Tintinnabuli

Inimene õpib kuni elab.. sain uue sõna -tintinnabuli muusika ja Arvo Pärdi helikeel, Risto Joost ja tema muusika (see hääl), Ave Alavainu luule .
http://www.looming.ee/arhiiv/luule-32/
Tänane päev oli üks kummaline päev, ma ei mäleta juba ammu ühtegi sellist päeva, kus ühtegi tundi pole. Ikka on mõni asendus ja kasvõi üks-kaks päeva . Niisiis kaifisin eile hetke, kus otseselt ühegi tunni ettevalmistus ei torkinud ja sain pisut aega maha võtta, tänase päeva kaks esimest tundi molutasin (jõin kohvi, suhtlesin, võtsin tellimusi leivaks, natuke ka töötasin), siis püüdsin kokku saada võõrsõnade nimekirja 11. klassile ja tegelikult on ikka tund ette valmistada... mõtteid nii palju, et kuidas siis nüüd teha kursus nii, et kõik on plaanitud, arvestatud, et nad saaksid areneda mühinal, et oleks selge ülevaade, erinevad ülesanded ja rühmatööd vahelduksid individuaalse panusega jne. Mõte on hea, aga kuidas ma seda teostust korraldan, see on nüüd küsimus.
Siis toimetasin meie etwinningu projektiga, et meid musta nimekirja ei pandaks.

Siis tuli Postimehe ajakirjanik ja see tunnike kulus siis arutledes, et mis ja kus ja kas on võimalik ning mida toob kakskeelne õppimine siis ikkagi õpetaja jaoks klassiruumi ning kuidas kujunevad suhted. Ana sai ka kenasti hakkama. Ja minu meelest oli natuke üldine jutt, kuid me ei läinud liimile arvata midagi Jõhvi ja Kohtla-Järve koolidest. Või siis olukorrast riigis :) ehk Ida-Virumaal.

Ja siis Maire juhtnöörid koolikulleri osas. Siis selgus, et oli webinar  KA1 esitamisest ja siis koosolek emakeelepäeva tähistamisest ja kooli aastapäeva salongiõhtust. Edasi oli juba Liispet, kes tahtis hullult koju saada ja poodi... ja süüa.

Sain koju, sõin kõhu täis lepasuitsu kotlette ning magasin isuga, justkui oleks midagi eriti asjalikku ning väsitavat teinud terve selle päeva.  Uskumatu :)

Et siis homme algab 11. klassi kursus ja ma toksin võõrsõnu pikka nimekirja. Tulevad veel nimed ja siis eeltestimine - mida nad siis teavad ja mida ei tea.
Et siis oleks kõik üüberplaneeritud ja ette-taha mõeldud, tehtud.

Ja ma ei jõudnud hinneteni ega projektideni, ei saanud klassi korda ega kaustu üle vaadata, ei kolleegide tunde külastada, ega käitumishindeid välja panna. Koolikullerini ka ei ulatunud. Külma oli hommikul 21 kraadi ja härmane ilu paitas ka silma. Pilt kooli katusele kogunenud lumest on tegemata,

Tõnisepäev keset talve pisut taliharjast kevade poole

Kuskil on maailm ja ma püüan leida suhet - on see maailm minule mõistetavas keeles, õpetajana tunnen vastutust, et kas ma suudan seda maailma kestvana hoida (sest ma olen ju saanud imelise looduse, tugevad perekondlikud suhted ja toonud siia maailma oma lapsed). Mida ma oskan ja mis mu oskused selle maailma jaoks tähendavad? Kas minu oskused muudavad ilma ja loovad imet? Kui ime on peidus, siis kuidas aidata leida imet imelist noortel, keda õpetan? 

Arooniaga öeldud laused ning õhku visatud killud sellest, kuidas tuleb kolmele õpetajale meeldida ning kuidas Kilumets peab motivatsiooniloenguid, kuidas Stellale pannakse ainult A-sid ja teised ei saa muud kui negatiivset ning äärmisel juhul D ehk E. Keskpärasuse paraad ja üldsõnalisuse manifestatsioon. 

Pidev parandamine - kas see viib parendamiseni?

Just nii paistab mu klassiaknast telefonikaamera kaudu maailm. Tähenduslik? Imeline maailm on peidus ning ainult oskaja suudab leida viisi, kuidas aknalauale sadanud lumehange taha näha põnevat maailma. 

Õigupoolest olen nõutu, sest ma ei oska aidata inimesi, kes on veendunud, et nemad on viimase instantsi tõde. Ma ei tea, kuidas poetada elutervet kahtlust keset laiutavat enesekindlust. Ma ei tea, miks eesti keele asemel on tunnis vene keel. Ma ei tea, kuidas motiveerida ja veenda vaatama tervikut - kellele on oluline MINA ja MINU hinded ja see, et kas ma õpin või mitte, ei ole tähtis. Analüüsida on raske, sest vahel näitab nool ninaotsa, mis kuulub mulle endale. Aga suht keeruline on susisevate ja sisisevate tunnete keskel püsida rahulik, tasakaalukas ja motiveerivalt konstruktiivselt positiivne. Eriti olukorras, kus sind ründab ärritunud 17 aastane maailmavallutaja. 

Kuidas kirjeldada ja maatriksisse panna vau efekti ja originaalsust ja loomingulisust? Miks on ok esitada tööna vigadest kubisev plakat ja viimasel minutil tegemine on õigustus, mis kasinat kvaliteeti peab välja vedama? 

Mis on see adekvaatne minapilt? Kas inglise keel on eesti keele ära söönud? Kuhu peab hüppama, et lauslollusele pidurit tõmmata? Just hüppama, sest viimsepäeva märke on ohtlikult palju mu ümber. Kurja, ma pidin selle makse ära tegema ja tasuma osamaksu järgmise nädala peaole.

Mäo ristis hukkus inimene, sest üüratu libedus on Eestimaad vallutamas. 

Saagim tahab parlamenti roheliseks, sest sobib pildile. 

Koodikaardid kaotavad kehtivuse ja valimisnimekirjad on kinnitatud. 

Keskerakond esitas oma kvartaliaruande kulude ja tulude kohta. 

Brexiti hääletus Briti parlamendis kukkus läbi ja nüüd valitseb suhteliselt suur nõutus.

Jan Kaus ja tema uus plaat, ülemaailmsed muusikute päevad ning uued Oscarite nominendid.

Maailma mu ümber on kummaline. Pakud arengut, aga ei huvita; pakud pingutust, aga see on raske; hedonism ja lihtsad lahendused?

Taliharjapäev

Nu mu meelest see aasta alles algas, aga juba on jaanuar jõudnud poole peale. Koolielu on saanud tagasi oma pöörded ja rütmi, kohustused on igapäevase elu osa ning vabadusega on nagu sellega siis on - tunnetatud paratamatus.
Ujumine jätkub ja tundub, et vesi läheb aina külmemaks, õhukese lumekihi all oli libe. Või olin mina lihtsalt koba.
Jäin alla Liispeti sundimisel kunstikooli... kas andsin liiga kergesti alla?

Jalutamise kool - jalutavad lauad ja õpetajad ja klammerdajad ja vahel kruusid ning igasugu muud asjad. Jalutavad telefonid ja spordikotid, garderoobidest kipuvad jalutama minema kindad ja muu selline peenem kraam.  Ainult õpilased ei taha suurel vahetunnil õues jalutada. Nooremad küll, aga vanemad leiavad varju koolimaja turvalistest seintest ehk siis siirduvad poeringile.

Tundub nagu oleks kohale jõudnud pühade pohmell - väsinud ja tuim on hing. Ja mis ma nüüd oma lausest loen - enne pühi olin väsinud ja nüüd olen ka väsinud.... :)Ja siis olen kevadel väsinud ja siis olen sügisel suvest ja päikesest väsinud...

Vana aasta

Õnnelikumaks ja tasakaalukamaks saamine algab sellest, et oskad lahti lasta oma muredest ja stressist. Sa pead julgema füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt lahti lasta sellest ideest, kes sa enda arvates olema peaksid – ainult siis saad olla see, kes sa tõeliselt olla tahad! Ükskõik millest lahti laskmine võib olla hirmutav, kuid see võib ka olla suurepärane tegu, mis lähtub armastusest iseenda vastu.

Alljärgnevalt on ära toodud 20 asja, millest tasuks loobuda, selleks, et saavutada tõeline piiramatu õnnelikkus.

1. Lase minna kõigil mõtetel, mis ei pane sind ennast tugeva ja võimekana tundma.
2. Saada minema süütunne selle kohta, et teed midagi, mida sa tõeliselt teha tahad.
3. Lase lahti hirmust tundmatuse ees, astu väike samm uuel rajal ning vaata, kuidas see tee ennast sulle avaldab.
4. Lase lahti kahetsustest – kindlasti oli sinu elus hetki, kui see “mis iganes” oli täpselt see, mida sa tahtsid.
5. Lõpeta muretsemine. Muretsemine on nagu palvetamine selle eest, mida sa tegelikult ei soovi.
6. Lõpeta teiste süüdistamine ja võta vastutus iseenda elu eest. Kui sulle miski ei meeldi, siis on sul kaks valikut – muuda seda või aktsepteeri seda.
7. Lase minna mõtetel, et oled kahjustada saanud. Sa oled oluline ning maailm vajab sind just sellisena, nagu sa oled.
8. Saada minema arvamus, et sinu unistused ei ole olulised. Järgi alati oma südant.
9. Lõpeta kõikide abistamine igal ajal ja igal juhul iseenda vajaduste arvelt. Hoolitse kõigepealt iseenda vajaduste eest, sest sa oled oluline.
10. Lase lahti mõtetest, et kõik teised on õnnelikumad, edukamad ja rohkem saavutanud kui sina. Sa oled just selles punktis oma elus, kus sa olema pead ning sinu teekond avaneb sulle ideaalsel moel.
11. Lase minna ideel, et on olemas “õige” ja “vale” viis asju teha või maailma näha. Naudi kontraste ja tähista elu mitmekülgsust ja rikkust.
12. Lõpeta enda tuleviku petmine minevikuga. On aeg edasi liikuda ja uus lugu luua.
13. Lõpeta mõtlemine, et sa ei ole veel jõudnud sinna, kus peaksid olema. Sa oled täpselt õiges punktis, et hakata minema selles suunas, kuhu sa jõuda tahad nii, et alusta sellest, et küsid endalt – kuhu sa minna tahad?
14. Lase lahti vihast oma ekside ja perekonnaliikmete vastu. Me kõik väärime olla õnnelikud ja armastatud – see, et suhe on läbi, ei tähenda, et see armastus oli vale.
15. Lase lahti vajadusest teha rohkem ja olla enamat. Praeguseks hetkeks oled teinud enda parima ja sellest piisab.
16. Lase minna mõtetel, et sa peab teadma, kuidas midagi korda saata – me õpime oma teed tundma sellel kõndides.
17. Saada minema oma rahamured – koosta plaan, kuidas tasuda võlad ning keskendu küllusele.
18. Lõpeta püüd inimesi päästa või muuta. Igaühel on oma elutee ning parim, mida me teha saame, on keskenduda enda teele ning lõpetada teiste elu elamine.
19. Lõpeta püüdlused alati seltskonda sobida ja kõigile meeldida. Sinu eripärad on need, mis teevad sind suurepäraseks.
20. Lase minna enesevihkamisel. Sa ei ole oma kehakuju ega see number kaalu peal. Sinu isik on oluline ning maailma vajab sind just sellisena, nagu oled. Väärtusta ennast!

http://armastan.postimees.ee/20-asja-mis-tuleks-vana-aastaga-koos-minema-saata/?fbclid=IwAR337aXPKAlAZwobxJnUI136ehAHKIe5a_V08gXQa78lU-9MyINA_3lYOEw

Kuskil siin loetlus on ka minu mõtted ja soovid, lähen kergema vastupanu teed ja kopeerin. Elame kopeerimisajastu keskel. Plagiaat? Ei, koopia, sest on viidatud :).

Aasta 2018

Ootad ehk ei, aga aeg liigub omasoodu. Ja kord alanud aasta saab otsa. 362 päeva on juba kulunud, kolm veel jäänud.
On olnud pöörane aasta - aasta alguses projektid, mis neelasid energiat ja aega, aga hakkavad nüüd tagasi tooma reisimisi ja põnevaid kohtumisi.

Reisid: Holland, Türgi - Göceada saar. Imeline Vahemere sina. Tahaks seal olla kohe isuga.


Imelisi hetki ikka jagus. Uskumist ja uskmatust, kannatust ja kindlat selga. Tulemisi ja minemisi. Mõttekat ja mõttetut. Aga rohkem ikka rõõmu, suurtest ja väikestest asjadest. On põhjust olla tänulik. Aitäh aasta 2018 kõigi nende võimaluste eest, mida sa pakkusid.

Jõuluõhtul

Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Kõik võivad ümbersündi oodata ja loota.
Sa vääratud vaid siis, kui oli, millelt.
Ma küsin hingamiselt, vaikuselt ja lillelt.
Ma kuulen: hinga, ole, vaata, kuula, oota.
Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud.
Me sees on võimalused - nad on määratud.
Juhan Viiding

Hingenälg. Doris Kareva ja Plekktrumm
Bassein ja ujumine. Talumise piir.

Palve

Oo, ma tahtsin pikalt panna
kirja oma lause...
Armas taevas, palun anna
hingamisepause,
pausikuristiku põhja,
vaikusele pikkust,
vaikimiseruumi tühja, -
hinge tänulikkust.
Juhan Viiding

Ohver? Fikseeritud ja avatud meie elus. Kaos ja kord, sõrmede vahelt libisev elu. 
Leidmine ja uuesti otsimine, seisund, kus ei toetu millelegi, pole teadmist ega kindlust - vaid universum su vastas. 
Doris Kareva jõululugu. Ja nüüd ma jaksan jälle. 
Kaduv ja säilitatud meie elus.
Palve Maarjamaa eest. Imeline ja ilus.


Sinu peas on maailma loomise masin. Ja südames õli selle töökorras hoidmiseks. 

Kerttu Soans

http://www.vikerkaaresild.org/et/quotes

Õpetaja jõulusoovid

Õpetaja 101 soovi:

1. et mu lapsed ei hilineks
2. et nad oleksid viksid ja viisakad
3. et ma saaksin ikka tere hommikuti
4. et mu jutt kohale jõuaks ja kuskil klassis uitama ei läheks
5. et mu noored oleksid terved ja rõõmsad
6. et mu poisid ei peaks politseiga mässama
7. et mu tüdrukuid ei peaks korrakaitsjad ja lastekaiste kooli tooma
8. et mu vanematel jaguks ikka aega oma laste jaoks
9. et sõbralikkus ja tea tuju trooniks klassis 
10. et õpihimu kapi alla ei veereks
11. et tegevuslusti jaguks kogu aastaks ja kauemgi veel
12. et projektipäevadel puudujaid ei oleks
13. et projektis osalemine oleks rõõmus kogemus
14. et mu noorte suuvärk püsiks trükimusta kannatamise piires
15. et armastus elumere lainetel ei uputaks
16. et sihvkakoori maha ei visataks 
17. et sööklast leiba võttes oleks selle eesmärk kõhtu täita
18. et kodused tööd saaks tehtud, sest need aitavad areneda
19. et tundides räägitaks eesti keeles
20. et Kristjani tegevustes ka miski eesmärk läbinähtavaks saaks
21. et ta jõuaks esmaspäeval ikka klassijuhataja tundi
22. ja et õpilased ka jõuaks klassijuhataja tundi
23. ja et riidlemise asemel oleks see põnevate arutlemiste koht
24. et reis Peterburgi teoks saaks
25. et õppimine oleks popp ja oluline
26. et ma jaksaks tööd ära parandada
27. et õpilased ei esitaks meile plagiaati ega raiskaks aega võõra vaimuvaraga
28. et tunnis tehtaks selle tunni tööd 
29. et raamatulugemine muutuks igapäevaseks hobiks
30. et kultuur oleks see, mis maailma päästab ja põlvkondade sidet toetab
31. et lapsed tahaksid pikal vahetunnil õues käia
32. et noored õpiksid suhtlema ja mängima
33. et ma ei kuuleks lausejuppi  - mul on igav
34. et rõõm oleks rõõm ilma agadeta
35. et nad oskaksid laulda ja laulust rõõmu tunda 
36. et nad teaksid hümni sõnu peast ja tunneksid uhkust oma riigi üle
37. et vihkamist oleks vähem ja armastust -mõistmist rohkem
38. et roppude luuletuste asemele (mida telefonist mulle maha loetakse) tuleksid ilusad ja südamlikud
39. et talved oleks lumised ja rõõm mäesuusatamisest pikk
40. et austus vanemate vastu oleks norm ja mitte juhus
41. et vigadest õpitaks
42. et kohusetunne oleks meetrite võrra kõrgem
43. et võimalus oleks väljakutse ja pingutamine teeks elu elamist väärt
44. et väike rõõm võiks olla igas päevas
45.  et imestamise oskus ei kaoks
46. et hea olemine oleks normaalne
47. et omavaheliste togimiste asemel oleks sõbralik kallistus
48. et klassiöödel ei lõhutaks ega joonistataks roppuseid üksteisele näkku
49. et lati alt läbi jooksmine ei oleks OK
50. et naeratus oleks see, millega päeva alustataks
51. et karaoke ei oleks karjumine
52. et laaberdamise matkimine ei oleks see, mis on cool
53. et oskaks tööd teha ja siis puhata, vahet teha argisel ja pidulikul
54. et koos olemine oleks väärtus ja seda peetaks oluliseks
55. et naer ja mõni krutski oleks vaimukas ja mitte labane
56. et kahepalgelisus ei oleks aktsepteeritav
57. et pommid jääksid olemata ja pommiähvardused igaks juhuks ka
58. et vabariigi aastapäeva aktuseks tuleksid noored kooli pidulikus riietuses
59. et semutsemist ei aetaks segi õpetajaks olemise alustega
60. et loodus ja keskkond leiaks väärtustamist ja hoidmist
61. et jaguks julguks proovida ja lusti uutest kogemustest
62. et ma leiaks stuudiumist vanemate sõnumid ikka enne üles kui nad hapuks lähevad
63. et interneedus püsiks paigal ja ei kaoks kui ma youtube´ist videot näitan
64. et paberid ei kaoks ja paljundatud koopia leiaks ikka üles
65. et noored ei nutaks väsimusest
66. et noored oskaksid aega planeerida
67. et head sõbrad aitaksid üle igast mäest ja rattad mäest alla
68. et maikuu ei oleks sabade likvideerimise kuu
69. et ise tegemine ja ise mõtlemine oleks au sees
70. et kokkuhoid ei oleks koonerdamine ja säästlikkus seisaks veres
71. et noored mõistaksid koristaja töö olulisust ja väärtustaksid seda
72. et nad käituksid nii, et neid lubataks jõusaali
73. et õpetaja oleks partner, kellega koos oma arengut planeerida
74. et arenguvestlus ei oleks masendav kogemus
75. et närvid jääksid söömata emadel - isadel, vanaemadel ja vanaisadel, õpetajatel ja noortel
76. et noored öösel magaksid ja oleksid koolis traksis
77. et laste söögikombed oleksid kuninglikud ja lihvitud ning koka-tädi saaks ikka tänatud
78. et noorte kokkupuude alkoholiga oleks määramatus tulevikus ja mägede taga
79. et nad õpiksid nautima peotantsu ja muusikas liikumist
80. et noored toituksid tervislikumalt ega tarbiks energiajooke
81. et mahakirjutamise asemel tuleks noored küsima, kuidas ülesannet lahendada
82. et loogilist mõtlemist jaguks nii matemaatikasse kui ka ajaloo tundi
83. et ajaloo põnevust saaks detailide kaudu avastada
84. et noorte käekiri oleks loetav
85. et õigekirja reeglid kehtiksid igas tunnis
86. et seosed ja maailma terviklikkus saaks nähtavaks
87. et koolikott sisaldaks vajalikke asju
88. et õpetajatel jaguks fantaasiat uuteks põnevateks ülesanneteks (IT-ga või ilma)
89. et märkaks kiita ja tunnustada rohkem kui tubliks nimetades
90. et ribakardinad klassi akende ees püsiks terved
91. et kaktus õitsema hakkaks ja vikerkaar 4. korruse uksel ikka püsiks
92. et noored viitsiksid klassi kroonikat kirjutada ja kokku panna
93. et öökossule saaks võistkonna kokku (või ka kaks)
94. et mu jalgpallurid oleksid nobedad ja osavad (nii koondises kui koondiseta)
95. et matkapäevad ei äparduks 
96. et enesekindlus aitaks uskuda võitu
97. et Pandora laegas jääks avamata
98. et elus asi oleks kõige nunnum asi ja käsi ei tõuseks kunagi kiviga viskama koera või kassi
99. et pildiarved KUMAle saaksid makstud
100. et südameheadus oleks tähtsam kui raha
101. et kool ei oleks elu mustandi kirjutamine vaid ikka päris.

 Nüüd on pooled sajast :) - tegelikult kirjutasin ikka 101 täis. Ja kui neist ka pooled saaksid täidetud (või kolmandik?), et siis oleks ikka hull rõõmus olemine.

1. et ma jaksaks klassi korda teha
2. et mu lapse selg saaks korda
3. et vanadus ei murraks tulles
4. et vesi ujudes kõrva ei läheks
5. et kontserdipiletid eelarvesse auku ei hammustaks
6. et hea raamat leiaks ikka koha mu öökapil
7. et kaal ei tõuseks ja püksid ei jääks väikseks
8. et bensiini hind oleks mõistlik
9. et hea idee tuleks vabariigi aastapäeva aktuseks
10. et maksuametile ei tuleks tulumaksu peale maksta :) 

Jõulupeod

Haa, tööaega on sel aastal jäänud täpselt ühe päeva jagu. Ei rohkem ega vähem kui neli tundi. Seitsmes, kaheksas ja siis kaheteistkümnes.
On taas olnud pöörane nädal tormlemist, aga pole hullu. Seekord ei pea pillikeelena pingul olema. On natuke olemise rõõmu ka ikka - kolleegidest ja heast seltskonnast, noorte lustist ja jõulutuledest pimeduses, teadmisest, et kord ta tuleb..see puhkus, isegi pisuke preemia on  - võiks osta näiteks pileti Placido Domingo kontserdile. Homme vaatan, kui on veel istumise ruumi, siis ostan...mmm.

Jõulupidu... pidu meis ja meie ümber... iseenese väärtustamine.

Keskkooli jõuluball oli teemal Alice Imedemaal. Irvik kiisu naeratus ja kübarast võlutud trikid. Tee ja muffinid, mandariinide lõhn ja küünlad. Eeskava oli nagu oli, aga see tantsude osa oli sädelev ja glamuurne. Rumba ja tšatša õpiti selgeks. Õpetajate osa oli kolm põrsakest ja Nublu laul. Suht arusaamatu ja ka lati alt läbi, aga meil lihtsalt ei jagunud mahvi miskit tuumakamat välja mõelda. 

See, kuidas balliks õpitakse paar tantsu selgeks, see on igal aastal selline nunnu kogemus. Nurgelised liigutused ja suunurgast loetavad taktid teevad elu esimese(teise, kolmanda...) balli eriliseks. Ballikleidid ja teksad segamini, make up ja klassiga ümber laua istumine. 

Loosimine ja disko ... ning 15 min enne 23-e hakkas suur koristamine, et saal järgmise päeva juntsude jõulupeoks korda saaks. 

Kuni ta suri

Asjad vahel lihtsalt juhtuvad. Planeeritud oli teatrietendus, ehkki ma võiks võiks vanduda, et kui ma broneerisin, siis oli etendus igatahes detsembri esimeses pooles. Aga tont temaga. Olulisem oli tegelikult see, et koos etendusega sain ka Jelena Skulskaja ning Peeter Raudsepa vestlusõhtule, mis püüdis lahata etendust kui melodraamat ja venelikku selles etenduses.
Tuhkatriinulugu. Et inetust ja hallist saab printsess, kes lummab ja võlub. Ja et naised otsivad armastust, siis kui nad on abielus ja siis kui nad ei ole abielus. Ikka on hinges mingi müstiline igatsus, mida tahame täita tunnetega oskamata ehk hinnata juba olemasolevaid.
Suurepärased näitlejad - Maria Klenskaja ja Eduard Salmistu, Ülle Lichtfeldt ja Anneli Rahkema.
Nõukaaegsed arhetüübid - võimukas ema ja hall hiireke (intelligendist naine), ärimees ja rahajõmm, kes sulab koduse toidu soojuses, juurikaosakonnas töötav uulitsaplika.
Ajutiste asjade maailma põlised väärtused. Näilised ja tegelikud väärtused, elu kui teater ja usk selle helgesse olemisse. Situatsiooni koomika ja luhtunud võimalused, tagasihoidlikkus ja uljus, mis tärkab kui aeg pitsitab kõri. Usk headusesse, üüratu usk. Selline usk, mis lubab andestada ja loota, aastaid ja aastakümneid. Armastus?
Milline on vene kultuuri pitser meie ugrimugri maailmapildis?

Dekadentlik ja patuselt meelitav šokolaadikook, masinakohvi aroom ning pokaali kihiti laotud kartulisalat...

Provintsiteatri vaimsus ja publiku nappus, etendus oli siiski välja müüdud. Aga kui enne etenduse algust kutsuti sellele vestlusõhtule, siis olin kindel, et teatrikohvik on tulvil inimesi, kes kõik tahavad osa saada kultuurimõtisklustest. Tuhkagi. Mina ja veel üks minuealine naine ning kolmene seltskond.... napp ja lahja. Mis on saanud meie vaimsusest? Kas kultuur päästab maailma või kukub see kokku sööduna õõnsaks turumajanduse tarbijalikkusest?

Laual lebab nüüd Skulskaja autogrammiga raamat armastusest vene kirjanduses. Mis see on, see armastus? Kuidagi punase niidina jooksis ta läbi sellest päevast. Armastus, mis esitab tingimusi, et saada oma tahtmist. Armastus kui manipulatsioon. Armastus kui tunne, mis toob esile mingid käitumismustrid. Tingimusteta armastus. Armastus kui kättemaks ja armastus kui lunastus. Millise osa meie hinges on Jumal reserveerinud armastusele? Emaarmastus? Mehe ja naise armastus? füüsiline tunne ja viiskümmend halli varjundit, mida juhtusime silmama telekast pühapäeval ja mis Helve nii pöördesse ajas. Et miks küll - jõuluaeg ja selline film, kell ei ole veel nii palju, et kuulutada intiimse aja algust....jne. Füüsiline ja intellektuaalne , valu ja armastus.  Valu ja seks.

In memoriam Katrin

Katrin Urbala-Varusk 1983-2018

On lihtne õhtu

ja kõik on selge.

Öörahu läheneb,

valgus väheneb

ja vaikib viimane tuuleõhk.

Veel korraks päike

vaatab tagasi,

see puna-punerdav,

see süda taevaserval.

Õhk jaheneb,

kõik laheneb

ja vaibub lihtsalt

ja saabub uni,

unenägudeta, sügav.

Ants Viires

Jõuludeni nädal

Et siis aasta kõige pimedam nädal on saanud oma alguse,
esimene paaristund koos kaks rühma - tehtud,
verivorstid - tehtud,
saaks nüüd pangakontole raasike raha, siis läheks lõbusamaks see elu....
Et maksaks maksud ära ... näiteks trennimaksu ja siis elektrimaksu ja siis...

Et nüüd on jälle see aurudel töötamise tunne. Või siis inertsist, sest auru ka väga ei ole. ja midagi peab filosoofia tunnis ka tegema, aga mida? Ja 12. klassi ajaloo tunnis??
Miski külm on nahavahel ja ei taha sealt lahkuda. Et kas väsimusest või siis hoopis sellest va külmas kümblemisest?

Pildid küll eilsest. Verivorstiteost ei saanud ühtegi jäädvustust. Ise süüdi, vuhkisid tööd teha ja ootasid tasu. Ei ole siin midagi tasuda, et on nii, et Helvet ajas paprika oksele ja vorstid kuulutati mittesöödavaks. Ja see nägu oli muidugi selline, et oleks väärinud jäädvustamist. Aga kus sa saad...

Aga on jõulud ja muu ei loe. JA nii ma endale muudkui korrutan... on jõulud ja on jõulud ja on jõulud... Jõulud on, aga tundega on kuidagi kehvasti :)

Töö, mis haarab ja meeldib kui mäng,
vanad veinid, narkooside mõnu,
kunst ja muusika, ilusaid sõnu,
pilgud, embused, kahele säng,
sõber, lähem kui lihane vend,
rännud päikeses, kuuvalgel retked,
tormipaginad, vagusad hetked,
üksi mõtted, kus uudistad end,
lõpu rahulik hääbumistund.
Näha elu kui elatud und.
Ants Viires

Stuudiumi taustapildiks ilmus lumine mets, kiri oli juures: Lumi - illustratiivne pilt.

Ja see laibalõhna nali on ka üles tähendamata - et Ülle astus õpetajate puhketuppa ning lausus - laibalõhna on tunda. Nurgas istusid Anneli, Tiina, Kadriliis ja Lembit.
Siis tuli sisse Marje ja me otsustasime lõhnad üle küsida. Et Marje väitis, et pole siin miskit lõhna. Nu ja siis Pirge kommenteeris, et Ülle kui kõige vanem lahkus ju ruumist....


Koolis olid Hälis Rooste, kes ettevõtlikke tunde vaatles ja siis ka Triin Ulla, kes VEPAt veab...

Saime uue kohvimasina kooli ja nüüd on vaja ube osta. Aga kuum ja aromaatne jook voolab näpuvajutusega tassi. Luksus. Sellest saad aru, kui oma purunutsakuga klassist puhkeruumi jooksed ja pätikat jood...

Ja jõulutunnet ei ole....isegi kui temperatuurid on alla nulli ja lumekirme katab maad.

Tühjus

Istun tühjas klassis,
rahakott on tühi,
hing on tühjaks imetud,
koridor on tühi,
pea on tühi,
isud on otsas,
nädal on otsas.
Ja siis ajab su seest sirgu see miski, mis hakkab vastu igapäevasele hallusele ning rutiinile ja ostab pileti teatrietendusele. Ihuüksi. Või võtaks trikoo ja läheks katsuks, kas karjääris ka kannatab ujuda...
Või siis tellib kastitäie nõukaaegseid nõusid, igaks juhuks.

Kui tuleb surm,
siis kustuvad kõik tähed.
Ja  viimse tähe kauge kuma
veel viimast korda
lööb helkima
su silma vikerpeeglis.
See  soe ja hele täht,
su elu täht -
kui ligi olid kord!
Siis kaob seegi.
Ants Viires

See koolielu on selline, et on hetki, kui tundub, et saan hakkama ja et oskan oma tööd isegi planeerida, aga siis jooksevad kõik kokku ning tundub, et olen kõige mõttetum inimene, kes mitte millekski ei kõlba... ja oma elugagi ei saa hakkama.

Jõulud on üks neid raskeid perioode, kus elamine võtab topelt energiat ja kuidagi patareid on tühjapoolsed.
Veel nädal on pingutada ja siis tahaks tõmmata teki üle pea, et enam mitte midagi kuulda ega näha.
Verivorstid ja ratsutamine ja Toitsi sünnipäev ja marineeritud liha...on need asjad, mis hetkel järjekorras seisavad.

Ajasin end tahtejõu najal kooli jõulukontserdile. Ilus oli, nagu alati. Laulud ja tantsud ja luuletused - ehe siiras rõõm jõuludest nagu see lapsepõlves ikka on kui usud imet, mis on selle kulla ja karra taga. Aknast paistis linna tuledes jõulupuu, aknaklaasidel peegeldus koolisaalis oleva puu valgus ja kusagil tänaval oli argipäeva toimekas lõpp. Autodest tulvil kooliõue sõitis hilinevaid vanemaid, kiirustades lahkus noori, kes oma esinemised ja aplausi juba kätte saanud...Uhked vanemad saalis pildistamas oma võsukeste esinemisi koolilaval. Cristofer hiilgamas ja naljatlemas konferansjeena.

Nädalakese peab veel vastu pidama. Ja need tunnid kus klass on koos ja jõuluvideo olematuse, pubekate naljad, mis vaimukusega just ülearu ei hiilga. Ja klappima kokku oma hingetu tühjuse ning läitma selles küünla, mis annaks jaksu edasi elada. Arutult rabelemata, säästlikumalt hoidmaks ennast läbipõlemise eest. Need pisut pilklikud pilgud mis püüavad koputada su südametunnistusele, et jõuluaeg on ju püha, mitte töö... See väsimus 12ndike silmis, mis keelab andmast kodust ülesannet. Rehmaks käega, et nagunii maailma ei paranda... kui siis ainult killukese headust saan lisada.

Elu sööb seest õõnsaks.
Kristjan on ka väsinud...
Pilveke sai 50.
Anuudel on puhkusel, mitte et see mind torkima peaks. Aga hullult tahaks ka seal Austraalias olla. Mitmesugustel segastel põhjustel.

Nagu nutusein siin kohe.

Kolmas ja neljas ja viies

Nagu ikka - põrgutee on sillutatud parimate kavatsustega. Aga jaks sai otsa. Ja ega nagu eriti midagi suurt kirjutada ka polnud kolmapäevast. Vahest ehk seda, et minu jaoks oli üllatuseks suht nadi muuseum Narvas ja siis muidugi üüratu Astri keskus, kus lapsed lustisid. Reis mööda Ida-Virumaad algas tiiruga tuhamäe juures, edasi Purtse ja siis Valaste. Valaste platvorm on valmimisel ja ega meid ligi ei lastud, aga libedat trotsides me naabernuka pealt pisukese ikka piilusime. Edasi Toila ja siis läbi Vaivara kalmistupiirkonna ja II maailmasõja lahingukohtade edasi Narva-Jõesuu tanki juurde. Meile ette ei kostunud, aga noorte komme kaasa tassida kõlarit ja selle kaudu hullult kõvasti muusikat kuulata tegi Uljami pisut vihaseks.. ja ega ju kahte asja ikka kuulata ei saa..

Siis Narva muuseum ja sealsed väljapanekud, kiikasime üle jõe Venemaale ning külalised nentisid, et tegelikult me ikka ei kujuta ette kui lähedal meile on see suur naaber. Hämardus ja siis edasi (õigemini) tagasi - Sillamäe trepid ja vaade merele tuledesäras. Ilus on see promenaadi osa , mis on korda tehtud.

Siis natuke närveldamist, et kuidas me küll Madise trenni jõuame, aga saime Sirle appi ja asi laabus ilme suuremate ekstsessideta. Pegasuse asemel ootas Liispeti hoopis Baxter. Ja siis kui alguses ei meeldinud Pegasus, siis nüüd on jälle Baxter tuim ja vajab harjumist see uus olukord. Kuna Valerial on nüüd oma hobune, siis ta enam trennis ei osale, kappab niisama oma suksuga - ilus hiirhall noor hobu ja kokku on saanud kaks suht kogenematut. Loodan, et Marest ikka on abi, et ta hobuse elu ja olemise aitab talutavaks teha.
Ujuma ei saanud merre minna, sest vees hulpivad jäätükid loksusid vastu jalgu ning tegid haiget. Aga siis ma ronisin jõkke. Küllap ma olin seal liiga vähe või oli liiga soe, aga sellist kirvandamist nahale ei tulnudki. Peale ujumist kimasin poodi, et neljapäevaks õlled osta, ostsin seda uhket veini ka. Ja pärast kinkisin koordinaatoritele hea koostöö märgiks.

Ja oligi päev õhtule saanud. Vajusin voodisse ning magasin nagu nott. Parim võimalus kehakaalu alla saada, on rügada 14 tundi tööd. Sest kui aega süüa ei ole, siis on nagu on.

Neljapäev hakkas peale:
Hommikusööki ei olnud ja nii tuli improviseerida Tallinnas - Muhu pagarite leib ja või ja puder ja moos. Hind oli natuke soolane - 200 raha...aga söönuks sai ka ikka oma 47 inimest. Plaanimata kulutus.
Rongisõit oli kooli poolt kinni makstud ja nii saime tegelikult kaasa smuugeldatud kolm inimest enam kui maksime. Viimasena tegi jooksu Sandor ja jõudis ka peale.

Tallinnas oli Mondo ja siis LaMuu oma creme brule´jäätisega. Ja see leib ja või maitsesid imeliselt. Hull hea oli ja ka külalistele maitses. Horvaadid tellisid kohvritäie võid kui neile külla tulema hakkame :).
Lõuna oli Lendavas taldrikus ja pisut vürtsine noorte jaoks, aga eks see ole harjumise asi. Selle raha eest (4.50) oli seal sööki küll - punase oa curry ja kana riisiga.

Edasi vedasin külalisi mööda Vana-Tallinnat ja kaotasin horvaadid Toompeale ära. Kristjan ajas asju.
Sattusin piparkoogi näitusele. Et ilm oli nagu ta oli - ühel hetkel oli päike ja vikerkaar, siis hakkas jälle mingit jälkust taevast alla sadama.

 Raekoja platsis lasin lapsed lahti ja nad siis tormasid šoppama ja omal käel linna avastama.
Sattusin piparkooginäitusele.

Teise poole ajast veetsin raamatukaupluses.

Uskumatu, aga ka kokku saime kadudeta. Kes varem, kes hiljem. Isegi Kristjan sai 7 min enne väljumist peale. Kuigi ma oleks võinud vanduda, et see on üsna kahtlane, et kas jõuab.

Aga see, mis ei jõudnud, oli siis hoopis Avese buss, mida tuli taga ajada. Nii minnes kui tulles. Lapsed said süüa, torti jäi palju üle. Kala ka eriti ei söödud... selle võtsin kaasa. Aga praadi jagus ja 45 portsu sai jagatud 48 peale. Mõisa kelder oli stiilne koht lõpetamaks meie tegevusi. Lõpuks oli ka mul aega lustida külaliste seltskonda ning hullu pinget enam ei olnud. Aga nagu öeldud tuli oodata Avese bussi... ja Kristjan sai telefonisse möirata omaniku peale. Helena aitas noortekeskuses. Heidi unustas oma kiire elu juures ära :). Juhtub ka paremates peredes.
Viisin tordijäägid hostelisse, aitasin arved ära maksta ja juba kell 00.48 sõitsin kodu poole. Projekt oli peaagu tehtud.

Reede hommikul oli pisut sebimist - siis tundsin, et ega rohkem ei jaksaks ka. Olin nagu zombi uimane. Buss oli olemas. Juht võttis külalised peale ning viis Tallinna. Türklastel aitasin suuremad kohvrid rongijaama viia ja lehvitasin. Horvaatidele trükkisin lennupiletid välja, aga kuna olid tunnid, siis lihtsalt ei jagunud särtsu kaks korda hostelisse kimada. Kella 9.00 paiku oli seal veel suur vaikus ja unevaim. Loodetavasti said hakkama. Neil ju ka neli õpsi kaasas.

Toredad on need Ida-Eurooplased ikka, ei ole seda suurrahva arrogantsi ja ühine arusaam ning tänulikkus uute võimaluste üle on see, mis ühendab. Me ei ole ju professionaalsed reisikorraldajad, juhtub igasugu asju, see lihtsalt ei olene planeerimisest. Ja ma ikka närveldasin hullult. Meie külalislahkus sai tänatud ning usun, et projekt läheb korda. Me väärtustame oma kultuuri ja anname õpilastele võimaluse õppida ka seda poolt Euroopast.

Tänud Uljamile.

Noored on omaette teema:), sellest kirjutan siis kui olen nende tööd kätte saanud.
Magasin kogu reede õhtupooliku ja laupäeva.