Aastapäevakõne 2019

Head kaasmaalased!

Juba terve aasta oleme saanud elada enneolematult vahvat aega saja- aastases Eesti Vabariigis. Isamaalase rind on rasvane rahvuslikust uhkusest meie oma riigi vägevuse üle, meite kultuuri sügavuse kaardistamine on toetatud isegi riigieelarvest , uute väljakutsete kõrgus paneb vahetevahel kogunisti pea pööritama.  Ei hakanud seekord oma ajaloolase haridusega eputama ja kaugete aegade tagant tarkust tooma, võtsin viimase aasta meenutamiseks ette, siis saalisviibijatel ehk rohkem võimalust minuga koos suuri sündmusi pidi rännata.

Nagu ikka sai aastapäeva kontsert kriitikat – ehteestlaslikku ja konstruktiivset, kontseptsioonist kuni esitajateni  - kõik hekseldati üksipulki läbi , presidendi vastuvõtu kleidid-ülikonnad jäid sedapuhku tahaplaanile, et rõhutada, niisugust kontserti, mis oleks vääriline meie sajandat aastapäeva tähistama, ei ole, ei olnud ja ei tule ka.

Ehitati Uhke Arvo Pärdi keskus, kus saab nüüd selle kõige väiksema paberkupüüri eest kuulsa helilooja maailmapärandist osa, uurida tintinnabuli helikeelt ning Laulasmaa metsade vaikust Aga nad olid seal kodulehel tõmmanud ringi ümber Eesti ning tahtnud justkui näidata mõju laienemist kogu riigi peale. Samas jäi sest ringist välja meite Narva ja nüüd ma ei teagi, kas Ida-Virumaa patrioodina ikka minna sinna keskusesse või ikka hakata kohe protestima. Meedia ja turunduskampaaniad ju korrutavad, et Narva on ka Eestimaa, president elas kohe tervelt kahe nädala Narvas ja puha.

Narva avastati sel suvel uuesti suure hulga inimeste poolt kui Eestimaa siber. Seisin isegi Narva jõe kaldal ja uudistasin kuivanud jõesängi taga olevat naaberriiki.  Ma ise oskasin küll Joala kontserdiks valida selle ainsama päeva, kus vihma sadas, aga see eest sain ehteestlaslikku sõbralikkust tunda kohe kogu raha eest. On ju nii, et vihmakeep on tore asi, mis kaitseb sind taevast alla sadava märja olluse eest, aga see, et seda saab sättida nii, et kogu vihm jookseks kõrval istuva inimese istmiku alla, see oli mu jaoks uus kogemus. Aitäh sulle naaber, sain terakese targemaks.

Kes minevikku ei mäleta, see elab pimeduses, EV 100 aastapäeva puhul ei unustatud ei elavaid ega surnuid. Avati Punavõimu poolt taga kiusatud inimeste nimedega memoriaal Maarjamäel, nimekiri, mis paneb tundma, et küll meile on ikka tehtud ülekohut (ikkagi 22 000 nime) ja võimalus nüüd siis mälestada ilmsüüta ohvreid, mäletada suurte riikide sigadusi meie maal, mäluda läbi kogu andmebaas , mille Eesti Mälu Instituut on kokku sättinud. Seal on tükk lugemist sellele huvilisele, kes pikka juttu paljuks peab – et nimi ja isanimi ja sünni ja surma aeg. Emanimi on ka , aga seal enamasti küsimärgid. Kuigi ema peaks inimese puhul see kõige kergemini tuvastatav  sugulane olevat.

filmid, mis võtavad silmad veele ja kananaha ihule oma suurte ideede ning üldistustega, Missugune uhke paraad – „Seltsimees laps“, „ Võta või jäta“, „ Eija jõulud Tondikakul“, „Põrgu Jaan“ , „Lotte ja kadunud lohed“ ja siis muidugi üleeilne esilinastuja „Tõde ja õigus“. (kummardus Tanel Toomile ja tema „Tõele ja õigusele“ eilse emotsiooni taustal).  Dokumentaalfilmi „Tuulte tahutud maa“ sai koguni oma koolisaalis kaeda.

Telesaated, mis toovad ajaloosündmused uues valguses fookusesse, nimelt kui riigi sünnist sai eelmisel aastal sada, siis sel aastal saab sajaga tähistada kõiki Vabadussõja ja Asutava Kogu kokku kutsumisega seotud sündmusi. Nii me siis uudistame soomusronge ja peame näidislahinguid, paneme pärgi ja räägime koolipoistest, kes kodumaa nimel kangelastegusid sooritasid.

Siis ma ei tea kas sajaga või sajata, aga meelitada kõige usuleigema riigi külaliseks Rooma paavst ning organiseerida suur vabaõhu jumalateenistus Vabaduse väljakul – kas see pole mitte märk sellisest eestlaslikust rehepaplusest?  Et kui ise ei taha selle jumalaga jännata ( ja aitab hümnis tänamisest küll), et siis paavsti külaskäik teeb taevaste jõudude juures meite leiguse tasa ning annab ehk pisut krediitigi. Igatahes vikipeedias on kirjas eelmise aasta kohta kaks sündmust, see et me sajaseks saime ja see, et paavst külas käis. Ju siis on ikka tähtis sündmus ja tuleb meeles pidada.

Aga kallid kaasmaalased, hakkame sättima, pidu on meis ja meie ümber kestab– Pühajärve jaanipäeva piletid tulid juba müüki, emakeeleaasta ja juubelilaulupidu, väiksema vahefinišina valimised kohe juba nädala pärast ja mis nendest kaugetest pidudest  - vaheaeg ju algamas. Tervelt kolm tundi veel vastu pidada.

Ja kui nüüd kõne tundus pisu imelik, siis süüdi on Jan Kaus ja tema kolmapäevane veste empaatiast ja irooniast. Eestimaalane olla on uhke ja hää.

Palju õnne sünnipäevaks!

Õhus on tunda kevadet.