Siis Narva muuseum ja sealsed väljapanekud, kiikasime üle jõe Venemaale ning külalised nentisid, et tegelikult me ikka ei kujuta ette kui lähedal meile on see suur naaber. Hämardus ja siis edasi (õigemini) tagasi - Sillamäe trepid ja vaade merele tuledesäras. Ilus on see promenaadi osa , mis on korda tehtud.
Siis natuke närveldamist, et kuidas me küll Madise trenni jõuame, aga saime Sirle appi ja asi laabus ilme suuremate ekstsessideta. Pegasuse asemel ootas Liispeti hoopis Baxter. Ja siis kui alguses ei meeldinud Pegasus, siis nüüd on jälle Baxter tuim ja vajab harjumist see uus olukord. Kuna Valerial on nüüd oma hobune, siis ta enam trennis ei osale, kappab niisama oma suksuga - ilus hiirhall noor hobu ja kokku on saanud kaks suht kogenematut. Loodan, et Marest ikka on abi, et ta hobuse elu ja olemise aitab talutavaks teha.
Ujuma ei saanud merre minna, sest vees hulpivad jäätükid loksusid vastu jalgu ning tegid haiget. Aga siis ma ronisin jõkke. Küllap ma olin seal liiga vähe või oli liiga soe, aga sellist kirvandamist nahale ei tulnudki. Peale ujumist kimasin poodi, et neljapäevaks õlled osta, ostsin seda uhket veini ka. Ja pärast kinkisin koordinaatoritele hea koostöö märgiks.
Ja oligi päev õhtule saanud. Vajusin voodisse ning magasin nagu nott. Parim võimalus kehakaalu alla saada, on rügada 14 tundi tööd. Sest kui aega süüa ei ole, siis on nagu on.
Neljapäev hakkas peale:
Hommikusööki ei olnud ja nii tuli improviseerida Tallinnas - Muhu pagarite leib ja või ja puder ja moos. Hind oli natuke soolane - 200 raha...aga söönuks sai ka ikka oma 47 inimest. Plaanimata kulutus.
Rongisõit oli kooli poolt kinni makstud ja nii saime tegelikult kaasa smuugeldatud kolm inimest enam kui maksime. Viimasena tegi jooksu Sandor ja jõudis ka peale.
Tallinnas oli Mondo ja siis LaMuu oma creme brule´jäätisega. Ja see leib ja või maitsesid imeliselt. Hull hea oli ja ka külalistele maitses. Horvaadid tellisid kohvritäie võid kui neile külla tulema hakkame :).
Lõuna oli Lendavas taldrikus ja pisut vürtsine noorte jaoks, aga eks see ole harjumise asi. Selle raha eest (4.50) oli seal sööki küll - punase oa curry ja kana riisiga.
Edasi vedasin külalisi mööda Vana-Tallinnat ja kaotasin horvaadid Toompeale ära. Kristjan ajas asju.
Sattusin piparkoogi näitusele. Et ilm oli nagu ta oli - ühel hetkel oli päike ja vikerkaar, siis hakkas jälle mingit jälkust taevast alla sadama.
Raekoja platsis lasin lapsed lahti ja nad siis tormasid šoppama ja omal käel linna avastama.
Sattusin piparkooginäitusele.
Teise poole ajast veetsin raamatukaupluses.
Uskumatu, aga ka kokku saime kadudeta. Kes varem, kes hiljem. Isegi Kristjan sai 7 min enne väljumist peale. Kuigi ma oleks võinud vanduda, et see on üsna kahtlane, et kas jõuab.
Aga see, mis ei jõudnud, oli siis hoopis Avese buss, mida tuli taga ajada. Nii minnes kui tulles. Lapsed said süüa, torti jäi palju üle. Kala ka eriti ei söödud... selle võtsin kaasa. Aga praadi jagus ja 45 portsu sai jagatud 48 peale. Mõisa kelder oli stiilne koht lõpetamaks meie tegevusi. Lõpuks oli ka mul aega lustida külaliste seltskonda ning hullu pinget enam ei olnud. Aga nagu öeldud tuli oodata Avese bussi... ja Kristjan sai telefonisse möirata omaniku peale. Helena aitas noortekeskuses. Heidi unustas oma kiire elu juures ära :). Juhtub ka paremates peredes.
Viisin tordijäägid hostelisse, aitasin arved ära maksta ja juba kell 00.48 sõitsin kodu poole. Projekt oli peaagu tehtud.
Reede hommikul oli pisut sebimist - siis tundsin, et ega rohkem ei jaksaks ka. Olin nagu zombi uimane. Buss oli olemas. Juht võttis külalised peale ning viis Tallinna. Türklastel aitasin suuremad kohvrid rongijaama viia ja lehvitasin. Horvaatidele trükkisin lennupiletid välja, aga kuna olid tunnid, siis lihtsalt ei jagunud särtsu kaks korda hostelisse kimada. Kella 9.00 paiku oli seal veel suur vaikus ja unevaim. Loodetavasti said hakkama. Neil ju ka neli õpsi kaasas.
Toredad on need Ida-Eurooplased ikka, ei ole seda suurrahva arrogantsi ja ühine arusaam ning tänulikkus uute võimaluste üle on see, mis ühendab. Me ei ole ju professionaalsed reisikorraldajad, juhtub igasugu asju, see lihtsalt ei olene planeerimisest. Ja ma ikka närveldasin hullult. Meie külalislahkus sai tänatud ning usun, et projekt läheb korda. Me väärtustame oma kultuuri ja anname õpilastele võimaluse õppida ka seda poolt Euroopast.
Tänud Uljamile.
Noored on omaette teema:), sellest kirjutan siis kui olen nende tööd kätte saanud.
Magasin kogu reede õhtupooliku ja laupäeva.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar