Tühjus

Istun tühjas klassis,
rahakott on tühi,
hing on tühjaks imetud,
koridor on tühi,
pea on tühi,
isud on otsas,
nädal on otsas.
Ja siis ajab su seest sirgu see miski, mis hakkab vastu igapäevasele hallusele ning rutiinile ja ostab pileti teatrietendusele. Ihuüksi. Või võtaks trikoo ja läheks katsuks, kas karjääris ka kannatab ujuda...
Või siis tellib kastitäie nõukaaegseid nõusid, igaks juhuks.

Kui tuleb surm,
siis kustuvad kõik tähed.
Ja  viimse tähe kauge kuma
veel viimast korda
lööb helkima
su silma vikerpeeglis.
See  soe ja hele täht,
su elu täht -
kui ligi olid kord!
Siis kaob seegi.
Ants Viires

See koolielu on selline, et on hetki, kui tundub, et saan hakkama ja et oskan oma tööd isegi planeerida, aga siis jooksevad kõik kokku ning tundub, et olen kõige mõttetum inimene, kes mitte millekski ei kõlba... ja oma elugagi ei saa hakkama.

Jõulud on üks neid raskeid perioode, kus elamine võtab topelt energiat ja kuidagi patareid on tühjapoolsed.
Veel nädal on pingutada ja siis tahaks tõmmata teki üle pea, et enam mitte midagi kuulda ega näha.
Verivorstid ja ratsutamine ja Toitsi sünnipäev ja marineeritud liha...on need asjad, mis hetkel järjekorras seisavad.

Ajasin end tahtejõu najal kooli jõulukontserdile. Ilus oli, nagu alati. Laulud ja tantsud ja luuletused - ehe siiras rõõm jõuludest nagu see lapsepõlves ikka on kui usud imet, mis on selle kulla ja karra taga. Aknast paistis linna tuledes jõulupuu, aknaklaasidel peegeldus koolisaalis oleva puu valgus ja kusagil tänaval oli argipäeva toimekas lõpp. Autodest tulvil kooliõue sõitis hilinevaid vanemaid, kiirustades lahkus noori, kes oma esinemised ja aplausi juba kätte saanud...Uhked vanemad saalis pildistamas oma võsukeste esinemisi koolilaval. Cristofer hiilgamas ja naljatlemas konferansjeena.

Nädalakese peab veel vastu pidama. Ja need tunnid kus klass on koos ja jõuluvideo olematuse, pubekate naljad, mis vaimukusega just ülearu ei hiilga. Ja klappima kokku oma hingetu tühjuse ning läitma selles küünla, mis annaks jaksu edasi elada. Arutult rabelemata, säästlikumalt hoidmaks ennast läbipõlemise eest. Need pisut pilklikud pilgud mis püüavad koputada su südametunnistusele, et jõuluaeg on ju püha, mitte töö... See väsimus 12ndike silmis, mis keelab andmast kodust ülesannet. Rehmaks käega, et nagunii maailma ei paranda... kui siis ainult killukese headust saan lisada.

Elu sööb seest õõnsaks.
Kristjan on ka väsinud...
Pilveke sai 50.
Anuudel on puhkusel, mitte et see mind torkima peaks. Aga hullult tahaks ka seal Austraalias olla. Mitmesugustel segastel põhjustel.

Nagu nutusein siin kohe.