Väljas on veebruar täna...

Väljas on veebruar täna

ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.
Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ja vislapuuvaiguga ihu.

2.Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on valged ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla
paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

3.Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.
Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.
Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Kuskile halli argipäeva vajuvad erksamad ja tuhmimad hetked. Aeg - halastamatu ja halastav - liigub omi radu. Ma ei julge väita ei lineaarsust ega vektorliikumist, see on Nicolae rida.

Esmaspäevad pole mu lemmikud - põhjuseks nii ülemine unelevast puhkeajast tööaega kui ka esmaspäevased kaheksa tundi jutti... seitsmendike kaks viimast tundi olid täna üsna näotud ja lärmakad. Oleks pidanud miinuseid panema... aga kas need miiinused on mulle või siis süsteemile või pubekatele?

Me otsime müstilist suurt pilti hariduses... ja muretseme modernistliku hariduse sobimatuse üle postmodernistlikku maailma. Meil on igasugu uuendusi ja parendusi: huvitav kool, ümberpööratud klassiruumi teooria, moodle ja muu selline kursuse terviklikkusi pakkuvate platvormide laviin, siis ettevõtlik kool ja haridusministeeriumi Edu ja Tegu programm, meil on kõiksugu tarkusi sisaldavad veebilehed, nutiseadmed ja läpakad, esitlused ja videod, tavapärane tööleht koos tekstiga tundub lausa anakronism, ometi on lugemisoskus järjest kahanev ning mehhaanilise kokkulugemise taga mõistmist kasinalt. Ma olen vist kentsakas tujus. Et FB toodab depressiooni ja haridus on klikipõhine, probleemilahendamisülesanded ja projektõpe ja õuesõpe... aktiivõppemeetoditest kõnelemata. Siis otsime me spetsialiste oma tundidesse ja püüame vilistlasi meelitada noori inspireerima. Issanda päike läheb enne looja kui kõige selle uue loetlemisega lõpule võiks jõuda.

Niisiis need kuus probleemi, mille üle me hakkame kolmapäeval pead murdma:

NUMBER 1 - industriaalühiskonna väärtused postindustriaalses ühiskonnas on koolisüsteemi aluseks. Õpilase päev on täidetud instruktsioonide ja korraldustega, mida nad peavad päevast päeva järgima, nende loovus on sellega pärsitud ja edukuseks peame oskust nö tundi üles ütelda (ehk siis päheõpitu kordamist). Tunnustatakse kuulekust ja ülesande täitmise täpsust. Tänapäeva tööturg hindab loovust, koostööoskusi, meeskonnatööd.

NUMBER 2 - õpilasel on vähe autonoomiat ja enesekontrolli võimalusi. Samas tänapäevane tööturg pakub väljakutseid, kus suurema ülesande raames tuleb ise aega jaotada ning korraldada oma töö vastavalt graafikule ning ajaressursile. Samas annab koolisüsteem antud video raames noortele signaali, et nad ei ole ise oma aja peremehed ning nad jälgivad kooli poolt ette kirjutatud tunniplaani. Eksperdid usuvad, et õpilaste endi ajajuhtimine on täisväärtusliku noore kujunemise oluline eeldus. Kool demotiveerib noori oma ajakasutusega. 

NUMBER 3 - ebatüüpiline õppimine. See päheõppimine ja mehaniline tuupimine on igav ning süsteemi poolt ette antud tüüpteadmised ei vasta noorte huvidele, eksamid ning nendeks treenimine toodab arusaama, et valmistame lapsi ette eksamiteks elus mitte elus hakkamasaamiseks. Enamik kontrolltööks tuubitud teadmistest ununeb tööle järgnenud päevade jooksul kui ebavajalik, pinnapealne, mõttetu ballast. Selline õppimiskultuur on loonud olukorra, kus edukuse aluseks on testides saavutatud numbrid.

NUMBER 4 - õppimine ei ole kirglik ning seotud õpilase huvidega.Haridussüsteem on loonud standardiseeritud maailma, kus iga õpilane peab teadma just nii palju nagu norm ette näeb (st samal ajal ja samal viisil õpitud teadmisi). Selline unifitseerimine ei anna võimalust oma eripära väljaarendamiseks ega toetu põhimõttele, et igaüks meist on unikaalne indiviid. Seega on me huvid erinevad ning oluline on just leida see tegevusvaldkond, mis meid kirglikult köidab.Seega ei ole lapsel  piisavalt aega selgitada välja tema jaoks ülimalt olulist küsimust :"Mis on see, milles ma hea olen? Mida ma tahan oma elus teha? Kuidas ma sellesse maailma sobitun?" Meie ümber on palju inimesi, kes on edukad ja hästi toimetulevad, samas on nad koolis olnud läbikukkujad. Samas ei vea mitte igaühel niimoodi ja meil pole andmeid kui palju talente on loobunud just seetõttu, et nad koolist on saanud signaali et nad on suutmatud, andetud, luuserid. 

NUMBER 5 - erinevused õppimises - standardiseeritud süsteemis pole ruumi erisustega arvestamiseks, samas oleme me erineva kiirusega õppijad, me vajame erinevaid abivahendeid jne. Samas poleks midagi muud vaja teha kui anda noorele pisut rohkem aega kaaslastele järelejõudmiseks.

NUMBER 6 - loeng kui õppimisvorm on põhimõtteliselt ebainimlik kogemus noorte jaoks, kus omavahel ei saa suhelda, kus õpetaja dikteerib ette tempo, õpilastel on erinev taust ning arusaamise tase, mida loengumaterjal ei arvesta. See tekitab olukorra, kus andekamatel on igav, sest nad juba teavad seda teemat ja probleemsetel on ka igav - nad ei saa lihtsalt materjalist aru. Samas pakub digitaalne meedia maailma kõiki tarkusi ja ainsaks probleemiks on liigutada sõrmi klahvidel. Õpetajana kartuses kaotada kontrolli ja monopoli ei julge me aga noorele vastutust anda. 

Kui me tahame teha õppimisest tähenduslliku ja elumuutva tegevuse, siis peame süsteemi ajakohastama ning ümber korraldama postmodernismi vajadusi arvestavalt. 

Siia siis nüüd sobib panna pildid kooli 86. sünnipäeva aktusest 2. veebruaril (hakatuseks oli projektipäev ja siis said lapsed kommi...).

Seekord oli nagu puusalt tulistamine, suur juubel ju napilt pool aastat tagasi - ei lehte juubelilennust, uutest tegijatest ega suuremat elevust. Etteasteks ansambel ja muusikaviktoriin, regamislehtede järgi koguni 36 külalist (kuigi Madli väitis olevat paaarikümne jagu vaid), tantsuruumi jagus kõigile ja esmaspäeva hommikul said kiita inimesed, kes kohal olid :). 

Aga suur juubel juba koputab...Eesti riik 100... ostsin märgi ja helkuri, tellisin juubeliraamatugi....kuldvillakud on kahe nädala pärast.