusele, kus Karmen ja Jaanika katki tehtud lippu (krepp paberist ja tõesti uhkelt esimese korruse seinale pilke naelutanud) kokku lappasid, sest katkine lipp ei ole sümbolina aktsepteeritav. Näoilmed olid pettunud ja murelikud, idee rikutud... 

Viisin lapse Koogule, pidasin pisut aru, et kas suudan oma pisikese parsaga lumest läbi rühkida ning otsustanud, et saab hakkama, leidsin end jalutamas lumiselt rannalt. Naljakas on kohe see ilma kohinata meri. Nii olid häälteks laineloksu asemel hoopis paari kilomeetri kaugusel mööda asfalti vuravad sõidukid.. Isegi koer oli hämmingus, et kus see vesi siis on??

Mingi loll oli sõitnud - ilmselt maasturiga - randa ja keeranud segamini nii tee kui ka rannakivid... Ma vist ise kasvatan  neid mühkameid. Meitel on kohustuslik 9 klassi.

Maailm on mäda. Mingu persse see maailm koos oma lollide ja tarkade ja targutajatega. 

http://www.loominguraamatukogu.ee/wp-content/uploads/2018/02/LR-3-4_2018-katkend.pdf 

Väljas on veebruar täna...

Väljas on veebruar täna

ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ja vislapuuvaiguga ihu.

2.Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on valged ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

3.Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Kuskile halli argipäeva vajuvad erksamad ja tuhmimad hetked. Aeg - halastamatu ja halastav - liigub omi radu. Ma ei julge väita ei lineaarsust ega vektorliikumist, see on Nicolae rida.

Esmaspäevad pole mu lemmikud - põhjuseks nii ülemine unelevast puhkeajast tööaega kui ka esmaspäevased kaheksa tundi jutti... seitsmendike kaks viimast tundi olid täna üsna näotud ja lärmakad. Oleks pidanud miinuseid panema... aga kas need miiinused on mulle või siis süsteemile või pubekatele?

Me otsime müstilist suurt pilti hariduses... ja muretseme modernistliku hariduse sobimatuse üle postmodernistlikku maailma. Meil on igasugu uuendusi ja parendusi: huvitav kool, ümberpööratud klassiruumi teooria, moodle ja muu selline kursuse terviklikkusi pakkuvate platvormide laviin, siis ettevõtlik kool ja haridusministeeriumi Edu ja Tegu programm, meil on kõiksugu tarkusi sisaldavad veebilehed, nutiseadmed ja läpakad, esitlused ja videod, tavapärane tööleht koos tekstiga tundub lausa anakronism, ometi on lugemisoskus järjest kahanev ning mehhaanilise kokkulugemise taga mõistmist kasinalt. Ma olen vist kentsakas tujus. Et FB toodab depressiooni ja haridus on klikipõhine, probleemilahendamisülesanded ja projektõpe ja õuesõpe... aktiivõppemeetoditest kõnelemata. Siis otsime me spetsialiste oma tundidesse ja püüame vilistlasi meelitada noori inspireerima. Issanda päike läheb enne looja kui kõige selle uue loetlemisega lõpule võiks jõuda.

Niisiis need kuus probleemi, mille üle me hakkame kolmapäeval pead murdma:

NUMBER 1 - industriaalühiskonna väärtused postindustriaalses ühiskonnas on koolisüsteemi aluseks. Õpilase päev on täidetud instruktsioonide ja korraldustega, mida nad peavad päevast päeva järgima, nende loovus on sellega pärsitud ja edukuseks peame oskust nö tundi üles ütelda (ehk siis päheõpitu kordamist). Tunnustatakse kuulekust ja ülesande täitmise täpsust. Tänapäeva tööturg hindab loovust, koostööoskusi, meeskonnatööd.

NUMBER 2 - õpilasel on vähe autonoomiat ja enesekontrolli võimalusi. Samas tänapäevane tööturg pakub väljakutseid, kus suurema ülesande raames tuleb ise aega jaotada ning korraldada oma töö vastavalt graafikule ning ajaressursile. Samas annab koolisüsteem antud video raames noortele signaali, et nad ei ole ise oma aja peremehed ning nad jälgivad kooli poolt ette kirjutatud tunniplaani. Eksperdid usuvad, et õpilaste endi ajajuhtimine on täisväärtusliku noore kujunemise oluline eeldus. Kool demotiveerib noori oma ajakasutusega. 

NUMBER 3 - ebatüüpiline õppimine. See päheõppimine ja mehaniline tuupimine on igav ning süsteemi poolt ette antud tüüpteadmised ei vasta noorte huvidele, eksamid ning nendeks treenimine toodab arusaama, et valmistame lapsi ette eksamiteks elus mitte elus hakkamasaamiseks. Enamik kontrolltööks tuubitud teadmistest ununeb tööle järgnenud päevade jooksul kui ebavajalik, pinnapealne, mõttetu ballast. Selline õppimiskultuur on loonud olukorra, kus edukuse aluseks on testides saavutatud numbrid.

NUMBER 4 - õppimine ei ole kirglik ning seotud õpilase huvidega.Haridussüsteem on loonud standardiseeritud maailma, kus iga õpilane peab teadma just nii palju nagu norm ette näeb (st samal ajal ja samal viisil õpitud teadmisi). Selline unifitseerimine ei anna võimalust oma eripära väljaarendamiseks ega toetu põhimõttele, et igaüks meist on unikaalne indiviid. Seega on me huvid erinevad ning oluline on just leida see tegevusvaldkond, mis meid kirglikult köidab.Seega ei ole lapsel  piisavalt aega selgitada välja tema jaoks ülimalt olulist küsimust :"Mis on see, milles ma hea olen? Mida ma tahan oma elus teha? Kuidas ma sellesse maailma sobitun?" Meie ümber on palju inimesi, kes on edukad ja hästi toimetulevad, samas on nad koolis olnud läbikukkujad. Samas ei vea mitte igaühel niimoodi ja meil pole andmeid kui palju talente on loobunud just seetõttu, et nad koolist on saanud signaali et nad on suutmatud, andetud, luuserid. 

NUMBER 5 - erinevused õppimises - standardiseeritud süsteemis pole ruumi erisustega arvestamiseks, samas oleme me erineva kiirusega õppijad, me vajame erinevaid abivahendeid jne. Samas poleks midagi muud vaja teha kui anda noorele pisut rohkem aega kaaslastele järelejõudmiseks.

NUMBER 6 - loeng kui õppimisvorm on põhimõtteliselt ebainimlik kogemus noorte jaoks, kus omavahel ei saa suhelda, kus õpetaja dikteerib ette tempo, õpilastel on erinev taust ning arusaamise tase, mida loengumaterjal ei arvesta. See tekitab olukorra, kus andekamatel on igav, sest nad juba teavad seda teemat ja probleemsetel on ka igav - nad ei saa lihtsalt materjalist aru. Samas pakub digitaalne meedia maailma kõiki tarkusi ja ainsaks probleemiks on liigutada sõrmi klahvidel. Õpetajana kartuses kaotada kontrolli ja monopoli ei julge me aga noorele vastutust anda. 

Kui me tahame teha õppimisest tähenduslliku ja elumuutva tegevuse, siis peame süsteemi ajakohastama ning ümber korraldama postmodernismi vajadusi arvestavalt. 

Siia siis nüüd sobib panna pildid kooli 86. sünnipäeva aktusest 2. veebruaril (hakatuseks oli projektipäev ja siis said lapsed kommi...).

Seekord oli nagu puusalt tulistamine, suur juubel ju napilt pool aastat tagasi - ei lehte juubelilennust, uutest tegijatest ega suuremat elevust. Etteasteks ansambel ja muusikaviktoriin, regamislehtede järgi koguni 36 külalist (kuigi Madli väitis olevat paaarikümne jagu vaid), tantsuruumi jagus kõigile ja esmaspäeva hommikul said kiita inimesed, kes kohal olid :). 

Aga suur juubel juba koputab...Eesti riik 100... ostsin märgi ja helkuri, tellisin juubeliraamatugi....kuldvillakud on kahe nädala pärast.