Palju õnne!

Pidu ja pillerkaar.
Päike akna taga.. Luuletused mu laual paberikuhjade ja puuviljade vahel. Kolleegide vanutet müts ja kallistused ei mahu sõnadesse. Sünnipäevad on ikka helged. Kuigi seda va päikest jagus täpselt momendiks ja edasi on hall edasi.
Selle aasta eripära on see, et sünnipäev langeb kogunisti vastlapäevale ja nii sain kingiks karbitäie kukleid. Edasi peaks hakkama homsest neljakümnepäevane suur paast. Korra olen proovinud ja siis sai sellest neljakümnest tervenisti viis päeva. Et kuidagi ei oska plaani teha... natuke nagu kõdistab, et proovi ja sa saad ju hakkama. Pingutust nõudev ülesanne ... Samas - reisile olen ju pannud endale söögid kinni, mis ma siis ikka pirtsutan. Ja siis see Helve ja Susliku sünnipäev... ja Külli ja Heli oma.... Ühesõnaga - põhjuse ikka leiab.

Selfiga ja selfita.
Basseinipidu peetud, Hüljatud vaadatud - Matvere asemel oli Tamar Nugis, aga tegelikult oli põnev vaadata hea häälega uut nägu. Matveret on ju ikka nähtud ka, kuigi... olemuselt on tema ikka rohkem paha politseiametniku vurhvi. Silm läks ka paari koha peal märjaks. Liispetil ka. Lugu inimlikkusest ja inimeseks olemisest.

Kuidagi ei joonistunud nii hull eredalt see kohustuse liin seoses Javieriga välja. Hoolitseja Jean Valjean küll. Kui Koit Toome hakkab muusikalis vanakesi mängima, siis on aeg ikka kolme penikoorma saabastes edasi läinud. Hmm, Koit on minust ikka 15 aastat noorem (Vikipeedia väidab, et 1979 sündinud... seega saab järgmisel aastal 40). Andestus ja mõistmine piiskopi näol muudab inimese arusaama endast ja oma elust. Ühiskond ja inimesed, kes alandavad... saamahimu ning vastamata armastus. Õnn, mis on nii suur ja endasse haarav, et pimestab.