Esimene projektipäev 3.12 koolis

Hommik oli varajane, sest närv oli sees ja asju, mida veel teha, ikka jagus. Pakkida koridorist toidukraam autosse, siis tassida neljandale korrusele, siis jagada... no ma vähemalt kujutasin ette, et tuleks jagada kastidesse. Töölehed sissejuhatuseks. Koordinaatorite kohtumise aeg. Mis saab sellest Tormi töötoast. Retseptid olid eesti keeles. Retseptiraamatut ei olnud. Õhtul pidid noored tegema esitlused meie piirkonnast, lootsin nende vastutustundele ja sellele, et siis on olemas. Kuidas me sinna klassi selle jõuguga kõik ära mahume jne. Tunnid ja tervitused ja aina närvilisemaks muutumine, sest määramatust oli minu jaoks sel hetkel liiga palju.
Monica ja Madli Liis tõid külalised kohale, riided garderoobi ja siis nad jõudsid üles. Natuke sahmerdamist ning saime alata. Hakatuseks siis selline 20 minutiline venimine ja edasi juba loksus asi paika.
Toidud said tehtud - natuke tuli jagada aeganõudvamaid asju ja kiiremalt valmivaid asju, aga sai proovida teha:). Kvaliteet on iseasi muidugi. Aga see oli see koht, kus ma olin valmis lõivu maksma ja peaasi, et nad ise hakkama saavad. Ega kodudes ka just väga sageli sõira ja kohukest ja karaskit ei tehta. Mulle tundus, et vareenikute taigen oli liiga paks, aga vähemalt tegid nad kõik lõpuni. Sõir oli ka pisut teraline jaoleks tahtnud rohkem segamist, porgandikarask oli mu meelest väheke nätske jne. Peaasi, et nad selle siis nüüd videosse said ja saavad hakata toimetama. Ma pakun, et valmis me seda siiski ei saa.... Aga - mine isahane tea...
Kuskil oli Agnes Heinmaaga kokkuleppimine ja see oli vist ka ainuke kõne, mille suutsin vastu võtta. Muu aja oli ikka kadunud :). Ja kui telefon ka kaasas oli, siis ei olnud aega sellesse vaadata.
Kristjan kadus perioodiliselt kuhugi. Tuli käia poes pitsa asju toomas. Koordinaatorid asusid appi ja toidutegemine laabus.

Kui ma selle tegemata lihapallide taigna avastasin kodunduse klassi laualt, siis ikka viskas kaane pealt ära ka ja hakkasin teravusi ütlema, kuid see oli ainus kord ka, mil plahvatasin, muu asjaga sain hakkama.

Kaks Türgi õpetajat toimetasid omaette, ma ei tea, millega nad tegelesid, see projektindus neile erilist huvi ei pakkunud... aga nad ei nutnud ka, nii et tundus ok olevat.

Lastele tahtsin ka vahel kehvasti öelda - et tegemata olid esitlused, logo ei saanudki valmis, aga nende väsimus oli ka selline, et pisarad tulid silma. Anname ikka aru, et tegemist on kaheksandikega ja päev oli pikk. Kui ei jaksa, siis ei jaksa, nii lihtsalt on. Pai Alex, anna andeks (pisarad).

Kella viiest kuni seitsmeni oli väike hingetõmbapaus ja siis selgus, et ma polnud mõelnud ka klaaside, joogipoolise, termoste ja muu sellise peale. Leib oli pisut soe ja nätske, seda jäi üle. Ja kui mingi hetk tundus, et süüa nagu polegi ja mind valdas paanika, et kuidas 27 inimest toidetud saavad, siis lõpuks oli nii, et kui rumeenlased oma toidud lauale panid ja horvaadid oma pasteedid ja muu sellise ning türgi kohvi magus laks - siis süüa oli ikka hullupööra. Jäätmed sai Spike. Isegi kui Liispet virises, et see ei ole talle hea.

Jane sai oodata... asi venis, sest tubli pool tundi sai külaliste toitu lauale kantud. Aga see mission impossible mäng pani nad lustima ja siis oli toss otsas ka. Istusime natuke koordinaatoritega ja õpetajatega ja rääkisime small talk - et kes ja kus ja mis ja natuke meie piirkondade tutvustust ka... :)


Et siis selgus, et esitlemisi ei jaksanud ikkagi kuulata - väsimus oli nii lastel kui ka külalistel selline, et siis oleks katus pealt sõitnud. Nojah. Helena tarkus nr 1. Asjad loksuvad ise paika ja üle muretseda pole mõtet. Ainult määramatusega ka kuidagi leppida ei taha. Traagelniidid olid mu meelest ikka hullult paista.
Aga eks siis peab mõtlema, kuidas ja mis :). Et kuidas nende esitlustega nüüd teha, kuidas Kristjan kooli jäänud noortega hakkama sai, kuidas filmide monteerimise ja reflekteerimise ja emotsioonide jäädvustamisega hakkama saada.

Hr Teulist oli palju abi. Väga palju. Alates filmimisest ja siis kuni lõpuks organiseerimiseni välja. Klaasid ja lauad. Usun, et materjal tuleb põnev.

Tatsasin ausalt oma 10 000 sammu täis ja jalad valutasid edasi-tagasi sebimisest.
Külalised pesid nõusid ja sööklasse ei jõudnud neid veel tagasi viiagi. Sellega peab homme hommikul tegelema.
Tont selle kahoodiga - sain valmis neli küsimust.
Jahmerdasin oma leivaga ja ei jõudnud seda Tormi töötuba vaatama. Lapsed olid ka väsinud. Liispet ja Mirtel hiilisid minema. Nende leib veel oli ahjus.

Kella kümneks sain koju.Kustusin oimetult. Isegi pooletunnine film, mida püüdsin vaadata, oli liig. Kõige suurema sahmerdamisega päev sai öösse. Selline virr-varr.  Isegi kella 10.00 pilt jäi tegemata.

Sertifikaadid ja Ida-Virumaa marsruut.
Hostelile külaliste nimekiri.
Tallinn.
Edasi on lihtsam. Või see ainult tundub nii.