Kogu aeg on tunne, et peaks kuhugi hüppama ja midagi tegema, aga mida - ei suuda meenutada.
Alustasime koolis ja lapsed olid ikka sellest öisest koolis olemisest peaaegu oimetud. Ei jagunud särtsu, kuid vedasid end käima. Refleksioon eelmise päeva kohta, siis edasi tegutsemine videotega ja materjalide laadimine arvutitesse, videote kokku panemine - no niivõrd kui seda oskasid ja suutsid. Siis oligi aeg juba hakata jälle süüa tegema. See jahust õhupall väga välja ei tulnud, aga katse ikka :). Ma suurt ei näinud, sest pidasime koordinaatoritega maha oma koosoleku. Seltskond on tore ja sõbralik, abivalmid ja lihtsad, türklased kaks tükki nagu hoiavad omaette rohkem, kuid teised löövad kaasa, toimetavad, on igati toeks ja selle eest tuleks neid tänada umbes Eesti lipuga :). Teen šokolaadi välja või kui leian homme linnast martsipanikujukesi, siis kingin neid. Mul on ju võrdlus olemas, võib ka nii juhtuda, et koostöö ei suju ja punktuaalsuse puudumist peetakse andestamatuks.
Tegelikult hakkas päev peale kosutava naeruga. Ma olen kuidagi oma kingamajandusega sel nädalal puntras. Esmaspäeval unustasin kingad koju ja pidin laenama garderoobist kellegi susse - nii umbes kaks numbrit suuremad, sellised mustad ja tutiga. Teisipäeval olin targem ja võtsin kaasa kingad. Paraku oli üks king ühest paarist ja teine teisest, kuid positiivne oli vähemalt see, et nad ei olnud mõlemad vasaku jala omad. Kannatas jalga panna küll ning kui just luubiga uurimist ette ei võetud, siis väga aru ei olnudki saada. Aga ma naersin ikka nii, et silmamunad märjad.
Aga siis see refleksioon. Lapsed on ikka krambis ja eks see keeleoskus ole ka seinast seina - mõned saavad suurepäraselt hakkama, osadel on probleeme. Et kui on kolm rida paberil, siis kes need ette loeb - Madli Liis on tubli, Monica on tubli, Sandor pani vabalt. Leppik oli kadunud ja ma ei saanud aru, kuhu. Polnud aega küsida ning alles õhtuks selgus, et keegi oli joonistanud ta näole vildikaga genitaalid ja selle mahapesemine polnudki nii kerge.
Sööklas said külalised hommikusöögi - veiseliha sink ja juustusai ja moos ja puder.... ei mingit omletti ega oliive. Kodus manustavad neid.
Mis veel teha - grupisertifikaat? Kooli auraamatusse kirjutamine, sertifikaat välja printida ja kantseleisse viia. Tuua tagasi pitsa plaadid. Jumal tänatud, nad suutsid kõik ära süüa ja ma sain aru, et neile maitses. Seega läks söök asja ette ja raiskamist ei olnudki... kuigi hakatuseks lõuna ajal pisuke nii tundus. Ma vist pean õppima rohkem vabalt võtma. Asjad loksuvad ise paika. Põdemine ei tee elu kergemaks.
Kella üheks siis linnavalitsusse - jäime hiljaks, aga sest polnud midagi - nagunii need mehed eriti midagi rääkida ei osanud. Lindeberg ikka tönkas pisut ingliisi, aga Eiche ei hakanud isegi proovima. Nu ja nii ongi, ega see Türgi saarel olnud meer ka suurt midagi ei osanud.
Küsisin alkoholisoovid - et siis veini ja õlut ja siis viina ikka ka :)
Päeva teine pool oli kaevandusmuuseumis.
Nad on seal nii ära klaninud, et eksootika kipub kaudma. Mulle tundus, et liiga puhas ja kaevanduse kohta lausa steriilne mugavus. Kaevuri lihaleib oli selle ampsu kohta ikka kallis, aga sooja teed oli vaja küll, et külma kontidest välja saada.
Kaks sarnast pilti ja ülesanne - leia kümme erinevust,
Nurga Ralf on meite bussijuht ja see viis külalised siis Vironia asemel ikka Jõhvi. Natuke suurem koht ning valik kippus selgi kasin olema. Ja ma poleks uskunud, et nii armetu tundus võrreldes selle Türgi linnaga - paar inimtühja poodi, erinevat sorti toidupoed ja kogu moos.
Siis tagasi hostelisse. Rumeenia poisid said omaette. See segasummasuvila oli ikka karm vist.
Pitsad koolist kaasa ja head õhtut.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar