Kreeka 15.03

Avdira
Külli sünnipäev - helistasime
Käisin Nestose jões ujumas ja olin loll - vool viis mind kaasa ja tekkis kerge paanikahoog, et kuidas ma hakkama saan.
Aga hakkame algusest peale:
a) koolis - muutunud ei olnud midagi: ikka rendipind ja ikka pole oma kooli; kitsuke õpetajate tuba, kohvik, kus toodi kohvi ja koogid-küpsised;
b) kohtumine meeriga Avdiras: lubas teha kõik, et sait saaks UNESCO monumendiks, saime piirkonna kaardid ja seal oli palju pilte, mille pealt meenutada kahe aasta taguseid külastusi erinevatesse kohtadesse:
c) siis Avdira ; räägiti linnamüürist ja templitest, tüüpilised majad ja matmiskombed, ega suurt muutunud ole midagi; maa seest turritavad müürijäänused, konserveeritud müüritised, majade sisehoovide põrandad veesüsteemidega, merega seotud asjadest siin-seal väikesed teokarbid ja killustik, siis künkal teater (kehvas seisukorras) ning teisel künkal Bütsantsi aegadest pärit asula. Pikka loengut ei peetud, kiirele ülevaatele järgnes sõit muuseumi, kus pidi noori ees ootama muuseumi ees olev turuplats koos aardeid täis muuseumiga.
d) Millegi pärast kohe muuseumi ei mindud ja lasti meil jalutada turukaupade vahel, leidsime Valjaga oliivi leti ning need mustad krimpsus Thassose oliivid. Homme pidi neid rohkem ja odavamalt saama...(mul pool kohvrit neid oliive nüüd).
e) Vaimulik tervitus ja siis tuli Demokritose kohta esitlus (et siis lost in translation: on site (Avdiras) ja on site (etwinningus).
f) Ekskursioon muuseumis ja põgus ülevaade leitud varadest.
g) Siis muusika
h) Edasi mäng - erinevad ülesanded muuseumi kohta (Helena punt võitis ning sai kogunisti 50 euri). Koopia on mu paberite vahel ka.
Ahh, siis saigi ametlik osa läbi ja lapsed viidi Nestose äärde piknikut pidama, meie läksime sööma... Ja sõime end taaskord lapikuks - salatid ja eelroad, tzadziki, miskitki kapsast ja baklažaanist, siis friikad ja siis pearoog  - seekord tegin õige valiku - lambaribisid oli õnneks vähe ning lõhki ei läinud.
Et siis bussi ja tagasi  - reedene rõõm oli Dimitra baaris istumine, maitsesime veini ja kes õlut ja kes mida. Shot oli viinast ja värsketest maasikatest... Andsime kingitused ära ja südaööl liikusime hotelli.

Elu ja surm

Ühe mündi kaks poolt, kas pole nii?
Mida kõike ei mahu ühte päeva? Koosolekuid ja tunde, naeru ja nuttu, rügamist ja ohkamist, vastlapäeva ja poliitikat, õnnetusi maanteel ja lumelibisemist,  turismifirmasid ja teadmist, et odavad kajutid on otsas....Lürbin suhkruta kummeliteed ja töinan nutta nagu see miskit aitaks. Teele teade vedas jalad alt ja nüüd ei oskagi kohe enam kuhugi hüpata või miskit oluliseks ehk tegemise tarvilikuks tunnistada.
Pekki läks see luuleõhtu ja selle asemel oli koosolek meie koolisüsteemist, kus valikud on kasinad. Julm, aga nii on - iga kogukond seisab oma kooli eest ja ei taha miskit pealemaksmisest teada. Nii on Maidla oma kooli, Lüganuse oma kooli ja Kiviõli oma kooli eest. Ainult Sonda  on nii väikeseks kulunud, et nemad ei jaksa enam vaielda ka. Miks meie peame oma kogukonna kooli arvelt Kiviõli koolile peale maksma... Hea küsimus, eks ole.
Mis on kool kogukonnale ja kogukond klammerdub kooli kui tugisamba külge, et selle toel kui kassitapp end püsti ajada ja  päikese poole pürgida. Mis on ravi kolkapatriotismi vastu? Mis on õige ja oluline, kas gümnaasiumiharidus päästab kogukonna ja hoiab noored kodukandi radadel ehk siis hääletavad noored jalgadega ja kaovad kohast, kus pole kooli ja kõrtsi ja kirikut....

Marje piletilevi kinkekaart kui etteheide: ei saanud ta seda viimast tükki vaatama.... tuli kaasa hoopis Helve. Ja mul Marjele maksmata see 20 euri. Ja nagu välk selgest taevast Teele lühike kiretu teade, et Marje hetkel enam ravi ei saa ning neil tuleb talle hooldekodu koht leida. Lapiti lagipähe. Lähed kodust ja tagasi ei saagi enam. Tahaks vanduda ja märatseda nende nõmedate lausete peale, et elame üks päev korraga ja tuleb võidelda ning kõik ei ole veel kadunud. Külli sai esmaspäeval 65, kas Marje saab ka?

Ettevõtliku kooli strateegia ja turundamine muutunud situatsioonis: maakondlikust ettevõtmisest on saanud üle eestiline võrgustik. Kuidas edasi minna? Kuidas korraldada koostööd? Mis kasu saavad koolid võrgutavast võrgustikust ning miks KOV peaks tahtma kaasa lüüa?

Sander oli asjalikult valmis appi tulema nende videotega. Ja mul ei tule kuidagi vaimu peale, et asju ajada....Armastus on elu lumi.

Luuletus, mille Jessenin olevat enne enesetappu peolaua ääres rätikuservale kritseldanud:

Sõber, hüvasti, mul ees on minek

Sind ma kaasas kannan südames.

Tunnen nüüd, et ükski lahkumine

ei saa lõplik olla iganes.

Nüüd, kus me ei kohtu, palun ainult ühte:

ära ole minu pärast kurb.

Sündida maailma on nii lihtne.

Sündimisest lihtsam veel on surm.

Eesti Vabariik 101

Rutiin : päikesetõus Valastel, lihapirukad, mis sel aastal küll singi-juusturulliks moondusid, 8.30 paiku Lüganuse kirikaias Andrusele küünal ja päikesekiirte ronimine mööda kirikuseina ülespoole...
Varajane hommik kodus koos kuuma kohviga, et sooja saada...
Sel aastal oli nii soe (+1), et isegi kindaid kippus üle olema. Rahvast ikka oli, aga kuidagi sellist harrast pidulikkust ei olnud. Ja natuke logises (koor kokku kuivanud, muusikajärg pisut käest ära), külma, mis asjale raami annaks, ju ka ei olnud. Teemana Kohtla-Järve eestikeelne kool tundus olevat kulunud ja leierdatud, laste võitlev luulekava mõjus propagandana. Ei olnud vist meeleolu :), kuigi Valaste oli end sättinud jäisesse rüüsse. Oleks tahtnud midagi värsket - rohelist salatit :), aga traditsioonide jõud hoiab seda üritust kangelt oma pihtide vahel. Nii et kiluleib ja ei miskit salatit.
Marje, kes ennesti oli tööl, on täna Tartus haigemajas. Palju õnne ja saa terveks!

 

Pireti pildid olid Narvast, sinna pole ma veel jõudnud, ehk ükskord siis kui laps kodust läinud ja Valaste traditsioon tuhmub...

Tort maitses hea, selline tummine suutäis magusat. Koos kohviga ...nämma.
Et mis siis teeks... läheks pealinna tõrvikurongkäigule või vaataks kodus pingviinide paraadi? Et kas läheks Kiviõlisse aktust vaatama ehk siis  keeraks magama?
Terve pikk päev võimalusi täis mis kole.

Leivalõhn ja uhke kook, singi-juustupirukaid plaatide kaupa :), söö end või lapikuks.

Aastapäevakõne 2019

Head kaasmaalased!

Juba terve aasta oleme saanud elada enneolematult vahvat aega saja- aastases Eesti Vabariigis. Isamaalase rind on rasvane rahvuslikust uhkusest meie oma riigi vägevuse üle, meite kultuuri sügavuse kaardistamine on toetatud isegi riigieelarvest , uute väljakutsete kõrgus paneb vahetevahel kogunisti pea pööritama.  Ei hakanud seekord oma ajaloolase haridusega eputama ja kaugete aegade tagant tarkust tooma, võtsin viimase aasta meenutamiseks ette, siis saalisviibijatel ehk rohkem võimalust minuga koos suuri sündmusi pidi rännata.

Nagu ikka sai aastapäeva kontsert kriitikat – ehteestlaslikku ja konstruktiivset, kontseptsioonist kuni esitajateni  - kõik hekseldati üksipulki läbi , presidendi vastuvõtu kleidid-ülikonnad jäid sedapuhku tahaplaanile, et rõhutada, niisugust kontserti, mis oleks vääriline meie sajandat aastapäeva tähistama, ei ole, ei olnud ja ei tule ka.

Ehitati Uhke Arvo Pärdi keskus, kus saab nüüd selle kõige väiksema paberkupüüri eest kuulsa helilooja maailmapärandist osa, uurida tintinnabuli helikeelt ning Laulasmaa metsade vaikust Aga nad olid seal kodulehel tõmmanud ringi ümber Eesti ning tahtnud justkui näidata mõju laienemist kogu riigi peale. Samas jäi sest ringist välja meite Narva ja nüüd ma ei teagi, kas Ida-Virumaa patrioodina ikka minna sinna keskusesse või ikka hakata kohe protestima. Meedia ja turunduskampaaniad ju korrutavad, et Narva on ka Eestimaa, president elas kohe tervelt kahe nädala Narvas ja puha.

Narva avastati sel suvel uuesti suure hulga inimeste poolt kui Eestimaa siber. Seisin isegi Narva jõe kaldal ja uudistasin kuivanud jõesängi taga olevat naaberriiki.  Ma ise oskasin küll Joala kontserdiks valida selle ainsama päeva, kus vihma sadas, aga see eest sain ehteestlaslikku sõbralikkust tunda kohe kogu raha eest. On ju nii, et vihmakeep on tore asi, mis kaitseb sind taevast alla sadava märja olluse eest, aga see, et seda saab sättida nii, et kogu vihm jookseks kõrval istuva inimese istmiku alla, see oli mu jaoks uus kogemus. Aitäh sulle naaber, sain terakese targemaks.

Kes minevikku ei mäleta, see elab pimeduses, EV 100 aastapäeva puhul ei unustatud ei elavaid ega surnuid. Avati Punavõimu poolt taga kiusatud inimeste nimedega memoriaal Maarjamäel, nimekiri, mis paneb tundma, et küll meile on ikka tehtud ülekohut (ikkagi 22 000 nime) ja võimalus nüüd siis mälestada ilmsüüta ohvreid, mäletada suurte riikide sigadusi meie maal, mäluda läbi kogu andmebaas , mille Eesti Mälu Instituut on kokku sättinud. Seal on tükk lugemist sellele huvilisele, kes pikka juttu paljuks peab – et nimi ja isanimi ja sünni ja surma aeg. Emanimi on ka , aga seal enamasti küsimärgid. Kuigi ema peaks inimese puhul see kõige kergemini tuvastatav  sugulane olevat.

filmid, mis võtavad silmad veele ja kananaha ihule oma suurte ideede ning üldistustega, Missugune uhke paraad – „Seltsimees laps“, „ Võta või jäta“, „ Eija jõulud Tondikakul“, „Põrgu Jaan“ , „Lotte ja kadunud lohed“ ja siis muidugi üleeilne esilinastuja „Tõde ja õigus“. (kummardus Tanel Toomile ja tema „Tõele ja õigusele“ eilse emotsiooni taustal).  Dokumentaalfilmi „Tuulte tahutud maa“ sai koguni oma koolisaalis kaeda.

Telesaated, mis toovad ajaloosündmused uues valguses fookusesse, nimelt kui riigi sünnist sai eelmisel aastal sada, siis sel aastal saab sajaga tähistada kõiki Vabadussõja ja Asutava Kogu kokku kutsumisega seotud sündmusi. Nii me siis uudistame soomusronge ja peame näidislahinguid, paneme pärgi ja räägime koolipoistest, kes kodumaa nimel kangelastegusid sooritasid.

Siis ma ei tea kas sajaga või sajata, aga meelitada kõige usuleigema riigi külaliseks Rooma paavst ning organiseerida suur vabaõhu jumalateenistus Vabaduse väljakul – kas see pole mitte märk sellisest eestlaslikust rehepaplusest?  Et kui ise ei taha selle jumalaga jännata ( ja aitab hümnis tänamisest küll), et siis paavsti külaskäik teeb taevaste jõudude juures meite leiguse tasa ning annab ehk pisut krediitigi. Igatahes vikipeedias on kirjas eelmise aasta kohta kaks sündmust, see et me sajaseks saime ja see, et paavst külas käis. Ju siis on ikka tähtis sündmus ja tuleb meeles pidada.

Aga kallid kaasmaalased, hakkame sättima, pidu on meis ja meie ümber kestab– Pühajärve jaanipäeva piletid tulid juba müüki, emakeeleaasta ja juubelilaulupidu, väiksema vahefinišina valimised kohe juba nädala pärast ja mis nendest kaugetest pidudest  - vaheaeg ju algamas. Tervelt kolm tundi veel vastu pidada.

Ja kui nüüd kõne tundus pisu imelik, siis süüdi on Jan Kaus ja tema kolmapäevane veste empaatiast ja irooniast. Eestimaalane olla on uhke ja hää.

Palju õnne sünnipäevaks!

Õhus on tunda kevadet.

Rimi meistriklass

Soe salat bataadi, paprika ja kikerhernestega

1 väiksem bataat
1 paprika
1 purk kikerherneid
soola
karripulbrit
seesamiseemneid
rohelist salatit
oliiviõli
palsamiäädikat

Koori ja tükelda bataat, puhasta ja tükelda paprika, loputa ja kurna kikerherned, pane kõik ahjupannile, lisa oliiviõli, sool ja karripulber (vastavalt oma maitse-eelistustele, mina olen tuleneelaja ja kasutan ohtras koguses Madrase karripulbrit ning kui juhtub käepärast olema, siis tükeldan mõne tšillikauna ka lisaks), sega läbi ning küpseta ahjus, kuni bataat ja paprika on pehmed.
Aseta salatilehed taldrikule, tõsta peale bataat, paprika ja kikerherned, nirista peale oliiviõli ja palsamiäädikat ning raputa üle seesamiseemnetega (võid soovi korral enne korraks kuival pannil röstida).

Sõbrapäev ja sõbrad

Neelan pisaraid nagu saaks sellega kurbust olematuks teha.
Enesetunne on sant ja ega eriti pole tuju...Hommikune optimism on justkui mägede tõi seitsme maa ja mere taga.
Koolis sain hakkama, isegi üheteistkümnendike kaks viimast tundi ning ignorantsusega. Tassisin koju ananassid ja pomelo, sain hakkama sõbrapäeva vettekastmisega ja leidsin isegi koha üles... Pisut võitlust ikka iseenesega oli, seda ei saa salata. Mugav oleks ju olnud lihtsalt käega lüüa, aga siis on endal pärast nadi tunne . Ja Ersmusele ma juba lõin käega... nii palju nüüd ühel nädala ka ei saa. Et mida ei saa? Lati alt joosta. Aga kurk on kibe ja raskus ei taha lahkuda.
Tegin motivatsiooni kohta küsimusi ja panin LAK õppe raamatu kuskile lugemise järjekorda.

Aga selle Marje uudisega ei oska miskit peale hakata. Sarviline. Haigus, mille nime ei taha üle huulte isegi mitte sosistada, sest mine tea, äkki kutsud kurja kaela. Nagu kunagi ei nimetatud hundi nime.  Ja ometigi on see uudis nii suur ja ränk, et ei mahu hinge nagu oleks hetkega keha väikeseks jäänud... Muusika, mille olen valinud oma meeleolule toeks, kisub kiht kihi järel enesekindluse ja turvalisuse kihti õhemaks. Nagu kooriks sibulat. Aga siis veel soola hingehaavadele ...

http://raulpage.org/elada/  - juhul kui on vaja ... 

Sain eile 54. Viiskümmend neli (kirjapilt on sama võõras kui peeglist vastu vaatav paksupoolne tädi). Aeg on kiirustama hakanud. Nädalad kaovad peost kui vesi sõrmede vahelt. Tervitused maakera kuklapoolelt tegid päeva eriliseks. Ja mis seal salata, see oli esimene kord oma sünnipäeval meres ujumas käia. Et siis kompame piire ning otsime väljakutseid. 

Midagi erilist on selles Arma tallis ja nendes inimestes seal - Anett ja Ksenja, Agnes ja Triine... Ülle ja Arvi, hobustest rääkimata... Pegasuse hingeaur ja pehmed mokad, kepsutav Päike ning ülihoolitsetud Fritter. Juba neljas aasta... Juba...

Ma pole suutnud meelde tuletada seda mõtet, millest pidin aastapäevakõne kokku panema. Et mis on siin elus siis see tähtis? 

Eesti keele aasta

KEVADETUNNE ON ALATI OLEMAS
isegi siis, kui veel raagus on puud
valgetes hangedes, lumistel radadel
järvedes-jõgedes
jäätunult.
kevadetunne on alati olemas
minema ruttab kui kurgede kee
murdunud kõrtes ja kõleda põllu pääl,
hõõgudes ahjupuu
halgudes.
alati olemas siinsamas lähedal,
tumedas taevas ja kahutand maas,
kevadetunne on kõigis meis enestes
sügaval hinge sees
olemas.
Heli illipe-Sootak

Emakeele aasta puhul on meite koolis sel aastal luulehommikud.. Ausõna püüdsin pähe ajada aga nii ladusalt kui oleks tahtnud, ei saanud. Ja siis oli noortel muidugi nalja nabani, et kuidas õpetajad eeskuju näitasid.

Aga luuletused on ilusad. Peaaegu nagu see lumehunnik mu aknal. Enam seda muidugi ei ole, sulanud. Sest õhus on tunda kevadet. 

Innove jne

Hoidku issand mind Innove reeglite eest, Erasmusega saab ikka hakkama.

Võttis oma kuu aega, et hakkama saada ja sundida end siis uuesti seda taotlust lahti tegema, süvenema, purgama ja tegema tegemata juppe.

Ja taas saan ma imestada, et kuhu see aeg küll kaob. Uuest aastast juba kulunud kuu ning uus vaheaeg on silmapiiril. Kooli aastapäev minevik ja taas terendab sünnipäev.

Kuskilgi oli üks pisike mõttejupike aastapäevakõneks, aga see on kaduvikku libisenud.

Täna käisin Katri Raiki kuulamas ja sain kontakti , et seda UNESCO asja ajada. Tuli idee kokku panna plakat 101 Kiviõli linna (Lüganuse valla) inimesest.

Et siis lühike kokkuvõte ja pilt? Või pikem intervjuu ja ülevaade? Plakat? Raamat? Aeg, mille alusel? Kas kommunismiaegsed tegelased on ka aktsepteeritavad? uhh...Küsimusi on rohkem kui vastuseid.

Tundub, et valmisdebati lugu kipub kuskile ära vajuma, sest aega on järgi jäänud üsna napilt... Kurb iseenesest. Aga ega ma ei oska kuskile hüpata ka. Jüri on kandidaat, mina ka miskitpidi erakonna liige, Kaja lausa esinumber...
Kurja kohe. Ja siis see idee panna kokku KA1 lugu...

Alailma on ideid rohkem kui teha jaksad.

Tintinnabuli

Inimene õpib kuni elab.. sain uue sõna -tintinnabuli muusika ja Arvo Pärdi helikeel, Risto Joost ja tema muusika (see hääl), Ave Alavainu luule .
http://www.looming.ee/arhiiv/luule-32/
Tänane päev oli üks kummaline päev, ma ei mäleta juba ammu ühtegi sellist päeva, kus ühtegi tundi pole. Ikka on mõni asendus ja kasvõi üks-kaks päeva . Niisiis kaifisin eile hetke, kus otseselt ühegi tunni ettevalmistus ei torkinud ja sain pisut aega maha võtta, tänase päeva kaks esimest tundi molutasin (jõin kohvi, suhtlesin, võtsin tellimusi leivaks, natuke ka töötasin), siis püüdsin kokku saada võõrsõnade nimekirja 11. klassile ja tegelikult on ikka tund ette valmistada... mõtteid nii palju, et kuidas siis nüüd teha kursus nii, et kõik on plaanitud, arvestatud, et nad saaksid areneda mühinal, et oleks selge ülevaade, erinevad ülesanded ja rühmatööd vahelduksid individuaalse panusega jne. Mõte on hea, aga kuidas ma seda teostust korraldan, see on nüüd küsimus.
Siis toimetasin meie etwinningu projektiga, et meid musta nimekirja ei pandaks.

Siis tuli Postimehe ajakirjanik ja see tunnike kulus siis arutledes, et mis ja kus ja kas on võimalik ning mida toob kakskeelne õppimine siis ikkagi õpetaja jaoks klassiruumi ning kuidas kujunevad suhted. Ana sai ka kenasti hakkama. Ja minu meelest oli natuke üldine jutt, kuid me ei läinud liimile arvata midagi Jõhvi ja Kohtla-Järve koolidest. Või siis olukorrast riigis :) ehk Ida-Virumaal.

Ja siis Maire juhtnöörid koolikulleri osas. Siis selgus, et oli webinar  KA1 esitamisest ja siis koosolek emakeelepäeva tähistamisest ja kooli aastapäeva salongiõhtust. Edasi oli juba Liispet, kes tahtis hullult koju saada ja poodi... ja süüa.

Sain koju, sõin kõhu täis lepasuitsu kotlette ning magasin isuga, justkui oleks midagi eriti asjalikku ning väsitavat teinud terve selle päeva.  Uskumatu :)

Et siis homme algab 11. klassi kursus ja ma toksin võõrsõnu pikka nimekirja. Tulevad veel nimed ja siis eeltestimine - mida nad siis teavad ja mida ei tea.
Et siis oleks kõik üüberplaneeritud ja ette-taha mõeldud, tehtud.

Ja ma ei jõudnud hinneteni ega projektideni, ei saanud klassi korda ega kaustu üle vaadata, ei kolleegide tunde külastada, ega käitumishindeid välja panna. Koolikullerini ka ei ulatunud. Külma oli hommikul 21 kraadi ja härmane ilu paitas ka silma. Pilt kooli katusele kogunenud lumest on tegemata,

Tõnisepäev keset talve pisut taliharjast kevade poole

Kuskil on maailm ja ma püüan leida suhet - on see maailm minule mõistetavas keeles, õpetajana tunnen vastutust, et kas ma suudan seda maailma kestvana hoida (sest ma olen ju saanud imelise looduse, tugevad perekondlikud suhted ja toonud siia maailma oma lapsed). Mida ma oskan ja mis mu oskused selle maailma jaoks tähendavad? Kas minu oskused muudavad ilma ja loovad imet? Kui ime on peidus, siis kuidas aidata leida imet imelist noortel, keda õpetan? 

Arooniaga öeldud laused ning õhku visatud killud sellest, kuidas tuleb kolmele õpetajale meeldida ning kuidas Kilumets peab motivatsiooniloenguid, kuidas Stellale pannakse ainult A-sid ja teised ei saa muud kui negatiivset ning äärmisel juhul D ehk E. Keskpärasuse paraad ja üldsõnalisuse manifestatsioon. 

Pidev parandamine - kas see viib parendamiseni?

Just nii paistab mu klassiaknast telefonikaamera kaudu maailm. Tähenduslik? Imeline maailm on peidus ning ainult oskaja suudab leida viisi, kuidas aknalauale sadanud lumehange taha näha põnevat maailma. 

Õigupoolest olen nõutu, sest ma ei oska aidata inimesi, kes on veendunud, et nemad on viimase instantsi tõde. Ma ei tea, kuidas poetada elutervet kahtlust keset laiutavat enesekindlust. Ma ei tea, miks eesti keele asemel on tunnis vene keel. Ma ei tea, kuidas motiveerida ja veenda vaatama tervikut - kellele on oluline MINA ja MINU hinded ja see, et kas ma õpin või mitte, ei ole tähtis. Analüüsida on raske, sest vahel näitab nool ninaotsa, mis kuulub mulle endale. Aga suht keeruline on susisevate ja sisisevate tunnete keskel püsida rahulik, tasakaalukas ja motiveerivalt konstruktiivselt positiivne. Eriti olukorras, kus sind ründab ärritunud 17 aastane maailmavallutaja. 

Kuidas kirjeldada ja maatriksisse panna vau efekti ja originaalsust ja loomingulisust? Miks on ok esitada tööna vigadest kubisev plakat ja viimasel minutil tegemine on õigustus, mis kasinat kvaliteeti peab välja vedama? 

Mis on see adekvaatne minapilt? Kas inglise keel on eesti keele ära söönud? Kuhu peab hüppama, et lauslollusele pidurit tõmmata? Just hüppama, sest viimsepäeva märke on ohtlikult palju mu ümber. Kurja, ma pidin selle makse ära tegema ja tasuma osamaksu järgmise nädala peaole.

Mäo ristis hukkus inimene, sest üüratu libedus on Eestimaad vallutamas. 

Saagim tahab parlamenti roheliseks, sest sobib pildile. 

Koodikaardid kaotavad kehtivuse ja valimisnimekirjad on kinnitatud. 

Keskerakond esitas oma kvartaliaruande kulude ja tulude kohta. 

Brexiti hääletus Briti parlamendis kukkus läbi ja nüüd valitseb suhteliselt suur nõutus.

Jan Kaus ja tema uus plaat, ülemaailmsed muusikute päevad ning uued Oscarite nominendid.

Maailma mu ümber on kummaline. Pakud arengut, aga ei huvita; pakud pingutust, aga see on raske; hedonism ja lihtsad lahendused?

Taliharjapäev

Nu mu meelest see aasta alles algas, aga juba on jaanuar jõudnud poole peale. Koolielu on saanud tagasi oma pöörded ja rütmi, kohustused on igapäevase elu osa ning vabadusega on nagu sellega siis on - tunnetatud paratamatus.
Ujumine jätkub ja tundub, et vesi läheb aina külmemaks, õhukese lumekihi all oli libe. Või olin mina lihtsalt koba.
Jäin alla Liispeti sundimisel kunstikooli... kas andsin liiga kergesti alla?

Jalutamise kool - jalutavad lauad ja õpetajad ja klammerdajad ja vahel kruusid ning igasugu muud asjad. Jalutavad telefonid ja spordikotid, garderoobidest kipuvad jalutama minema kindad ja muu selline peenem kraam.  Ainult õpilased ei taha suurel vahetunnil õues jalutada. Nooremad küll, aga vanemad leiavad varju koolimaja turvalistest seintest ehk siis siirduvad poeringile.

Tundub nagu oleks kohale jõudnud pühade pohmell - väsinud ja tuim on hing. Ja mis ma nüüd oma lausest loen - enne pühi olin väsinud ja nüüd olen ka väsinud.... :)Ja siis olen kevadel väsinud ja siis olen sügisel suvest ja päikesest väsinud...

Vana aasta

Õnnelikumaks ja tasakaalukamaks saamine algab sellest, et oskad lahti lasta oma muredest ja stressist. Sa pead julgema füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt lahti lasta sellest ideest, kes sa enda arvates olema peaksid – ainult siis saad olla see, kes sa tõeliselt olla tahad! Ükskõik millest lahti laskmine võib olla hirmutav, kuid see võib ka olla suurepärane tegu, mis lähtub armastusest iseenda vastu.

Alljärgnevalt on ära toodud 20 asja, millest tasuks loobuda, selleks, et saavutada tõeline piiramatu õnnelikkus.

1. Lase minna kõigil mõtetel, mis ei pane sind ennast tugeva ja võimekana tundma.
2. Saada minema süütunne selle kohta, et teed midagi, mida sa tõeliselt teha tahad.
3. Lase lahti hirmust tundmatuse ees, astu väike samm uuel rajal ning vaata, kuidas see tee ennast sulle avaldab.
4. Lase lahti kahetsustest – kindlasti oli sinu elus hetki, kui see “mis iganes” oli täpselt see, mida sa tahtsid.
5. Lõpeta muretsemine. Muretsemine on nagu palvetamine selle eest, mida sa tegelikult ei soovi.
6. Lõpeta teiste süüdistamine ja võta vastutus iseenda elu eest. Kui sulle miski ei meeldi, siis on sul kaks valikut – muuda seda või aktsepteeri seda.
7. Lase minna mõtetel, et oled kahjustada saanud. Sa oled oluline ning maailm vajab sind just sellisena, nagu sa oled.
8. Saada minema arvamus, et sinu unistused ei ole olulised. Järgi alati oma südant.
9. Lõpeta kõikide abistamine igal ajal ja igal juhul iseenda vajaduste arvelt. Hoolitse kõigepealt iseenda vajaduste eest, sest sa oled oluline.
10. Lase lahti mõtetest, et kõik teised on õnnelikumad, edukamad ja rohkem saavutanud kui sina. Sa oled just selles punktis oma elus, kus sa olema pead ning sinu teekond avaneb sulle ideaalsel moel.
11. Lase minna ideel, et on olemas “õige” ja “vale” viis asju teha või maailma näha. Naudi kontraste ja tähista elu mitmekülgsust ja rikkust.
12. Lõpeta enda tuleviku petmine minevikuga. On aeg edasi liikuda ja uus lugu luua.
13. Lõpeta mõtlemine, et sa ei ole veel jõudnud sinna, kus peaksid olema. Sa oled täpselt õiges punktis, et hakata minema selles suunas, kuhu sa jõuda tahad nii, et alusta sellest, et küsid endalt – kuhu sa minna tahad?
14. Lase lahti vihast oma ekside ja perekonnaliikmete vastu. Me kõik väärime olla õnnelikud ja armastatud – see, et suhe on läbi, ei tähenda, et see armastus oli vale.
15. Lase lahti vajadusest teha rohkem ja olla enamat. Praeguseks hetkeks oled teinud enda parima ja sellest piisab.
16. Lase minna mõtetel, et sa peab teadma, kuidas midagi korda saata – me õpime oma teed tundma sellel kõndides.
17. Saada minema oma rahamured – koosta plaan, kuidas tasuda võlad ning keskendu küllusele.
18. Lõpeta püüd inimesi päästa või muuta. Igaühel on oma elutee ning parim, mida me teha saame, on keskenduda enda teele ning lõpetada teiste elu elamine.
19. Lõpeta püüdlused alati seltskonda sobida ja kõigile meeldida. Sinu eripärad on need, mis teevad sind suurepäraseks.
20. Lase minna enesevihkamisel. Sa ei ole oma kehakuju ega see number kaalu peal. Sinu isik on oluline ning maailma vajab sind just sellisena, nagu oled. Väärtusta ennast!

http://armastan.postimees.ee/20-asja-mis-tuleks-vana-aastaga-koos-minema-saata/?fbclid=IwAR337aXPKAlAZwobxJnUI136ehAHKIe5a_V08gXQa78lU-9MyINA_3lYOEw

Kuskil siin loetlus on ka minu mõtted ja soovid, lähen kergema vastupanu teed ja kopeerin. Elame kopeerimisajastu keskel. Plagiaat? Ei, koopia, sest on viidatud :).

Aasta 2018

Ootad ehk ei, aga aeg liigub omasoodu. Ja kord alanud aasta saab otsa. 362 päeva on juba kulunud, kolm veel jäänud.
On olnud pöörane aasta - aasta alguses projektid, mis neelasid energiat ja aega, aga hakkavad nüüd tagasi tooma reisimisi ja põnevaid kohtumisi.

Reisid: Holland, Türgi - Göceada saar. Imeline Vahemere sina. Tahaks seal olla kohe isuga.


Imelisi hetki ikka jagus. Uskumist ja uskmatust, kannatust ja kindlat selga. Tulemisi ja minemisi. Mõttekat ja mõttetut. Aga rohkem ikka rõõmu, suurtest ja väikestest asjadest. On põhjust olla tänulik. Aitäh aasta 2018 kõigi nende võimaluste eest, mida sa pakkusid.