Enesetunne on sant ja ega eriti pole tuju...Hommikune optimism on justkui mägede tõi seitsme maa ja mere taga.
Koolis sain hakkama, isegi üheteistkümnendike kaks viimast tundi ning ignorantsusega. Tassisin koju ananassid ja pomelo, sain hakkama sõbrapäeva vettekastmisega ja leidsin isegi koha üles... Pisut võitlust ikka iseenesega oli, seda ei saa salata. Mugav oleks ju olnud lihtsalt käega lüüa, aga siis on endal pärast nadi tunne . Ja Ersmusele ma juba lõin käega... nii palju nüüd ühel nädala ka ei saa. Et mida ei saa? Lati alt joosta. Aga kurk on kibe ja raskus ei taha lahkuda.
Tegin motivatsiooni kohta küsimusi ja panin LAK õppe raamatu kuskile lugemise järjekorda.
Aga selle Marje uudisega ei oska miskit peale hakata. Sarviline. Haigus, mille nime ei taha üle huulte isegi mitte sosistada, sest mine tea, äkki kutsud kurja kaela. Nagu kunagi ei nimetatud hundi nime. Ja ometigi on see uudis nii suur ja ränk, et ei mahu hinge nagu oleks hetkega keha väikeseks jäänud... Muusika, mille olen valinud oma meeleolule toeks, kisub kiht kihi järel enesekindluse ja turvalisuse kihti õhemaks. Nagu kooriks sibulat. Aga siis veel soola hingehaavadele ...
http://raulpage.org/elada/ - juhul kui on vaja ...
Sain eile 54. Viiskümmend neli (kirjapilt on sama võõras kui peeglist vastu vaatav paksupoolne tädi). Aeg on kiirustama hakanud. Nädalad kaovad peost kui vesi sõrmede vahelt. Tervitused maakera kuklapoolelt tegid päeva eriliseks. Ja mis seal salata, see oli esimene kord oma sünnipäeval meres ujumas käia. Et siis kompame piire ning otsime väljakutseid.
Midagi erilist on selles Arma tallis ja nendes inimestes seal - Anett ja Ksenja, Agnes ja Triine... Ülle ja Arvi, hobustest rääkimata... Pegasuse hingeaur ja pehmed mokad, kepsutav Päike ning ülihoolitsetud Fritter. Juba neljas aasta... Juba...
Ma pole suutnud meelde tuletada seda mõtet, millest pidin aastapäevakõne kokku panema. Et mis on siin elus siis see tähtis?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar