Ootasin tegelikult põnevusega meie arutelu, sest Grete Arro koolitus olu väga põnev, tekkis erinevaid mõtteid ja mõttepoegi. Olin teinud omast arust korraliku eeltöö, vaadanud klippi ja konspekteerinud sõnumit, ma tõesti tahtsin teada, mis mõtteid tekkis kolleegidel.

Aga läks nagu alati... Jäin hiljaks - olin tunnis (Joosepi meedia ja mõjutamine) ning vaatasime videot Reagani kõnest, arutasime sutsu ning siis veel ühtse Eesti suurkogu sõnum - persse kõik kunstilises teatrimüsteeriumis ja miski müstika toel oligi 7-8 minutit tiksunud üle kolme. Siis kappasime saali... ja oli nagu nõukaaegses anekdoodis - kui Leida lehmaga Moskva jõudis.... Ühesõnaga soojendusharjutus juba tehtud ja toimus jagunemine kuueks grupiks. Iga grupp sai ühe numbri ja nii me siis hakkasime purema hariduspoliitilisi probleeme meie kooli näitel ning globaalsete muutuste alusel :). Meie rühm tõmbas (tegelikult meile jäeti) number 1. Juba sõnastamine oli keeruline: tööstusühiskonna haridusmudel ei sobi infoajastusse, modernistlik maailmavaade ja postmodernistlik fragmentaarne diskursus, väärtushinnangute kriis, massitootmine hariduses versus võimalus individuaalset arendada.

Kool ei tee seda ja kool ei tee toda, kool sandistab ja standardiseerib... mis imeloom see kool siis on? Kool kui institutsioon? Et kas meie emmed ja issid on valmis maksma rohkem, et individuaalselt töötavad õpetajad saaksid lapse erisustega rohkem tegeleda? Hetkel on kuidagi selline tunne, et tahaks odavalt eksklusiivset haridust, mis peaks haridus ideaalis järgima humanistliku maailma keskusesse tõusnud inimest. Humanism kui uus religioon?

Kuidagi kogunes täna seda tarkust jälle jupike juurde. Vello Vikerkaarest ei teadnud ma tõesti midagi, guugeldatud artiklid nimetavad teda tantra meheks, ta on innustanud eesti keeles rääkima ning selle maa keelt õppima, kuhu inimene on sattunud, populaarne ja humoorikas kolumnist. Hea teada.

Ja siis tuli välja et Kaja tegeleb murde kogumisega ning mõlgutab mõtteid Lüganuse kihelkonnamuuseumist, murdesõnastikust ning pärandvara hoidmisest tulevastele põlvedele.

Joosepi käest korjasin Roland Barthes Camera lucida tulevaseks lugemiseks. Ja

Patrik Ouředník. “Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu”... tundub intrigeeriv.

https://www.artun.ee/camera-lucida/

Päeva rõõm ja päeva mure...

Rõõm - ülesanne pakkus pinget (12. klass tegi ülevaate rahvusvahelistest organisatsioonidest kasutades vaid pilte - nutikad ja lahedad olid need ülevaated, saime naerda ja leidsime uut). Siis tulid vene noored, kes eestikeelset tundi võtavad kui veeuputust, tekst on paha, esitlus on paha, arutlus on paha, eesti keel on nõme ja miks need eestlased neid ikka niiviisi karistavad... Kaob igasugune lootus, et ma olen suutnud neile midagigi õpetada. Puhta pael...

Hiilisn Joosepi tundi olles ülesande kätte andnud - nad eelistasid koolis töötamist - tegid nagu ikka, kopeerisid teksti, mida nad lugeda ei osanud, nimed, mis neile midagi ei öelnud, muusika, mis neile korda ei läinud. Ja ma ei oska sest nõiaringist välja saada.

Manipuleerimismeetodid olidki just need kirsid, mis mul õpetamise tordilt puudu olid. Jäin sutsu hiljaks, aga mitte väga.

Retsept saamaks abi kolleegide mõtetest probleemide puhul koolis kukkus läbi. Ma ei olnud ülesande püstitusest nii aru saanud, idee lisada oma mõtteid ei ahvatlenud edasi mõtlema ja lõpuks tundsin end kuidagi petetuna, et nii palju auru ei millegi peale, samas oli Heidi hääl teatega et veel on jäänud kuus minutit arutlemiseks lõiganud katki igasuguse kontakti minu ja ülesande ja selle tõsiseltvõetavuse vahel. Mis on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus ei muud....

Ja siis kui olin oma kodinad kokku korjanud ja end tundnud kehvasti ka seepärast, et juhtkonna plaan oli minu pärast (justkui) läbi kukkunud mingiks virisemiseks, jõudsin 1. korrusele, kus Karmen ja Jaanika katki tehtud lippu (krepp paberist ja tõesti uhkelt esimese korruse seinale pilke naelutanud) kokku lappasid, sest katkine lipp ei ole sümbolina aktsepteeritav. Näoilmed olid pettunud ja murelikud, idee rikutud...

Viisin lapse Koogule, pidasin pisut aru, et kas suudan oma pisikese parsaga lumest läbi rühkida ning otsustanud, et saab hakkama, leidsin end jalutamas lumiselt rannalt. Naljakas on kohe see ilma kohinata meri. Nii olid häälteks laineloksu asemel hoopis paari kilomeetri kaugusel mööda asfalti vuravad sõidukid.. Isegi koer oli hämmingus, et kus see vesi siis on??

Mingi loll oli sõitnud - ilmselt maasturiga - randa ja keeranud segamini nii tee kui ka rannakivid... Ma vist ise kasvatan neid mühkameid. Meitel on kohustuslik 9 klassi.

Maailm on mäda. Mingu persse see maailm koos oma lollide ja tarkade ja targutajatega.

http://www.loominguraamatukogu.ee/wp-content/uploads/2018/02/LR-3-4_2018-katkend.pdf