Eesti sünnipäevanädal algab ...

Kaks sündmust kriibivad - Tartu maratonil kukkus kokku ja suri hiljem haiglas Rein Ahas. Mitte et meie tutvus oleks olnud sügav ja oluline, aga ta oli mu mälestus ülikooli meeletutest aegadest. See eriline ja helge koos kartulikoti šampuse ja Narva maantee torniühika päikesetõusuga. Kas meil seal ka süüa oli - ei mäleta, aga šampuse hulk ületas tolle hetke kõige metsikumadki unistused. Kes need teised kolm olid... ei mäleta. Muusika suveöisest raadiost, suveöö kasvamine hommikuks ja sealt edasi kella kümneseks loenguks... Metsik ja romantiline, järgmise päeva unine hämu üle mõistuse...See lust ja teadmine, et nüüd elu algab. Vikipeedia ütles, et aasta oli siis 1991. Kuud enne iseseisvust, juba muutunud maailmas sinimustvalgete lippude ja enam-vähem sirgeks silutud ajalooga. Viimane olupatsioonisuvi, mis õigupoolest juba vabadust ja muutuste põnevust täis. Sa olid must aasta noorem, Rein. Doktorantuur ja ökotalupidamine ja moodne tehnoloogia inimgeograafia teenistuses. Põnevad 50 aastat olid sul ja siis Tartu maraton.
Üha rohkem toob aeg igapäevaellu teadmist, et hetked on üürikesed. Reedel, 16. veebruar lahkus Heli Lääts... Mälestus...

Teine halenaljakas lugu lauast, mis meie silme all oli kadunud. Laua kadumine ühel hetkel eelmisel nädalal oli nädala müsteerium. Helena toimetas õpside puhkeruumis laste töid näituseks, kleepis ja kujundas. Sinine alus ja valge alus ja must alus  - luuletused, joonistused, kirjutised, mõtted  - sisukamad ja klišeelisemad. Ja korraga oli puhkeruumis auk. Visuaalsel vaatlemisel oli selge, et sealt on miskit kadunud. Esialgu oli ok. No läks kuskil tarvis, küll tuleb tagasi.  Aga ei tulnud. Ja nädala lõpuks kasvas tundest tegutsemine. Pirge ja Ülle võtsid ette jälitusretke (stiilis ERNA retk)  - kus on laud. Üllel on nimelt võluvõti, mis avab koolimaja erinevate ruumide uksi. Universaalne, lukuteaduse ime. No ja nii nad siis avasid ja sulgesid, uurisid ja puurisid, küsisid ja said vastatud - kas laud on teinud pesa just sinu ruumi - ei ole. Naljakas oli see, et võõraid, kes oleks majast lauaga saanud minema jalutada , me ka ei suutnud tuvastada. Aga auk puhkeruumi traditsioonilises elukorralduses oli ometigi reaalne ja tajutav kohe sisse astudes. Marssisin reedel koju teadmises, et selle laua kadusmise võib nädala sündmuseks kuulutada. Raudselt.
Esmaspäeval (kui ma esimest korda jäin hiljaks esmaspäevasele ühisele koosolekule) otsiti lauda ka ühisel nädala alustamise evendil. Ja siis tuli keegi geniaalsele mõttele ning lohistas külmkapi poole kolinud laua tagasi oma kohale, sättis toolid ümber  - ja MITTE MISKIT POLNUD KADUNUD. Müstika leidis banaalse lahenduse..... laud oli meie silme all muutes kohta ruumis muutunud lühemaks. Visuaalne trikk.

Homme teen koolimaja kujundusest pilte ja panen siia.
Kuldvillak põhikooli oma oli kuidagi nukker. Vastuseid ei tea, koos olemine on hull lõbus ja pigem oli selline teeme pulli ja ei pinguta meeleolu. Suutsin isegi 100 punkti küsimused teha nii keerulised, et äraarvamisega läks raskeks. Ja siis see Liverpool FC ja Klavani väravad. Uhh.

Aga samas meeldis väga 12. klassi tund ja see õdus arutelu, mis meil tekkis. Ja see oli tagasisidest ka näha. Artikkel oli muidugi ka hea. Kuidas küll leida kooli tekste, mis noortele midagi ütleksid? Nagu see Graeberi oma.

Õhku jäi Christoferi küsimus - kas meie kooli õhkkond on midagi sellist erilist ? Hmm. Mul on raske midagi eriliseks tunnistada... Sõbralikud. Ana jutu järgi toetavad ja hoolivad. MA olen valmis mõistma kõiki, kes ei kasuta suhtlemisel ülbust, otsivad kompromisse ja mõistavad, et peale nende eneste egode on maailmas ka teisi olendeid. Huvid pole olulised. Õhkkond? Loodame...

21. sajandi märksõnad - me näeme aegade sõrestikku, aga ei oska aru saada, et missugused talad selles sõrestikus on kandvad ja mis niisama ballast.